Peep Lassmann 60!

Nele-Eva Steinfeld

Kontsert „PEEP LASSMANN 60” Estonia kontserdisaalis 19. III, kavas Liszti, Sumera, Tulevi, Steineri ja Kõrvitsa klaveriteosed. Oma 60. sünnipäeva 19. märtsil tähistas sooloõhtuga Estonia kontserdisaalis pianist Peep Lassmann. Ligemale neli aastakümmet on möödunud 1969. aastast, mil tollal 21aastane konservatooriumi tudeng äratas suurt tähelepanu Tallinnas toimunud üleliidulisel pianistide konkursil, saavutades seal diplomi. Aeg on liikunud märkamatult, kuid nii mitmedki teod olnud üsna märgatavad.

Lassmanni tegevust võiks võrrelda kaheharulise puuga: üks tüvepool kuulub pianistlikule tegevusele ning teine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (kunagise Tallinna Riikliku Konservatooriumi) ametipostidele, mille hulka kuulub lisaks õppejõustaatusele 1992. aastast ka rektori ametinimetus. Tugev puu jõuab kanda veel mitmeid haruoksi, mida kinnitab pianisti üldine lai huvide ring ning tegevus kõikvõimalike ühingute ja liitude juhi või liikmena. Muusikutee kõrval on Lassmannil olnud noorusest peale tähelepanuväärne suhe ka ornitoloogiaga.

Kontserdil kõlasid Toivo Tulevi, Timo Steineri ja Tõnu Kõrvitsa juubilarile pühendatud uudisteosed ning Ferenc Liszti helitööd. Eesti uudisloomingu kolmiku juhatas sisse Lepo Sumera varasemast tuntud pala „Pardon, Fryderyck!”, millel on Lassmanni repertuaaris kindel koht. Seejärel kõlas Timo Steineri „Ballaad”, mis lubas esitajal napikoelisele sissejuhatusele vaatamata teose arenedes ka suurejoonelisemat pianistiarsenali soojendada. Teos on ilmestatud erinevate kujunditega, alustades kihutavast jõevoolust ja lõpetades reipa spirituaaliga.

Tõnu Kõrvitsa „Variatsioonid teemale „Ma tänan Sind””, mille aluseks on autori sõnul eesti vaimulik rahvaviis, sisaldasid enamasti tämbriotsinguga seotud ülesandeid. Teos näib nii sisult kui vahenditelt olevat igati kõrvitsalik, kuulub väljakujunenud suunda, millega helilooja viimastel aastatel on silma hakanud.

Erilise ajatunnetuse ning kontseptsiooni tõttu äratas kolmest uudisteosest enim huvi Toivo Tulevi „Cadenza”, mis ei pruugi mitmeplaanilisuse tõttu esmapilgul end kuulajale täielikult avada. Teose adressaadina ei näinud Tulev virtuoosi, pigem eeldas autor esitajalt vaimseid ja seoslikke otsinguid. Üliaeglasele tempole ja nappidele vahenditele vaatamata oli tunda mõttetihedat terviklikkust ning helilooja põhjalikku süvenemist komponeerimise valdkonda.

Ferenc Liszti teoseid esitas Peep Lassmann kava teises pooles väsimatu energiaga, ja seda paistab tal igatahes jätkuvat. Kuna tegemist on küpse interpreediga, siis pole kahtlust, et valitud kava puhul võiks tegemist olla teatud sorti enesetõestusega. Liszti loomingut esitades peab klaverimängu füüsilise poole sageli hoopis unustama, vaadates teoseid „õige pilguga”, et neisse kätketud sisu jõuaks kuulajani. Lassmann on selletaoliseks „unustamiseks” igati suuteline, saavutanud laia pianistliku aluspõhja Heljo Sepa õpilasena ja omandanud meisterlikkuse tippvahendid Emil Gilelsi juhendamisel Moskva konservatooriumis. Tema pianismis on selged tunnused Gilelsilt orgaaniliselt omaks võetud mänguvõtete osas, mis võimaldavad tal esitada nõudlikke teoseid kindla üleoleku ja vabadusega. Lisaks pianistlikule võimekusele on Lassmann ka harukordse andega noodist lugeja ning seda juba kusagilt üle võtta pole võimalik.

Kontserdi teise poole avaloona kõlanud Verdi-Liszti „„Rigoletto” kontsert-parafraas” on üks tuntumaid Liszti sarnaste teoste hulgas, mille väljakutseks pianistile on orkestraalse mõtlemise saavutamine. Klaver peab välja andma suure hulga värve, nüansse ja dünaamikat, unustama omaenda piirid. Ja on veidi kahju, kui seesuguseid toredaid võimalusi ahendab kontsertklaveri kehv häälestus. Lassmanni esitus oli sellele vaatamata pianistlikult võimas ja vaheldusrikas.

Samasuguse range haardega kõlas tema ettekandes ka Liszti „Rhapsodie espagnole” („Hispaania rapsoodia”), mis nõuab esitajalt head perspektiivitunnet ning suurt edasiandmisjõudu. Võib öelda, et Lassmanni romantilise muusika tõlgendus on suureplaaniline ja karge, laskumata sentimentaalsetesse või rubato’likesse liialdustesse.

Liszti transtsendentsete etüüdide tsükli viimases palas „Chasse-neige” („Tuisk”) oli tunda kujundlikku lähenemist, poeetilise õrnuse ja ähvardava loodusjõu koosmõju. Nii Liszti kui Chopini etüüdide suurim raskus ongi karakteri ja kujundlikkuse säilitamine, mis kipub sageli jääma noodikuhilate äramängimisel teisejärguliseks. Lassmanni esituses oli etüüdi karakter igas mõttes arusaadav: säravad käigud-kolmkõlad osutusid kohaseks taustavärvinguks, suunates esiplaanile teose meloodilise ja harmoonilise liini.

Lisapaladena kõlanud Olivier Messiaeni „Je dors, mais mon cœur veille” („Ma magan, kuid mu süda on ärkvel”) ning „Regard des Anges” („Inglite pilk”) tsüklist „Vingt Regards sur l’Enfant-Jésus” („Kakskümmend pilku Jeesuslapsele”), mis polnud kavavaliku seisukohast sugugi juhuslikku laadi, sulgesid seekordse piduliku kontserdi sümboolse ja salapärase tähendusrikkusega.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming