Plastist pudru ja kapsad

Ülemaailmselt edukad muusikalid on tihtipeale nagu tehases toodetud mänguasi: läikiv plast on ilus ja värviline, aga kätte võttes tundub see oodatust alati väiksem ja kergem.

AURI JÜRNA

Muusikal „Kaunitar ja koletis“ 25. XI Vanemuise teatri suures majas (esietendus 24. XI). Helilooja Alan Menken, laulusõnade autorid Howard Ashman ja Tim Rice, libretist Linda Woolverton, originaallavastus Disney Theatrical Productions, originaali lavastaja Robert Jess Roth. Lavastaja Georg Malvius, muusikajuht Martin Sildos, koreograaf Adrienne Ǻbjörn, lavakunstnik Iir Hermeliin, valguskunstnik Palle Palmé, kostüümikunstnik Mare Raidma, tõlkijad Tõnu Oja ja Villu Kangur. Osades Saara Kadak või Kärt Anton, Kalle Sepp või René Soom, Aivar Tommingas või Lauri Liiv, Silver Laas või Juss Haasma, Mihkel Tikerpalu või Oliver Timmusk, Andres Mähar või Simo Breede, Merle Jalakas või Ele Millistfer, Anett Viinalass või Nele-Liis Vaiksoo, Norman Salumäe või Saamuel Pilpak, Karmen Puis või Kristina Vähi, Risto Orav, ooperikoor, balletitrupp ja sümfooniaorkester.

Järjekordne suurejooneline muusikal, Disney legendaarne „Kaunitar ja koletis” on Vanemuise lavale jõudnud, aga tunne on kuidagi nõutu. Kirjutasin pimedas saalis mitu lehekülge märkmeid, aga sellegipoolest jäi selgusetuks, mispärast ja kellele seda lavastust vaja on. Kas nendele, kes kasvasid selle 1991. aasta joonisfilmiga, või neile, kes armusid möödunud aasta mängufilmi? Või neile, kes teavad Villeneuve’i-Beaumonti jutustust või Broadway lavaversiooni? Nüüd, kui järele mõtlen, võib sihtgrupp olla Vanemuise enda 2014. aasta „Ooperifantoomi“ publik, sest nagu too lavastus, on ka Georg Malviuse „Kaunitar ja koletis“ vaatemänguline, sentimentaalne, värviline ja sisutühi.

Minu hinnangut mõjutab tõenäoliselt see, et lapsena vaatasin 1991. aasta joonisfilmi kasseti ribadeks. Ometi tekitas laval toimuv küsimusi, millesse see asjaolu ei puutu. Kõige suurem küsimus mõjutab kõiki teisi: kui palju on lavastusmeeskonnal olnud vabadust? Ülemaailmselt edukate muusikalidega on tihtipeale see iva, et need on nagu tehases toodetud mänguasi: läikiv plast on ilus ja värviline, aga kätte võttes tundub see oodatust alati väiksem ja kergem. Üldiselt ongi Vanemuise „Kaunitar ja koletis“ nagu Disney-lõhnaline plastist mänguasi või teravate piirjoontega illustratsioon ilusas muinasjuturaamatus: lavastusena puuduvad selles varjundid ja isikupära ning tekib kahtlus, kas asi oli oma hinda väärt.

Kindlasti on sellel tükil publikut, kes tahabki näha suurejoonelist värvide ja helide mängu, aga isegi nendega tekib probleeme. Taas ja taas peab kordama suurt hämmastust helivõimenduse võimetuse kohta. Miks on orkester nii üle võimendatud, et elav muusika kaotab oma mõtte? Miks on põsemikrofonide heli nii terav, et seda on raske kuulata? Kuidas ei ole trupp ja helimeeskond seniajani õppinud suurtes ansamblinumbrites olulist vähem olulisest eristama? Ja kuidas aidata näitlejat, kes püüab pärast suurt võitlus- või tantsustseeni hingeldamise vahele kõnelda? Põsemikrofonidega lavastusi on siinsetel lavadel juba nii tihti, et kogemuse või tehnika puudumine ei saa olla vabandus. Seega, miks need puudused ükskord juba ära ei kao? Kuigi Villu Kanguri ja Tõnu Oja vaimukat tõlget on tõesti nauditav kuulata ning trupp annab endast kõik, et tekst kaduma ei läheks, on helimeeskonna põhimõte „valjem on parem” väga elujõuline. Kui kulminatsioonistseenis lisanduvad kakluse vürtsitamiseks ka animafilmilikud heliefektid, on mulje groteskselt paroodialik, mis – julgen Disney stiili tundes kahtlustada – ei ole taotlus.

Tantsijad esitasid justkui suvalisse järjekorda laotud balletipoose ja trikke, millel ei olnud süžeega silmanähtavat seost. Omal moel on sellisest segapudrust parem isegi klassikaline muusikalipoos, kus jalad harkis lauldes aeglaselt käsi üles sirutatakse – pilt, mis ka seekord ei puudunud.

Siim Vahur

Selle lavastuse paar parimat osa teevad kunstnik Iir Hermeliin, kelle liikuv ja leidlik ruum moondab end lavameeste abiga pidevalt ümber, ning kostüümikunstnik Mare Raidma, kelle pilkupüüdvad ja pöörased teosed sobituvad lavaga täiuslikult kokku. See maailm, mille nad duona on loonud, lisab mängule hoogu ja hädavajalikku huumorit, eriti kui ette astuvad nõiutud lossielanikud, kes oma kostüümidega erilist tähelepanu püüavad. Lausa üksmeelse naeru kutsusid publiku seas esile sünge metsa puud – üllatavalt muhedates ja liikuvates kännukostüümides tantsijad –, kes heitsid ähvardavalt kõikudes peategelase meeleheitele varju.

Tolles stseenis olid ka hundid väga pilkupüüdvad, kuid nende puhul jäi vajaka kehakeele konkreetsusest, millestki hundilikust või ohtlikust, et peale põlevate silmade ja pimeda lava oleks veel midagi karta. Kehakeele mänguvõimaluste vähene kasutus andis kõige rohkem tunda koletise puhul, kelle hoiakus ja kõnnakus oli kapjade ja küüru kiuste vähe koletuslikku. See on paraku disneylik: kui ajalooliselt oli koletise tegelaskuju nii füüsiliselt kui ka vaimselt ebainimlik monstrum, siis aja jooksul on tema loomalikkus maha lihvitud ning Disney koletis ongi pigem karvase kostüümiga mees. Kalle Sepp suutis küll koletisse tuua vajalikku raskust ja suurust, kuid teravust ja ohtlikkust jäi temas siiski väheks.

Kogu loo üks segasemaid elemente oli koori ja balletitrupi koreograafia (Adrienne Åbjörn). Kuna muusikalides on tantsunumbreid palju ja tantsijad lauljatega segamini, püüavad tantsude loojad enamasti liikumise stiili ja tantsunumbrite keerukust erineva võimekusega trupile vastavaks kohandada või vähemalt õigustada professionaalsete tantsijate silmapaistvust. Seekord jäi suurtes tantsustseenides mulje, nagu oleks laval lausa mitu koreograafiat korraga: koori liikumine oli lihtsam, mängulisem ja enamasti stseenikohane, aga tantsijad esitasid justkui suvalisse järjekorda laotud balletipoose ja trikke, millel ei olnud süžeega silmanähtavat seost. Omal moel on sellisest segapudrust parem isegi klassikaline muusikalipoos, kus jalad harkis lauldes aeglaselt käsi üles sirutatakse – pilt, mis ka seekord ei puudunud. Hapukaks kirsiks tordil sai lõpu suur võitlusstseen, mille üldiselt veenvat segadust oli millegipärast lõpetama valitud strobovalgus, mis aga liiga kiire vilkumisega filmilikku efekti ei loonud ja igapidi stiilist välja kukkus.

Üks läbivaid küsitavusi, mida tundub isegi tobe kirja panna, on seotud üleminekutega. Ühest stseenist teise liikumine on puhtalt lavastuslik-tehniline võte ning proovide teema, aga üldiselt ei tohiks see publikule – ka teatrilähedasele vaatajale – ülemäära silma jääda. Kindlasti ei peaks see kogenud lavastajale probleeme valmistama. Ometi oli „Kaunitaris ja koletises“ nii mitu ebamäärast, kohmakat või lausa tühja üleminekut, et need katkestasid loo ja tekitasid küsimusi. Lavastuses, kus pole ülemäära palju tegevuskohti, ning laval, mis on loodud liikuma, saavad üleminekud takerduda vaid lavastaja taha. Samasse kapsaaeda kipub muudki: nii mõnegi rolli ja stseeni puhul jäi segaseks, millises stiilis mängitakse. Tõsiselt ülevas ja väljapeetud variandis püsisid ainult nimitegelased, teiste tegelaste absurdihõnguline huumor ei olnud aga piisavalt veenev, et mujal kohmakusi päästa. Jutustaja roll jäi aga täiesti üksi ja seoseta, eriti otsus valida osatäitjaks (ja üheks tunnuslaulu lauljaks!) lapsnäitleja. Üsna kahju on sellisel puhul just näitlejatest, kelle parimad kavatsused kaovad sageli vähese kogemuse ja tehnika tõttu segadusse ära ning kes on lõpuks sunnitud emotsiooni väljendama jalgade trampimise ja karjumisega. Muidugi suudavad mõned end suureks mängida: fantastiline Lauri Liiv (Cogsworth) ei jäänud kordagi ei lava, kaaslaste ega oma kostüümi varju ning Mihkel Tikerpalu (Gaston) säras nii võimsalt, et jäi oma teenimatult kiire lõpu kiuste Belle’ist rohkemgi meelde.

Üldiselt jäi mulje, et hoolimata ühemõttelistest naljadest rihib „Kaunitar ja koletis” nooremat teatripublikut ja nende vanemaid, mis iseenesest oleks väga tore – kuni selle hetkeni, kui hakatakse sisu peale tõsisemalt mõtlema. Isegi kavas on põgusalt kirjeldatud loo süngemat algversiooni ning sellest tõukuvalt hakkab kummitama tõdemus, et naistevastane vägivald ei ole loost kuhugi kadunud, vaid peitub lihtsameelse sisemise ilu moraali taha. Mõistan, et Disney versioon on paljudele südamelähedane, aga kui seda lugu (mitte ainult lavastust) kaine mõistusega tänapäeva kontekstis lugeda, jääb paraku teravalt silma naise allaheitlik positsioon ja teda ümbritsevate meeste suhtumine. Belle on veidrik ja mõtleja, mistõttu etteaimamatum kui teised naistegelased (kusjuures neist ükski ei joonistu selgelt välja), aga see ei tee teda vabaks ega iseseisvaks. Eriti problemaatiline on see Gastoni külgelöömise stseenides, kus Belle temast viisakalt eemale hoiab või tõesti teda kardab, kuid mees – kergelt naeruvääristatult küll, aga siiski karistuseta – põhimõtteliselt ja agressiivselt keeldub kuulmast ei-sõna. Niisiis, kas selline lugu, olgugi kaunite meloodiate ja suure müügieduga, on just õige teos ühel suuremal Eesti laval?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht