Pianisti autoportree

Kristjan Randalu ei lähe lavale lihtsalt selleks, et vaadata, mis juhtub, ega naudi olukorda, kus miski ei ole ettearvatav.

IVO HEINLOO

Kristjan Randalu soolokontsert 23. I Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja valges saalis.

Tung Kristjan Randalu soolokontserdile oli suur. Arvestades, et Randalu ei ole siinmail juba aastaid sellises formaadis üles astunud, ei saa seda imeks panna. Soolokontsert võib olla jõudemonstratsioon, aga ei pruugi. Kindlasti on see loovisiksuse egoismi väljendus, samal ajal ehk ka mugavustsoonist väljumine, nagu viimasel ajal on kombeks öelda. Džässmuusikud on ikkagi sotsiaalsed olendid, kes elavad ja hingavad oma­vahelisest suhtlusest, nende kunst seisneb paljuski ideede õhku viskamises ja kinni püüdmises, impulsis ja reaktsioonis. Kui ei ole aga reageerida millelegi muule kui vaid iseendale ja ennast peeglist vaadata, siis võib see olla põnev ülesanne – kuigi käigud on ette teada, nagu ikka siis, kui satutakse iseendaga malet mängima. Ka pausil ja vaikusel on soolokontserdil tohutu osakaal.

Randalu oli kahe poolega kontserdi üles ehitanud nii, et esimeses osas oli värskemat heliloomingut, mida ta osaliselt on Tallinnas esitanud ka ansambliga. Mats Eilertseni ja Markku Ounaskariga andis ta möödunud sügisel džässiklubis Philly Joe’s kontserte ja tung sinna ei olnud sugugi väiksem kui nüüd Mustpeade õhtule. Sama kava esitas Randalu vahetult enne Tallinna kontserti ka Itaalias. Muidugi on sellistel puhkudel kiusatus võrrelda, kuidas esitatakse sama muusikateost eri koosseisudega.

Kontserdi teises osas oli ilmselt taotlusliku kontrastina tuttavlikum muusika. Mõni lugu, näiteks „Hinken“, mis oligi ilmselt esimesi Randalu lugusid, mida mina kuulsin, pärineb hoopis ammusest ajast. Ja millisel klaveril oleks veel parem sellist soolokontserti anda kui Mustpeade maja Steinwayl, mis peaks olema esmaklassiline instrument, üks Eesti parimaid.

Mõtted soolokontserdist viivad mind eelkõige Keith Jarretti juurde. Jarret, vähemalt nii, nagu tunneme teda tema kõige kuulsamatelt sooloplaatidelt, alustab justkui eimillestki ja ehitab üles terve maailma – liivalossi, mis kontserdi lõppedes tuulde pudeneb. Randalu lähenemine on teine: ta esitab valmis teoseid, mitte visandeid.

Randalu tundub olevat väga ratsionaalse mõtlemisega ja süsteemis peab tal iga element olema omal kohal. Kujutan ette, et vabaimprovisatsiooni apologeedid laskuksid Randaluga sel teemal tulisesse vaidlusse. Vabadus ei ole kunagi täielik vabadus, ka improvisatsioonil on oma reeglid, nagu ka hiljutise Sirbi veergudelt võis lugeda.* Samasuguse mulje jätab Randalu inimesena. Meenub meie esimene kohtumine 2006. aasta novembris, kui istusime korraks laua taha Randalu ja tema pikaaegse mängupartneri Bodek Jankega. Vestlus läks millegipärast üle saksa keelele ja Randalu kasutas enda kohta selles duos naljatlevas toonis sõna der Denker (mõtleja), samal ajal oma kolleegi iseloomustas ta pigem kui der Macher (tegija). See esmamulje Randalust ei ole mul siiani kadunud: kaalutletus, laitmatus, alalhoidlikkus, natuke ka küünilisus. Kontseptsioon. Randalu ei tundu olevat muusik, kes läheks lavale lihtsalt selleks, et vaadata, mis juhtub, ja naudiks olukorda, kus miski ei ole ettearvatav.

Küsisin enne kontserti Rand­alult kummalise kavapealkirja kohta. „Between Three Plagues“ ei pruugi mitte-eestlasele midagi öelda, seevastu aimatav eestikeelne tõlge „Kolme katku vahel“ viib kohe mõtted meie kirjandusklassikale. Sain ehtrandaluliku vastuse, et siin ei ole mingit kokkusattumust: tõepoolest andis Randalule impulsi Krossi lugemine. Sündmuste fikseerimine päevikuvormis tekitas tahtmise püüda seda üle kanda ka muusikakeelde.

Randalu käekiri on mulle nende kümne aastaga tuttavaks saanud. Seega oleks raske öelda, et kontserdil mind miski üllatas. Hoolimata tema rahvusvahelisest taustast on selles muusikas midagi tugevalt rahvuslikku. Miski ei näitlikusta seda paremini kui kontserdi lisaloona kõlanud rahvalauluseade „Igaühel oma pill“.

Sellist laadi kontserdil mõjub meeldivana ka see, et heli on puhas ja naturaalne, võimendust ei ole. Kavaleht oli lihtne, äärmuseni minimalistlik. Valguski mõjus minimalistlikult – kaks suurt prožektorit klaveri kohal jätsid ruumi meeldivalt hämaraks. Pianisti enda kommentaare, teadustusi ja naljakaid lugusid elust enesest me ei kuulnud ning need oleksidki olnud liigsed ja ebarandalulikud.

* Kaur Garšnek, Spontaansust teeselda on võimatu, Sirp 20. I 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming