Piirilinna „Parsifal”

Kristel Pappel

Volmer dirigeeris end „Parsifaliga” Wagneri-dirigentide rahvusvahelisse klassi.        Richard Wagneri lavamüsteerium „Parsifal” rahvusooperis Estonia: muusikaline juht ja dirigent Arvo Volmer, dirigent Risto Joost, lavastaja Nicola Raab (Saksamaa), kaaslavastaja Ran Arthur Braun (Iisrael), kunstnik Robert Innes Hopkins (Suurbritannia), valguskunstnik David  Cunningham (Šotimaa). 25. ja 28. VIII etendused.        Vaadates Noblessneri valukoja juures Peetri sadamast merele, silmapiirilt tõusvatele ja selle taha laskuvatele laevadele, vaadates piirkonna  tööstusmaastikule, töös ja tööta tehastele, vaadates nõukogude totalitaarse ühiskonna jäänustele, seisaksime justkui mineviku ja oleviku, suletuse ja avatuse piiril. Richard Wagner oleks sellist minevikku, mis siin kangastub, nimetanud taunivalt sõjatsivilisatsiooniks (Kriegszivilisation), nagu ta elu lõpul oma kaasaega kritiseeris. „Parsifal” oli mõeldud väljapääsu osutusena sellest.      

 

Kui rahvusooperi „Parsifali” finaalis avaneb valukoja tagasein augustiöhe, ei näe me, aga tajume mere kohalolu – vabadus, avarus, uued  võimalused, aktiivse tegutsemise aeg. Parsifal on täitnud oma missiooni Lunastaja käepikendusena, andnud kriisi takerdunud Graali kogukonnale uue jõu, vabastanud Graali kuninga Amfortase piinadest, viinud taas kokku püha oda ja Graali karika ning sammub nüüd, oda käes, kapseldunud maailmast välja, tema järel Graali rüütlid. Neil on käes rännukepid või hoopis teravikuta odad – viimasel juhul vastaks see siis Wagneri rõhuasetusele, et püha oda pole  mõeldud sõjarelvaks ja et Graali kogukonna allakäik sai alguse hetkest, mil Amfortas hakkas sõdima Klingsori vastu.       

Nicola Raabi lavastuses on Graali rüütlitele avanenud nii sisemine kui väline vabadus ning kriisi läbitegemine lükkab nad tundmatutele teedele, samal ajal edasi Graali ülesandeid järgides – hoida headus ja kurjus tasakaalus. See on lavastuse positiivne programm, mis leiab toetust Wagneri muusikast. Isegi kui lavastaja on  midagi muud silmas pidanud, sai välja lugeda just selle – nagu oleks Wagneri võimas teos haaranud lavastaja tahet eirates ohjad enda kätte. Kuna tegemist oli „Parsifali” esimese lavastusega Eestis, oli tähtis, et teose paljudest mõtteliinidest kõige olulisemad vaatajani jõuaksid, s.t lavastaja oli pigem vahendaja kui kriitiliste küsimuste esitaja. Kohati näis lavastaja küll oma ülesandes kõhklevat ega viinud teatud kujundeid või liine järjekindlalt ning selgelt  lõpuni. Samas tundsin suurt kergendust, et laval ei lehvinud haakristiga või sirbi ja vasaraga lipud, et polnud plakatlikke viiteid XX sajandi diktatuuridele, et lavale ei olnud toodud Wagnerit, Hitlerit või Stalinit, ei oktoobriega laulvat revolutsiooni, ja et kui ka lavastaja mõte jäi häguseks, sundis see vaataja arutlema ega tapnud ta fantaasiat.     

Wagnerile oluline teema – inimese ja looduse  kooseksisteerimine ning mure inimese julmuse pärast looduse kohtlemisel, pääses maksvusele I vaatuse luigetapu stseenis, mil Parsifalis esimest korda tärkab kaastunne ta enda poolt surmatud olevuse vastu. III vaatuse suure reede ime, õidepuhkevat aasa, sümboliseeris väike kasvuhoone aasalilledega, mida hooldasid Gurnemanz ja Kundry. Lavastaja tahtel astus ooperi viimaste taktide kõlades lavale väike poiss ja hakkas lilli kastma – laps oli südi  esineja, aga idee iseenesest paraku täiesti tarbetu stiililine ja sisuline möödalaskmine, hollywoodlik happy end.   

Kogu lavastuse laad oli selle silmapilguni välja peetud range ja askeetlikuna, igal tegelasel, ka kooriliikmetel, oli oma väärikus. Siiski tekkis mulje, et lavastaja on tundnud ennast töös lauljatega ebakindlalt ning mõnedki kavatsused on jäänud teostamata. Kõige enam kannatas selle all I vaatus, mis juba Wagneril  on täidetud pikkade jutustamiste ja nende kuulamisega. Kannupoisid (tunnustust väärivalt stabiilsed Juuli Lill, Teele Jõks, Aleksander Arder, Andres Köster) püüdsid kuulata nii kuis jaksasid, ehkki jutustav Gurnemanz (Manfred Hemm) vaevu nende poole pilku heitis. Ka Graali rüütlid (heal tasemel Urmas Põldma ja René Soom) üritasid teiste lavalolijatega kontakti leida. Üheplaaniliseks jäi muidu meeldivalt laulnud Richard Decker Parsifali  rollis, kontrast I ja III vaatuse vahel võinuks olla suurem. Soliste oli kaks koosseisu, mille erinevus oli tingitud esmajoones lauljate isikupärast, mitte laulmise tasemest. Üksnes Martin Winkler Klingsorina oli kõigil neljal etendusel laval, tõlgendades osa teravate kontuuridega ja karakteerselt ning lisades aeg-ajalt näpuotsaga irooniat. Klingsori ja Kundry (Irmgard Vilsmaier, Magdalena Anna Hofmann) vaimne võitlus II vaatuses lähenes XIX sajandi lõpupoole psühholoogilisele draamale à la Ibsen. Üldiselt võiks öelda, et esimene koosseis (Decker, Vilsmaier, Hemm, Eike Wilm Schulte Amfortasena) oli monumentaalne ja igaüks seisis laval eraldi nagu ausammas ning teine koosseis (Sadnik, Hofmann, Richard Wiegold Gurnemanzina ja Rauno Elp Amfortasena) oli dünaamilisem ja mitmekülgsem nii vokaalis kui ka rollitõlgendustes. Heameel oli täheldada Vilsmaieri arengut küpse ja ühtlase häälevaldamise  suunas – mäletame teda ju aastast 2008 võimeka sopranina Isolde rollis, nüüd aga pakkus ta skulpturaalse Kundry. Magdalena Anna Hofmanni lähenemisviis meenutas oma plastilisuse ja liikuvusega üht viimaste aastakümnete mõjuvõimsamat Kundryt Waltraud Meierit.       

Juba Hofmanni Kundry ilmumine I vaatuses metsiku ratsanikuna mõjus nagu tuulekeeris seiskunud maailmas, Kundry kaksikloomuse  jaoks vajalikke erinevaid värve leidis ta II vaatuses nii Klingsoriga kui ka Parsifaliga suheldes. Ooperi südamik ja pöördepunkt, mil Parsifal saab tänu Kundry suudlusele nägijaks inimkonna kannatuste suhtes, mõjus mastaapselt mõlema koosseisu esituses. Järgnev Parsifali visioon Kristuse kannatustest, kuulduna Kundrylt, jõudis selgemalt publikuni Sadniku esituses. Samas ei pingutanud ta üle risti kujundi kasutamisega – ainult üks kord moodustasid  käed ja keha risti. (Deckeri puhul esines seda kujundit kas taotluslikult või ebatäpsuste tõttu liiga palju nii II kui ka III vaatuses, samuti nägime seda I vaatuses seoses Amfortasega.) Eesti solistidest tegid suuremates rollides kaasa peale Rauno Elbi ka Koit Soasepp (Soome Rahvusooper) ja Priit Volmer, mõlemad Titureli rollis. Soasepal on suurepärane häälematerjal, sügav ja mahukas bass, ka Volmer pani end maksma, lauldes veenva tõsiduse  ja otsustavusega. Rauno Elbi Amfortas aga, üks olulisemaid Wagneri-rolle, oli suur saavutus. Elp vastas Wagneri ettekujutusele lauljast, kes mõtestab teksti, leiab fraasidele ja kaalukatele sõnadele eri värve ning tunnetab sügavalt situatsiooni ja karakterit. Kui Parsifal lähenes Amfortasele püha odaga, et tolle haav sulgeda, haaras surma- ja lunastuseootusest vallatud Amfortas ise odast kinni ning lõi selle oma veritsevasse haava.   

    Võluvalt ja täpselt esinesid II vaatuses võlulilleaia neiud-solistid (Kristel Pärtna, Kristina  Vähi, Albina Kotšetova, Kadri Kipper, Angelika Mikk, Kristina Under). Neiud – nii koor kui ka solistid – olid rõivastatud II maailmasõja järgsete vabrikunaiste töökitlitesse (kunstnik Robert Innes Hopkins) ja nad kandsid ka vastavaid peakatteid, inspireerituna vabrikumiljööst. Graali rüütlid aga (Estonia laiendatud meeskoor) meenutasid oma pruunide-hallide talvemantlite ja mütsidega samaaegseid ametnikke. Koorid (lisaks nais- ja meeskoorile  ka poistekoor) olid väga hästi välja töötatud ja viimistletud ning isegi saksa wagneriaanid imetlesid keele kõla ja artikulatsiooni (koormeistrid Risto Joost, Peeter Perens, Hirvo Surva, Andres Lemba, Maarja Soone). Graali rüütlid (meeskoor) moodustasid individuaalsustest koosneva nõrkenud kogukonna, kes aga otsustaval hetkel on võimeline liituma ka jõuliseks, nõudlikuks massiks. Nii I kui ka III vaatuse templistseenid olid tänu kooridele väga mõjuvad. I vaatuses ilmuvad Graali rüütlid armulauateenistusele, igaühel käes oma anum, kaetud valge linaga; anumatest moodustatakse eeslavale pikk toru – nagu veresoon? Koorirežiid oli püütud kujundada võimalikult dünaamiliseks ja ekspressiivseks (Raabi kaaslavastaja oli Ran Arthur Braun).       

Noblessneri valukoja akustika oli suurepärane, tasakaal vokaali ja orkestri ning orkestrisiseselt eri pillirühmade vahel väga hea ja loomulik. Orkester voogas mahukalt ja võimsalt, samal ajal sai jälgida faktuuri eri liine, juhtmotiivide põiminguid ja nautida pillisoolosid. Kõik pillirühmad said ülesandega silmapaistvalt hakkama, nii et pärast viimast etendust tekkis tahtmine mängijaid kättpidi tänada, esmajoones aga muidugi muusikalist juhti Arvo Volmerit. Volmer dirigeeris end „Parsifaliga” Wagneri-dirigentide rahvusvahelisse klassi. Ta leidis sobivad proportsioonid aeglaste ja veel aeglasemate tempode vahel, ei kaotanud kordagi silmist tervikut ega dramaturgilist  arengut ning ehitas targalt üles kulminatsioone, manas orkestrikõlast esile tumedaid nõiduslikke toone, pehmeid segatud värve ja säravat metalset kõla.       

Wagneri hilisromantilise, avangardi sugemetega muusika mõju võimendas vastandpoolusena Noblessneri mahajäetud tööstuskeskkond. Etendus algas tegelikult juba Peetri sadamast ja hoone vahetust ümbrusest, kus konutasid, käisid masinlikult edasi-tagasi Graali rüütlid (koorilauljad), kuuludes etenduse ruumi. Rusuv tööstusmaastik jätkus hoone  sees laval, peamiseks kujunduselemendiks järjest rohkem lagunevad torud. Kui tegemist olnuks kujundusega „päris” teatrimajas, mõjunuks see klišeena, sest sellist Wagneri ja industriaalsete komponentide ühendamist harrastati rahvusvaheliselt juba 1970ndatel. Originaalmiljöös oli aga niisugune lahendus põhjendatud. Kõige efektsemalt mõjus II vaatuse algul lavapinna raginal tõusmine ning jagunemine Klingsori võluriigi laeks ja põrandaks või taevaks ja  maaks. Intensiivsust suurendas punane valgus, mis mähkis endasse laval seisvad kaks viini tooli (valgustuskunstnik David Cunningham). I vaatuses looduse keskel toimuva tegevuse taustana paistis vabriku akendest naturaalne valgus, mis Graali templistseeniks kinni kaeti. Ooperi lõpustseeni avanemisest öhe oli juba juttu. Ent mis see ikkagi on, mis meile avaneb? Wagner ise on „Parsifali” orkestrisissejuhatusele väikest seletust kirjutades rõhutanud jäävaid  väärtusi – usk, lootus, armastus, aga mitte nagu me seda Pauluse kuulsast kirjast korintlastele tunneme (13:13), vaid Wagneri moodi järjestatuna: armastus – usk – :lootus. Need kolm. Suurim neist on aga lootus? Me vajame Wagnerit, et ooperi abil selliseid küsimusi esitada – seda tõestab ka publiku suur huvi „Parsifali” vastu. Kolm aastat tagasi loodi Estonias „Tristani ja Isoldega” pinnas Wagneri viljelemiseks Eestis. Loodame, et mõistame  selle tegevuse tähtsust ja suudame seda jätkata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming