Pille Lille Muusikute Fond 10

Toomas Velmet

Meie aeg nõuab erakordselt energilisi inimesi ning keegi ei kahtle, et üks neid on Pille Lill. Tema asutatud PLMF on tegutsenud juba kümme aastat ja laiendab haaret. Kui fond loodi eesmärgiga toetada eesti andekaid muusikuid nende arengus, siis tänaseks on arenetud laia tegevussfääriga kontserdikorraldajaks. Pole paha meenutada-loetleda, mida tehakse. Aasta pärast asutamist alustati kontserdisarju „Meistrite akadeemia” ja „Hingemuusika” ning mõni aasta hiljem lisandus juba Tallinna kammermuusika festival ning siis juba „Noorte meistrite akadeemia”. Kammermuusikafestivali raames on antud välja rohkesti auhindu, millega on möödunud aastate jooksul märgitud ära meie noored lauljad Oliver Kuusik, Helen Lokuta, René Soom, Kädy Plaas, Priit Volmer, Maria Veretenina, Arete Teemets ja Kristel Pärtna ning instrumentalistid Anna-Liisa Bezrodny, Mihkel Poll, Oksana Sinkova ja Andreas Lend. 2007. aastast toimub Tallinna talvefestival ja ka Rapla kirikumuusika festivali korraldab nüüd PLMF. Vaatamata kõikehõlmavale haardele, on põhiliselt jäädud ikkagi kammermuusika valdkonda, mis on eriti kiiduväärt. Siin tuleb nõustuda eelmises Sirbis öelduga. Seda, et kammermuusikas on teisigi ja veel vanemaid tegijaid, ei tohiks küll unustada, sest edu aluseks on eelkõige koostöö, mitte vastasseis. „Eliitkontserdid” Estonia kontserdisaalis sündisid ikkagi Interpreetide Liidu ja Eesti Kontserdi ühistöös ning ei maksa ka unustada, et EILi pikaajaline sari „Akadeemiline kammermuusika” oli lausa esimene omas žanris. VII Tallinna talvefestival hõlmas ajavahemikku 14. – 22. II, mille jooksul anti kaheksa kontserti pealinna esinemispaikades, sh ka lauluväljaku klaassaalis ja Hopneri majas, mida mäletatakse kui Matkamaja. Just nimetatud paigus õnnestus mul külastada kaht viimast festivalikontserti.

21. veebruaril esines lauluväljaku klaassaalis värske kollektiiv meie maastikul – LAB-orkester, kelle dirigent on Tanel Nurk. Orkestrit reklaamitakse kui päris uut suhtumist esituskunstis: tegemist olla pigem foorumiga, mitte orkestriga. Seda kõike seletatakse publiku võimalusega istuda ümber orkestri ja ka orkestri sees, mis annab võimaluse tugevdada klassikalise muusika rolli ühiskonnas. Vägagi enesekindlalt maksimalistlik hoiak, mis ongi ju omane noorusele. Pisut diskuteeriks öelduga ja alustuseks ansambli nimega. Ma loodan, et LAB ei jää ainult publiku ja orkestri suhet iseloomustama, vaid oodata on ka eksperimentaalset lisa. Pisiasjana tundub keeleline asjaolu, kas kirjutada LAB või Lab. Mind igatahes pani LAB kahtlema, kas mõistan kirjutatut õigesti. Võib-olla oleks kirjakeele reeglitele toetudes ja mänguliseltki mõistetavam Laborkester?

Nagu öeldud, on see siiski vormiline küsimus, olulisem on sisu. Orkestri ümber istuv publik ei ole ju liiga suur uudis ega eksperiment, küll aga orkestri sees. Kas orkestris istuv kuulaja saab mingi uue elamuse? Tuleks ümber lükata minu kahtlus, et ta võib saada vaid väära elamuse, mis kuidagi ei aita kaasa klassikalise muusika rolli tugevdamisele ühiskonnas. Heliloojad on ju mõelnud sellele, kuidas orkester asetub ja kus on tema front. Selle istumisega on vaeva nähtud aastasadu ja mingi põhjus ju on, miks publik on saalis ja orkester laval. Loota tuleb, et siin öeldule tuleb lisa orkestri eksperimentide, mõttetalgute ja kunstiliste katsetuste näol rõhuga „kunstilistel”, siis saame kinnitada, et orkester on loodud tegemaks asju teistmoodi. Kui võtta kavateksti sõna-sõnalt, siis ei peakski kõlanut võtma kui kontserti, vaid sellesse tuleks suhtuda kui hariduslikku projekti. Kõrvus peaks helisema siiski eelkõige kunstiline tulemus ka hariduslikust aspektist.

Kava ise nõudis kõrget professionaalsust: sissejuhatuseks Glucki „Fuuriate tants” ja seejärel Tõnu Kõrvitsa „… neis aedades” altsaksofonile ja keelpillidele. Sissejuhatus oli nooruslikult energiline ja keelpilliorkestri kõla eriti ei kannatanud ümbritseva tõttu. Küll aga kannatas Kõrvitsa teos, kus pole ühtegi etteheidet solistile (Virgo Veldi), kuid partituuri orkestriosa jäi kõlaliselt harali, mis pole selles keeles kirjutatud teose puhul aktsepteeritav. Järgnes Haydni „Lahkumissümfoonia”, mis juba sinna kodeeritud mängulisusega oli vastuvõetav. Tundub, et Jaan Räätsa Kontsert kammerorkestrile nr 1 oli esitatutest kõige universaalsem, sest kannatas asetuse tõttu vähim. Veel soovitan avaldada nii väikese orkestri muusikute nimed, sest oli, keda esile tõsta ka peale dirigendi. Iga uue kollektiivi sünniga kaasnevad valud ja need tuleb läbi elada. Soovin tegijatele indu ja laia tööpõldu ning kohtume uuesti. Lisada tuleb, et kava neljast autorist oli kaks kohal ja see oli liigutav.

Järgmisel päeval sai Hopneri majas teoks nelja andeka muusiku koondkontsert, mida assisteeris kaks pianisti. Tundub, et saksofonistidega on meil kõik korras, sest ka siin alustati Tõnu Kõrvitsa teosega „Laulan üle merede”, kuigi kavalehe andmeil erines autori sünniaasta eelmisel kontserdil esinenust viie aasta võrra, ehkki tundus, et on ikka sama mees küll. Esitaja Gert-Ott Kuldpärg on väga hea muusik, mida ta järgnenud Raymond Gallois-Montbruni kuueosalises tsüklis eriti edukalt demonstreeris. Järgmisena sai esinemisjärje noor viiuldaja Linda-Anette Suss, kes tuli välja kõrgvirtuoossete Paganini Kapriisiga nr 17 ja Franz Waxmani „Carmen-fantaasiaga”. Kõrgepinge maandamiseks oli nende teoste vahele asetatud andam eesti muusikale – Heino Elleri „Männid”, mis oli suurepäraselt esitatud. Muide, „Carmen-fantaasias” oli jälgitav perfektselt sooritatud alla staccato, mis ei ole just igapäevane nähtus eesti viiuldajate käes. Tuleb toonitada, et tegemist on muusikaakadeemia esimese aasta üliõpilasega. Need olid noored andekad „algajad”.

„Vanad” tegijad olid esindatud oboekunstnik Heli Ernitsa ja sopran Kristel Pärtna näol. Ernits esitas kaks osa Eino Tambergi teosest „Muusikat oboele” ja Camille Saint-Saënsi Sonaadi oboele ja klaverile, mille saladusse jäänud osade nimetused võin siin ära tuua: I Andantino, II Ad libitumAllegrettoAd libitum ja III Molto allegro. Ernits on küps muusik, kellele on vähe konkurente, ja seda me ka kuulsime. Kontserdi lõpetanud Pärtna esitas Eva Dell’Acqua „Villanelle’i”, Violetta aaria Verdi „La traviata’st”, nimitegelase aaria Donizetti „Linda di Chamounix’st” ja lõpuks Gilda aaria Verdi „Rigolettost”. Pärtna on saanud kõrgtasemel koolitust, tema repertuaaris on juba mitmeid rolle ja teda on ootamas suur tulevik, kui tööindu jätkub, sest looduse poolt antu võimaldab kõike.

Hopneri maja saal on läbi teinud remondi, kõlab endiselt hästi ning jahe, ütleksin isegi et külm, on seal endiselt. Publiku hulk on ka sama (s.t polegi teist nagu), millest selle kontserdi puhul oli tõsiselt kahju. Festival sai läbi. Kui midagi kammerlikult soovitada, siis arvan, et pole otstarbekas kammerkontsertidesse suruda võimalikult palju talente, vaid jääda kammerlike standardite juurde – uskuge, see läheb paremini kaubaks.

Ja veel, meid külastas Toulouse’i Rahvuslik Linnaorkester dirigent Tugan Sohhijevi ja solist Jelizaveta Leonskajaga (klaver) ning see oli suursündmus, mida ei oodanud. See pole üldse prantsuse kolmas orkester (kes neid ritta seab!), nagu reklaamiti, vaid Prantsusmaa üks tipporkestreid. Sohhijevi puhul tuleb mainida, et ta on pärit Põhja-Osseetiast ja õppinud Leningradi konservatooriumis ning veel – ta ei jää alla oma kuulsatele kaasmaalastele tšerkess Juri Temirkanovile ega osseet Valeri Gergijevile. Kogu kava (Berliozi „Korsaar”, Schumanni Klaverikontsert) oli vapustavalt hea, aga Tšaikovski Neljas ületas sellegi. Pariisis olevat juba tekkinudki Sokhievmanie. Kiidusõnad maaletoojale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming