Pianisti portree

Leelo Kõlar

„Pianisti portree”: Mihkel Polli klaveriõhtu 29. X Estonia kontserdisaalis.

Eesti Kontsert alustas uut kontserdisarja „Pianisti portree”, mille kunstiline nõustaja on Kalle Randalu. Kuuleme siin esinemas pianiste meilt ju kaugemalt ning meie publiku klaverilembust arvestades äratab sari kahtlemata laialdast tähelepanu. Esimeseks portreteeritavaks osutus seekord Mihkel Poll, kelle pianistlikke iseloomujooni on meie kontserdipublik saanud juba pikemat aega. Poll on ilmselt eriti „tootlik” pianist, mida on näidanud tema arvukad esinemised väga eriilmelise repertuaariga nii soolo- kui kammermuusika valdkonnast, pealegi on ta viimasel kontserdihooajal ka ERSO juures resideeriv artist. Rikkalik repertuaaripagas, kogunenud elusündmused  ja erk muusikataju kujundavad ajapikku sellise portree, mis võib kuulajale huvi pakkuda. Millisena avaldus tema subjektiivne väli seekord? Meile avanes lugupidamist väärt isiksus, kes peegeldas enesest tohutut töömahtu, mõtteteravust, kuulamapanevaid muusikakujundeid ja professionaalsel tasemel laiahaardelist pianismi. Paistab ka kasvuruumi, mis annab lootust ja lisab põnevust ootamaks huvitavaid käänakuid tulevikus.

Kaalukas kava koosnes neljast suurvormist ning kava esimene pool oli pühendatud XIX sajandi muusikale. Avapalas, Liszti ballaadis nr 2 h-moll (1853), mis on nagu Liszti kuulsa h-moll sonaadi vari, oli  mõjuvalt vastandatud kaks põhilist kujundit: ähvardavalt õudne, isegi despootlik ühelt ja õilis-süütu teiselt poolt. Paremini õnnestus Pollil edasi anda just seda aktiivsemat külge iseloomulikult kurjakuulutava kõlalise voogamisena. Mõningal määral jäid võimalused kasutamata, mis tähendas eri mõttega kujundite puhul enesekordamist. See andis tunda ka lüürikas, kus paistis „traagelniite” ja nappis elastsust üksteisest välja kasvavate fraaside sidustamiseks. Ehitus oli loogiline ja esitus täis vajalikku energiat.

Brahmsi sonaat nr 1 op. 1 C-duur on loodud Liszti ballaadiga samal aastal, kuid tegu on kahe erineva maailmaga. Selles sonaadis on täheldatud tugevaid mõjutusi Beethoveni viimase aja loomingust, eriti aga tema Hammerklavier-sonaadist op.106 – isegi algtaktid on neil sarnased. Hans von Bülow on väljendanud nii: „Brahmsi klaver on maskeeritud Beethoven. Kui Beethoven tegi klaverist orkestri ja Bach klaverist oreli, siis Brahms tegi mõlemad”. Millegipärast ootasin sonaadi I osa Allegro peateema sisseastumisel ülevat ja säravat pidulikkust, aga uks avati märksa vaoshoitumalt ja kuivemalt. Muidugi, ka nii tohib külalisi sisse kutsuda! Ei saa siin märkamata jätta, et Pollil on väga hea faktuuritunnetus: ta näeb peamist heades proportsioonides taustaga. See teeb üldmulje suureks. Sonaadi II osa Andante variatsioonid armastuslaulu teemal viisid kujukalt sisse intiimsesse meeleollu, III osa Scherzo. Allegro molto con fuoco pulbitses aktiivsest tegutsemisest ja oli lennukas. Ei tea, kas see pidi nii tõsimeelne olema? Kõlaliselt kaunis oli schumannlik igatsev keskosa, kuigi takerdus liikumises pisut. Päris uhkelt õnnestus Pollil IV osa Finale. Allegro con fuoco kujund  oma kiuslike hüpetega. Poll esitas selle sonaadi ajaliselt läbi tänapäeva prisma, nagu ühel aktiivsel nooremal artistil on kohane mängida 17aastase helilooja esiksonaati, mis omal ajal sünnitas suurt vaimustust Schumannis, kui noor Brahms selle talle ette mängis.

Kava teiseks, XX sajandi muusika pooleks oli Poll end hästi „lahti mänginud”. Ereda väljaütlemise ja hea arenguloogikaga esitas ta George Enescu sonaadi nr 1 fis-moll op. 24 (1924). Jälle paneb nautima oskuslik faktuurikäsitlus, kus kogu „orkestratsioon” on kompaktsusele vaatamata reljeefne ja selge ning I osa Allegro molto moderato e grave ahastav dramatism ja selle olulised jooned mõtestatult esile toodud. Selle sonaadi esitusest kujunes klaveriõhtu säravaim saavutus. Sonaadi II osa Presto vivace mõjus paraja trotslikkuse ja jonnakusega, III osast Andante molto espressivo kujunes teosele igatsevatest kujunditest rikka akvarelsusega meeldejääv lõppakord. Väga sarnane meeleolu köitis  ka Béla Bartóki süidi IV osas „Õhtumuusika”, kus oli tahtmine silmad sulgeda ja tajuda salapärasel ostinaatsel põhjal kulgevaid võluvaid loodushääli. Suurepärane kõlade jaotus ja mitmeplaanilisus! Selle õhtu nael! Bartóki süidi „Vabas õhus” (1926) I osa „Trummide ja viledega”  Pesante, mis sarnaneb tublisti sama autori tuntud klaveripalaga Allegro barbaro, andis Poll edasi  palale tüüpilise „klaver kui löökpill” jõhkra kõlaga. V osa „Jaht” Presto lõi oma toore tormakuse ja pianistlikult tülika rütmikaga teostuselt hiilgava lõpunumbri.

Kava teine pool pakkus publikule ka kena üllatuse, Tõnu Kõrvitsa Mihkel Pollile pühendatud klaveripala „Hümn nähtamatule tuulekandlele”, mis oli värskelt valminud sel aastal. Nagu Kõrvits oskab alati luua lummavaid kujundeid, saime ka seekord heast esitusest välja lugeda rikkaid mõtisklusi ja kuulatamisi rüütatuna üllatavatesse, pisut impressionistlikesse pilvedesse. See pala peaks minema rahvusvahelisse ringlusse! Aga, millise pealkirja all?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming