Pianismi kaljud ja majakad

Piret Väinmaa

STEPHEN KOVACEVICH (klaver, USA) 23. X Estonia kontserdisaalis festivalil ?KLAVER ?04?. Klaverifestival üllatab nagu alati isiksuste galeriiga, mis näitab, kui hulgaliselt tõlgendusi ja suundi valitseb esituskunstis, kui palju erinevat muusikat, nähtuna-tõlgendatuna suurte isiksuste poolt, ikka veel mõjutab ilma ja inimesi, õnneks. Aga maailma tempo on kiire ? leida rahu ühesainsas kaunis meloodiaski on inimesele juba suur pingutus.

Kui otsida tänapäeva pianismimaailmas teenäitajat ja eeskuju, siis soovitan pöörata pilgud Stephen Kovacevichi poole. Tema ehedus ja jõud sisendavad kindlustunnet.

Alati on Kovacevichit kuulates selge, mis on faktuuris olulisim. Selgus aga ei ole geniaalse esituse garantii ega omaette väärtus ? eelkõige juhib Kovacevich kuulajat läbi teose just muusikalise energia ja vaimse pinge kaudu. Sealjuures on ta väljenduses nii vaba ja spontaanne, et sellest rääkiminegi tundub kohatu. Üks tema firmamärke on kaunis cantabile-mäng, soojus ja laulvus toonis ? peamisi ?vana kooli? väljendusvahendeid, mida tänapäeva esituskunstis nii tihti ei kuulegi.

 

Beethoven. Kalju

Beethoveni sonaadi nr 17 d-moll op. 31 nr 2 (1801/1802) I osa esituses mõjus müstiliselt akordilise faktuuri tühjustunnet tekitav piano, vaheldudes tõmblevate kaheksandiknootidega elektriseerivas quasi forte nüansis. Forte iseenesest pole erutav, agitato-karakteri loob püsimatus kolmkõlal baseeruva suletud-jäiga karakteriga teema taustal.

II osa (Adagio) ootamatute modulatsioonide värvid üllatasid laia spektriga piano ja pianissimo poolelt. Lihtsus, laulvus, südamlikkus ja lohutav pehmus tekitasid tunde, et kõik on alles.

Üks müstilisemaid elamusi oli III osa (Allegro ma non troppo) ? läbipaistvad kõlapilved ning umbsed kõlamassid said tänu omaette väljendusvahendiks muutunud pedalisatsioonile erakordsed värvid.

?Klaver on suurimaid näitlejaid instrumentide seas,? on öelnud pianismi suurkuju Ferruccio Busoni, ent pianist on see, kes loob klaveril eri rolle, sageli mitu rolli üheaegselt. Südamliku ja lohutava taustal on selles sonaadis tagaplaanil ka kõuekõmin ja ähvardused, mis pianisti kõlakujutluses ja käte all saavad oma karakteri eri mänguvõtete, peensusteni välja mõõdetud artikulatsiooni, pedaali, dünaamikat ja muu kasutamisega. Musitseerimises peitub ju dualism: see on osalt täppisteadus, mille rakendamine interpretatsioonis on mõeldud tekitama konkreetsel hetkel tundeid kuulajas, teisalt peavad mõjuma ka suured energiavood, mille väljakutsumiseks peab pianist endas rakendama suurt vaimset ja füüsilist jõudu.

Kovacevichi mängus pole hetkekski tunda määramatust, nõrkust, distantseeritust ega ülemäära suurt intellektualismi. On sajaprotsendiline kohalolek, enesedistsipliin ja käegakatsutav ehedus.

Sonaadi nr 30 E-duur op. 109 (1820) I osa kõneles soojalt ja otse, II osa (Prestissimo) oli mängitud erakordselt jõuliselt. Ning III osa laulev-õnnelik teema ja esimene variatsioon olid Kovacevichi cantabile kaunimaid stiilinäiteid, tempokates variatsioonides kuuldus lausa elektroonilist täpsust ning kuulide vihinat beethovenlikult ebamugava partituuri pihta…

Pinge hoidmisel trilleri taustal lõppu viivas arengus oleks raske leida Kovacevichile võrdset. Pinge teatavasti viib mingi lahenduseni, pahatihti ebamäärase lõdvestuseni, Kovacevich aga jõuab järgmisele tasandile, kus haakub omakorda uus pinge ? järgmise tasandi kvaliteedis. Fortissimo-plahvatuste kaudu mõlemas sel õhtul mängitud sonaadis adus kuulaja dünaamilise ja emotsionaalse skaala tõelist ulatust Beethoveni äärmuslikkusi tulvil muusikas, mis nõuab ka äärmusteni minna julgevat esitajat.

 

Schubert. Üksildane saar

Kontserdi teises pooles kõlas Franz Schuberti Sonaat nr 21 B-duur D 960 (1828). Kovacevich avas Schuberti intiimse maailma, kus esituses valitses mõtte- ja kõlakujutluse selgus, teostatud suure vaimse pingega. Võlusid lehekülgi kestvad arengud, kus hetkekski ei kao kontsentratsioon. Pikkade poolpedaalide kasutamine ja quasi Bebung värelusefektid lisasid unistuslikkust Schuberti B-duur sonaadi kõlamaailma. I osa pingeline pianissimo ja cantabile pugesid hinge nagu vaikne valu.

II osa (Andante sostenuto) kurbuse värv ? kaetud toon, võrdsed hääled tertsides paremas käes ? muutub III osas värelevaks, kuid helikoe läbipaistvus oli siin filigraanne. Ka IV osa mitmekesine helimaastik sai tänu Kovacevichi häältejuhtimisele selge reljeefi ? üks tema tugevaid külgi ongi faktuuri diferentseerimine.

Kummaline, et tihti jääb selle sonaadi puhul suurel osal pianistidest tehniline teostus ideele alla ? just kontserdiettekannetel. Muidugi mitte Kovacevichil ? tema esitus oli nii mõnelegi kuulajale ahaa-elamus, sest teos, milles õieti polegi nagu raskuskeset, ilmus kontserdil kuulajaile köitva ja algusest lõpuni elavana ? koos unistuste-mälestuste, lootuste-lootusetuste ning elu mõtte-mõttetuse kahevahelolekuga.

 

Kovacevich. Majakas

Kas kõik on vaid klaverimäng? Ei, see on terve filosoofia. Klaverimängu eri aspektid, vaimne väljendustahe ja -jõud, klaviatuuri ja pedaali valitsemine, on vaid mannetu loetelu väljendusvahenditest Stephen Kovacevichi arsenalis. Ta loob maailma, teose ettekanne hõlmab kogu mõtte ja füüsise ? nii pianisti kui kuulaja oma. Me viibime tema juhitavas maailmas, jälgides mõttekaart üle lehekülgede, mis pea kakssada aastat vanad. Kultuur, mida vahendab meile Kovacevich, on tõeline ja reaalselt kuuldav väärtus, tema interpretatsioon valgustas Schuberti ja Beethoveni alateadvust, rääkimata meie, tavaliste inimeste omast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht