Pilte vene muusikast

Toomas Velmet

ERSO jalutuskäik vene muusikasse maestro Aleksejeviga, tudengid käekõrval. ERSO ja EMA SO ühiskontsert Estonias 18. II NIKOLAI ALEKSEJEVI dirigeerimisel, solist EMA magistrant HELEN NORMET (viiul).

Viiuldaja Helen Normet.

 Modest Mussorgski tsükkel klaverile ?Pildid näituselt? (1874) on tõenäoliselt maailma populaarseim heliteos, kui otsustada arran?eeringute arvu järgi. Juba aastal 1886 sai teoks esimene töötlus sümfooniaorkestrile ja neid on teada vähemalt 13. Maurice Raveli (1922) seade on ehk tuntuim, kuid vene muusikud armastavad eriti Sergei Gort?akovi (1955) tehtut.

Huvi pakub aga teose levik selliste koosluste seas nagu Emerson, Lake & Palmer või Isao Tomita süntesaatoriseade. Igatahes ?anripiire teos ei tunne, sest seadeid võib leida soolokitarrist ja orelist alates kuni 45 klaverini, akordioniorkestrini ning isegi hiina traditsiooniliste rahvapillideni. Seejuures peab teadma, et loomisjärgselt ei tuntud teose vastu vähimatki huvi.

Ette rutates võib öelda, et väidetavalt esmakordselt Eestis kõlanud Gort?akovi orkestratsioon kõlas suurepäraselt, kuid nii suur asjatundja ma ka pole, et juhtida kuulmise järgi tähelepanu erinevustele üldlevinud Raveli variandist. Kontserdi algus oli igati efektne ning tudengitega ?lahjendatud? ERSO kõlas pigem kraad või kaks kangemalt ja erksamalt kui harilikult. Kui nobedamates tempodes oligi tunda ansamblilisi nihkeid, siis olid need kosmeetilised ja vähe häirivad pisiasjad.

Huvitav oli kuulda, et teose mastaapsele kõlajõule vaatamata ei ületanud dünaamika kusagil saali akustilisi piire, mis Estonia kontserdisaalis on üsna kerge juhtuma. Sellise orkestri fff tutti?t võib pigem iseloomustada mahuliselt võimsana kui kriiskavana. Jõud jätab mulje siis, kui selle demonstreerimise taga hoomad reserve, ja neid piire tunnetab maestro Nikolai Aleksejev väga täpselt.

Helen Normet on Prokofjevi Viiulikontserdiga nr 1 op. 19 (1917) suurepäraselt mõistnud, et teos on pärit autori lüürilistelt lehekülgedelt ja tema maskuliinselt kandiline lüürika nõuab kirglikku kõlajõudu, millega ei maksa küll üheplaanilisuse hinnaga hasarti minna. Noore viiulikunstniku ettekanne oli tehniliselt ja intonatsiooniliselt ilusti paigas, kuid kujundlikult mitte ülearu veenev ?  emotsionaalset kammitsetust ei saa alati vooruseks pidada. Seepärast jäigi kõrvu kõlama Scherzo, Vivacissimo kui temperamentne episood Andantino ja Moderato taustal.

Stravinski ?Kevadpühitsuse? kavvalülitamist võis hinnata nii kahtlevalt kui mõistvalt. Kahtlevalt ?lahjendatud? orkestri koosseisule mõeldes ning mõistvalt, kui mõelda tudengite arengu kasutegurile. Tundub, et maestro risk oli kaalutletud ja EMA tudengite potentsiaal suurem kui eeldatakse, sest Stravinski igas võimalikus mõttes keeruline partituur kanti ette hiilgavalt. Nikolai Aleksejevile tunduvadki olevat eriti hingelähedased need ürgsed ?Pildid paganlikust Venemaast?, sest selletaolist mõistvat üleolekut nii keerulisest, kuid samas hasartse esitusega mõjuvast teosest ei ole mina varem nautinud.

Pisiasi, et peaaegu pool orkestrist olid tudengid, meenus alles siis, kui maestro nad ovatsioonide peale eraldi püsti tõstis. Maailmapraktikast on ju teada, et ka tipporkestrites on kohti, mida aeg-ajalt täidetakse kandidaatidega, kuid nii jõulist koostööd kui EMA ja ERSO vahel ei ole küll mujal märgata. Müts maha idee autori ees ning eriline kummardus selle kolmepoolselt (Aleksejev, ERSO, EMA) koosmeelsetele teostajatele. Tulemus Stravinski ?Kevadpühitsuse? näol annab eriliselt lootusrikka perspektiivi meie orkestrimuusika homsele päevale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming