Pidu “Carmeni” ja “Booleroga”

Tiiu Levald

Georges Bizet’ ooper “Carmen” ja Maurice Raveli “Boolero” on oma muusikalise sõnumiga inspireerinud igat sorti ilminguid mitmetes lavakunsti vormides. Estonias on 40 aastat tagasi ilmavalgust näinud ballettmeister Enn Suve “Carmeni” versioon, millest on mällu sööbinud Juta Lehiste ja Janis Garancise kõiki meeli köitnud duett, ja kümme aastat tagasi Jūrius Smoriginase (Leedu) libreto ja koreograafiaga “Carmen”, milles tantsisid end meie balletilukku võrratu ja kütkestav tantsupaar Kaie Kõrb ja Viesturs Jansons. 18. VIII pakkus Vene Keiserlik Ballett oma versiooni. Rodion Štšedrini “Carmen-süit” sündis 40 aastat tagasi priimabaleriin Maia Plissetskaja jaoks, koreograafiks Kuubast pärit Albert Alonso. Birgitta festivalil nähtud interpretatsioonis on täielikult jälgitud Alonso loodud tantsujoonist ja sisulist kontseptsiooni pole muudetud. Seega on tegemist tantsuklassikaga, mis üle ootuste mõjub ikkagi novaatorlikult. On ju jäädud varvaskinga tantsutehnika juurde, kuid kogu suhtlemiskeel on askeetlik, liigutused nurgelised ja ülitäpsed. Koreograaf ja Štšedrin on loonud ajatu süžee, kus tegelasteks Armastus, Kirg, Saatus ja Surm.

Carmeni rollis oli seekord üllatuslikult blond naisterahvas, kes mängleva mõnuga nautis oma mõju meestele. Ootamatult kirglikuks ja siiraks kujunes “lilleaaria” viiulitele usaldatud teemaarendus – siin avanes kahe noore Armastus täies ilus. Anastassia Mihheikinas ja Nariman Bekzanovis oleks nagu liikuma hakanud mingi täiesti uus hoovus, tekkis energiavoog, mis haaras endaga kaasa ka publiku – aplaus oli spontaanne ja pikk.

Väga sugestiivsed ja mehised oli Korrehidoor Volodimir Šmigelski ning Toreadoor Anatoli Kazatski tantsituna. Kuid eriliselt jäi silma Saatuse rollis Jelena Kolesnitšenko: tema erakordselt siugjas figuur mustas liibuvas trikoos ja liigutuste väljakutsuv ning maagiline toime ei kao meeltest niipea. Kõrvu jäi helisema saatuslik “Kaardiaaria” teema, mille esitasid erakordselt tummise tooniiluga tšellod.

Raveli “Boolero” on samuti sündinud baleriini soovil, nimelt tellis selle tolleaegne balletitäht Ida Rubinstein ja ballett esietendus 22. XI 1928 Pariisi Grand Operas. Sellest saadik on teost saatnud edu ja ka meie Estonias on selle muusika juurde pöördutud lausa kolmel korral. Mulle on eriti sööbinud meeltesse 1959. aasta Vladimir Burmeistri (Moskva) lavastatud lühiballettide õhtu: “Chopiniana”, “Boolero”, “Straussiana”. Siin kiirgasid heleda valgusega meie balletiloo kaks säravamat tähte: Helmi Puuri liigutuste plastika ja kogu olemuse lüürika samastus südantpitsitavalt Chopini kurbusega ning Ülle Ulla loodud Andaluusia karakterile omane vaoshoitud “tuli tuha all” oli äärmiselt kirgastav. Need anded on olnud kindlasti ainulaadsed tolles ajas ja jäävad selleks seni, kui on mäletajaid – see seletamatu “miski” on ajatu!

Antud õhtul sai näha täiesti ootamatut kontseptsiooni. Keiserliku Balleti looja Gediminas Taranda oli usaldanud koreo­graafia loomise Nikolai Androssovile, kes on ilmselt saanud süžeeks inspiratsiooni Raveli poolt kasutatud Aafrika ja Mauritaania rahvamuusika motiividest. Ka kostüümikunstnik on andekalt lähtunud egiptuse ja mauri kultuurist ning andnud tantsujoonisele lisavõimalused. Kogu lugu on andekalt üles ehitatud ühele väga inimlikule teemale – inimese soovile tõusta jumalikule tasandile. Ülempreester viib oma rituaalse, järjest pingestuva tantsuga enese sellisesse ekstaasi, et talle näib ka Jumalanna elustuvat ning oma pjedestaalilt tema juurde maale laskuvat (sealjuures üle inimkehade!). Kuid illusioon puruneb ja preester heidetakse põrmu.

Koreograafia oli efektne, liigutuste korduv element samastus muusikas korduvaga, arenedes oma joonistes huvitavaks müsteeriumiks järjest pingestuvas rühmatantsus – preestrite ja preestrinnade tantsujoonised põimusid ning haakusid plahvatuslikuks kulminatsiooniks. Muidugi kõike seda kandis Ülempreestri (Gediminas Taranda) erakordse karismaga tantsijanatuur! Mehine, kohati isegi brutaalsena mõjuv, kuid samas lausa põletava kirglikkusega ennast ja teisi üles küttev. See oli tõeline kõrgprofessionaalsuse ja nüüdisaegse tantsujoonise kohtumine.

Õnneks oli ka publik äärmiselt asjatundlik: mitte ainult tantsijaid vaid ka orkestri ja dirigent Eri Klasi panust tänati püsti seistes ja pikkade ovatsioonide ning jalgade trampimisega. See oli pidu!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming