Pigem intiimne kui kirglik Brahms

Toomas Velmet

Sarjas “Akadeemiline kammermuusika”: MARI TAMPERE (viiul) ja IVARI ILJA (klaver) Kadrioru lossis 11. XII Lõpuks ometi sai võimalikuks üks akadeemiline sonaatide õhtu ja kus siis veel, kui mitte “Akadeemilise kammermuusika” sarjas Kadriorus. Pühapäevase kontserdiga kulmineerus selle kontserdisarja käesoleva aasta rida Johannes Brahmsi kolme sonaadiga klaverile ja viiulile muusika- ja teatriakadeemia professorite Mari Tampere ja Ivari Ilja esituses.

Duosonaatidega üldse ja Brahmsiga eriti on keeruline lugu, sest neis väljenduvad ju üheaegselt nii sümfonism, kontsertlikkus kui kammerlikkus ning täiuse saavutamiseks on vaja teha valik või leida sünteesivõimalus. Siin on vähemalt seitseteist, kui mitte nelikümmend seitse mõjurit, mis saavad otsustavaks valiku tegemisel, ning ükski neist ei ole eelistatud või ainuõige. Kui sellele buketile lisada veel Brahmsi puhul otsesed vihjed kammerlaulu žanrile, siis saab otsustavaks esitajate kogemus ja küpsus ning parasjagu õnnegi tuleks kasuks.

Kui jälgime, kus asuvad Brahmsi loomingureas need kolm sonaati, siis selgub, et päris kulminatiivsel künkal. Esimene G-duur op. 78 on ilmselgelt Viiulikontserdi op. 77 jääk või täiend, kuidas keegi soovib. A-duur op. 100 kõrgub selliste naabrite keskel nagu Neljas sümfoonia op. 98, F-duur Tšellosonaat op. 99, Trio c-moll op. 101 ja tagatipuks Topeltkontsert op. 102 – kõik vähemalt oma žanri tipud. Siis edasi vaid mõned viiesed kammerlaulu tsüklid ja krooniks kõige ulatuslikum Sonaat d-moll op. 108.

Võiks ju veel arutleda, miks Tampere ja Ilja reastasid kava op. 100, op. 108 ja op. 78, aga jäägu see nende teada, kuid kindlasti polnud tegemist juhusega. Aiman küll puht pragmaatilist kaalutlust, sest kui lõpetada d-molli Presto agitato’ga, siis tingib sellele järgnev aplausitorm lisaks ka c-moll Scherzo, kuid see polnud ilmselt plaanis. Poolteist tundi ilma vaheajata on niigi vägitegu nii füüsiliselt kui vaimselt. Nii see kontsert lõppeski G-duuris molto moderato’s hääbuvas piano’s, mis ilmselt oli taotluslik ning millega tuligi vaikselt nõustuda, sest eks ta sai ju kena intiimse raamistuse, kui meenutada, et kontsert algas samas meeleolus A-duur Allegro amabile piano. Seega jäi akumuleeritud kirevaru päris õigustatult d-moll Sonaadi ettekandele, millega ka publik edukalt kaasa läks ning tormilised ovatsioonid korraldas.

Minu kõrvu jäi kõlama samuti d-moll Sonaat, aga Adagio ja Un poco presto e con sentimento, seega vähem bravuursed osad kui esimene ja neljas. Kadrioru saali objektiivsed näitajad kindlasti ka soosivad pigem kammerlikke meeleolusid kui dramatismi ja bravuursust, millega arvestades kogenud artistid oma rõhuasetusedki olid planeerinud. Lisaks saali piiratud võimalustele peab ju targalt leppima ka asjaoluga, et klavergi on selles saalis kabineti kapatsiteediga, millega Brahms ei osanud arvestada. Siit lähtudes ka minu ettepanek, et kontserti tuleks korrata näiteks EMTA kammersaalis, kus klaverite valik ja akustika on Brahmsi väärilised ning saali mahuvad ka need huvilised, kes Kadrioru lossisaali ei mahtunud. Minulegi annaks kontserdi kordus ideaalsetes tingimustes kindluse, et kohatised hägusused klaverifaktuuris ja teatav forsseeritus viiuli kõrgemas registris oli paratamatus, mis tingitud lossikambri ja selle sisustuse erisusest kontserdisaaliga võrreldes.

Kuid absoluutselt parim tulemus on fakt, et klassikaline sonaatide õhtu on meie kultuuriruumis tagasi ja kummutatud on ohtlik müüt, et kellele seda vaja on või keda see huvitama peaks. On vaja ja huvitab ka.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming