Pilvede värvivahetus ooperilaval

Tähtsatest asjadest saab ooperilavalgi rääkida kunstilise liialduseta, kui libretistid-dramaturgid on sõnaosavad ja piirduvad mõnusalt koduse riimiga.

MARIA MÖLDER

Rasmus Puuri ooperi „Pilvede värvid“ esietendus 22. IX rahvusooperis Estonia. Libretist Laur Lomper (Jaan Kruusvalli samanimelise näidendi ainetel), dramaturgid Kristiina Jalasto ja Mehis Pihla. Dirigent Lauri Sirp, lavastaja Roman Baskin, kunstnik Ervin Õunapuu, kostüümikunstnik Anu Lensment, valguskunstnik Margus Vaigur (Endla teater), videokunstnik Argo Valdmaa (Endla teater). Laval Jassi Zahharov, Helen Lokuta, Janne Ševtšenko, Mati Turi, Juuli Lill-Köster, Raiko Raalik, Mehis Tiits, Ita Ever, Priit Volmer, Fred Laansalu, Vjatšeslav Reznitšenko, Mati Vaikmaa, Mart Laur, Valentīna Tāluma jpt, rahvusooper Estonia orkester, koor ja poistekoor.

Jaan Kruusvalli 1983. aastal valminud näidend „Pilvede värvid“ tekitas omas ajas venevastase sõnumiga küll kahinaid ja televisioon salvestas Mikk Mikiveri emotsionaalse lavastuse, kuid tänapäeval ei näidata seda sugugi sageli. Praeguses ajas tuletab Mikiveri mitmekihiline lavastus meile meelde midagi sellist, mille lükkaksime parema meelega vaiba alla. Vähe sellest: see meenutab, et minemine ei ole läbi, et ikka veel on minemiseks põhjust, et põhjus peitub sageli eestlaste suutmatuses kokku hoida ja et minemisest on ka kaua püütud mööda vaadata.

Päev enne Rasmus Puuri ooperi esiettekannet kohtusin sõbraga, kes elab juba aastaid välismaal ja kelle side siinsega jääb üha hapramaks. Pool etenduse aega mõtlesin, kuidas ma tahaksin, et ka tema lavastust näeks, sest jällenägemine lõppes pisut melanhoolsetes toonides: Eestist lahkumine, miks jääda, miks minna. Paljudest teemadest, mida „Pilvede värvide“ näidendi järgi ootasin, ooperis juttu ei tehtud, heal juhul viidati vilksamisi, et miks ikkagi minnakse. Jah, sisemine vabadus on põhiline (mitte raha) ja ehkki väikerahva hulgas elamisel on kuhjaga eeliseid, kiputakse üksteisele just seda keelama, sest mine tea, mis teised arvavad.

Ooperis „Pilvede värvid“ astub lavale see tavaline visa eestlane, kes näinud paremaid ja halvemaid aegu, kes mäletab, kuidas oli supikondi pärast järjekorras seista või saia asemel ise karaskit küpsetada ja kes kunagi ei raatsi midagi ära visata, sest kes teab, mis ajad tulevad. Kartulikoorte söömise lubadus on tänapäeval täide läinud, küll teistel põhjustel: koore all on vitamiinid, see kõige tervislikum värk.

Kalev (Mati Turi) ja Lagle (Janne Ševtšenko) on selle ooperi kaks säravaimat tegelaskuju, kaks unistajat. Vend ja õde kuuluvad väga kergesti mõjutatavate inimeste hulka, kes satuvad hõlpsasti uutest ideedest vaimustusse. Kalev on suur jutumees: kommunistliku partei ridadest lahkub ta laulva revolutsiooni ajal mängleva kergusega ning asub vanemate ees suuga suurt linna tegema, nagu oleks just telerist „Kaevuteed“ vaadanud.* Augustiputši ajal tormab ta aga linna ja hakkab kahtlasi asju ajama. Lagle, seevastu, on unistaja, aga ka tegutseja. Tema ei oota, kuni asjad iseenesest muutuvad, vaid tegutseb perestroika ajal punkarina nõukogude võimu õõnestades (muide, esimest korda näen, et punkarid on Eestis ooperilavale toodud asja pärast, mitte nüüdisaegse lavastuse kohustusliku dekoratsioonina). Tema aariad vabadusest ja armastusest on nõnda tulised ja ometi lapselikult armsad, nagu oleks korraks ooperilavale põiganud Malviina „Buratiino seiklustest“. Paraku saab tema mõõt ootamisest täis ja tee viib Rootsi, kus ta elab külg külje kõrval somaali immigrantidega ja leiab Jumala. Korralikku tööinimest, kes põllud künnaks ja külvaks ning aiasaadused sisse teeks, ei saa kummastki järeltulijast – sama mure oli teatritükis eelmise põlvkonnaga.

Kõige üllatavam tegelaskuju oli lavastuses Kalevi abikaasa venelannast naine Maria (äärmiselt pingestatud esitus Juuli Lill-Köstrilt). Vist esimest korda laotatakse ooperilaval eestivenelase hing niimoodi laiali – ja see on tõesti õrn, armastusväärne, hooliv käsitlus. Maria aaria, kus ta kurdab, et teda perepildile ei võeta, oli vanaema Anna (Ita Ever) ilmumise kõrval üks tundelisemaid etenduse hetki. Jah, perepojal on lihtne parteipilet minema visata ja „värvi vahetada“, aga mida peab tegema tema abikaasa, et saada uuel ajal päriselt omaks võetud?

Kruusvalli-Mikiveri vaimsust ja eesti traditsiooni kannavad põhiliselt (peale vanaema) edasi isa Kaarel (Jassi Zahharov) ja ema Ell (Helen Lokuta), kusjuures just Ell on teatrilavastuses see, kes Rootsi laevale minemata jätab. Nagu teatrilavastuseski, näeme ooperilaval sageli laste peale häält tõstvat isa ja tasast, kaitsvat ema, ehkki mõlemal on südames sama mure: nad ei saa oma järeltulijate käitumisest aru, kuid püüavad sellest hoolimata neid ikka halvema eest hoida. Nende tegelaskujude mure väljendub kõige selgemalt ansamblis enne Lagle ärasõitu: „On sulle mõeldes kodu elus hoitud ja sina sellest midagi ei pea.“

On iseäranis valus, et Kruusvalli näidendis veel küüditamisest puutumata jäänud perekond peab nüüd ooperis sunniviisil kodutalust lahkuma. Ma ei ole varem kunagi selle peale tulnud, et küüditajate ja võlga sisse nõudvate allilmategelaste koputust võiks kuidagi võrrelda, aga tõesti: koputus on ühtviisi ootamatu ja ebameeldiv, süüks pannakse elamist ja ehk isegi oludega kohanemist.

Kruusvalli näidendist tuttava perekonna järeltulijate traagika taustal räägitakse Eesti taasiseseisvumise lugu ja tuuakse lavale selle tähtsamad sündmused. Mind üllatas, et Rasmus Puur ja libretist Laur Lomper olid otsustanud ooperi sündmustiku lõpetada 1991. aastas, mis on ühtlasi helilooja sünniaasta (ooperi sündmustiku seisukohalt on muidugi olulisem, et see aasta märgib Eesti iseseisvuse taastamist). Mõistan, et tegevusega tänapäeva jõudmine oleks olnud libe tee, kuid ootasin ometi põnevusega, millised märgilised ajaloosündmused valitakse järgmisena (vahest Eesti krooni tulek või Estonia hukk?) ja millise tegelase vaatenurgast neid tutvustatakse. Tõesti, meie mõttemaailma kohta on turvaline vihjeid anda mineviku kaudu ja see õnnestus hiilgavalt. Võtame kas või kõrvaltegelase Madise (Mati Vaikmaa), kes oli nõukogude ajal salalik KGB-agent, Eesti aja saabudes kandideeris aga riigikogu liikmeks ja vihjas publiku vabastava naerulagina saatel tasuta transpordile.

Kas pingelised ajad sisepoliitikas ja globaalsel skaalal toovad kaasa ka poliitilise ooperi tõusulaine? Seni ongi eesti heliloojate ooperites harilikult piirdutud mineviku analüüsimisega ja tänapäeva eluolu rahule jäetud. Holokausti teemaga seotud Erkki-Sven Tüüri „Wallenberg“, Sofi Oksaneni menukil põhinev ja küüditamist kajastav Jüri Reinvere „Puhastus“ ning Reinvere libreto kaudu tänapäevasemaid poliitilisi aspekte sisaldav „Peer Gynt“ on kõik esietendunud välismaal. Märt-Matis Lill koos libretist Jan Kausi ja lavastaja Taago Tubinaga on kevadel Vanemuises esietendunud „Tulleminekus“ vaadelnud päris huvitava nurga alt sõja üldinimlikke aspekte, nii et see puudutab mõtteliselt õrnalt ka tänapäeva, ehkki tegevus leiab aset Esimeses maailmasõjas. Sõda, repressioonid ja sellega seotud peataolek on väikerahvale tahes-tahtmata tähtis teema ning küllap oli vaid aja küsimus, et laulev revolutsioon ja iseseisvuse taastaminegi ooperiks vormitakse.

1980ndatest on retrorong juba üle sõitnud, nüüd olemegi sobivalt jõudnud 1990ndatesse, et analüüsida, mis põrgu­hullus meil siin pärast okupatsiooni ikke alt vabanemist õieti lahti läks. Sedasama on küsitud juba kergemini ja raskemini seeditavates vormides, näiteks Jaak Kilmi filmides „Disko ja tuuma­sõda“ ja „Sangarid“, Triin Ruumeti filmis „Päevad, mis ajasid segadusse“, telesarjas „ENSV“, sama võib oodata ka 2018. aastaks valmivalt telesarjalt „Pank“. 1990ndad ei ole veel päris ära leierdatud, aga 1980ndad vist küll. Laulva revolutsiooni uurimise ja suureks mängimisega tegid otsa lahti välisuurijad ja dokumentalistid, kuid näib, et nüüd on meil endilgi sellega tekkinud piisav distants. Kui Puuri ooper oli Kruusvalli näidendist üks põlvkond edasi, siis praegu on ümmarguselt möödunud veel üks põlvkond. Praegusest elust teeb siis loodetavasti uues vormis kokkuvõtte või edasiarenduse keegi kolmas …

Märt-Matis Lille ooperiga võrreldes on Rasmus Puuri oma muidugi täiesti teistsuguse käekirjaga. Läbi lillede fragmentaarse võttestiku asemel on lihtne, loogiline ja jälgitav struktuur ning ega müüti olegi mõtet kujundada keeruliselt ja abstraktselt. Sümpaatne on, et meie vabaduse taastamise lugu ei ole püütud ilustada: inimesed on inimlikud, oma õilsate ideede ja veel suuremate puudustega. Eesti keel kõlab laval hästi ja siiralt: selgub, et tähtsatest asjadest saab ooperilavalgi rääkida kunstilise liialduseta, kui libretistid-dramaturgid on sõnaosavad ja piirduvad mõnusalt koduse riimiga.

Puuri meloodiline muusikagi poeb hinge ning annab sealjuures hästi edasi sündmustiku meeleolu ja tegelaste siseelu. Muusikale lisavad ikka ja jälle värvi tuntud ja vähem tuntud muusikalised tsitaadid: näiteks punkaritega noorte­rahutuste stseenis oli kuulda J.M.K.E. „Tere, perestroika!“, ülem­nõukogu otsus Eesti taas iseseisvaks kuulutada kutsus aga esile pühadushetke, millele aitas kaasa Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“ meloodia algus. Tervet laulupeo stseeni märkis aga Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole“ harmoonia: heliloojale ei piisanud lihtsalt neljahäälse kooriseadega mängimisest.

Lavastuses on kõige tähtsam, et kõik on aus ja usutav, ning see on Roman Baskinil korda läinud. Lihtne lava­kujundus sisaldab torni, mis võib täita küll majaka või piirikaitserajatise, küll laulupeo­dirigendi puldi või burgeriputka funktsiooni. Teine keskne tegevuspaik on rannakülas elava perekonna köök, kus alatasa tehakse tööd, näiteks kootakse või lõigutakse õunu, et need siis alumiiniumist mahlakeetjasse toppida. Kogu etenduse vältel on lava taustal Argo Valdmaa meeldivalt tagasihoidlik video, kus pilvede seest piiluvad vihjed tegevuspaigale või taustsüsteemile.

Kui juba Kruusvalli näidend Mikiveri lavastuses oli väga tundeline, siis Puuri ooper on ääretult emotsionaalne. Minul oli hea tunne juba siis, kui Estonia tutvustas plaani kuulutada välja ooperi ideekavandi konkurss: harilikult tellitakse ju ooper otse heliloojalt ja selline ootamatu samm oli sümpaatne. Avalikult teatati heliloojate liidu liikmetele suunatud konkursist 2014. aasta kevadel. Rõõm valdas mind siis, kui selgus, Estonia on otsustanud vabariigi 100. sünnipäeva tähistada nii noore, äsja heliloojate liidu liikmeks võetud ning suurvormide vallas veel kogenematu Rasmus Puuri ooperiga. Hiljem olen aru saanud, et Puuri kasuks rääkis ilmselt mitmekülgne maailmapilt ja eelkõige lähedane kokkupuude kirjanduse ja teatriteadusega, mis aitab loogilise ooperi sünnile tugevasti kaasa. Vabadusega hakkamasaamine, mida mainib lavastaja Roman Baskin ooperi kavaraamatus, ei paista Puurile endale olevat probleem. Tema on omal nahal tundnud, kuidas väikestest asjadest kasvavad suured. Seepärast tahan loota, et seda ooperit saab näha palju ja see jääb mängukavasse kauaks. Kahju ainult, et hõre mängukava seda lootust esialgu kuidagi ei kinnita.

* Kogupereseriaal „Kaevutee“ talu pidama hakanud perekond Piirist oli ETV eetris esimest korda 16. I 1988.