Plokkflööt salongis, klassiruumis ja lõunapoolusel

Heili Vaus-Tamm

Eesti plokkflöödifestival 10. ? 12. IX Loeng ?Barokkemotsioonide tähestik? ja kaasaegse plokkflöödimuusika gala­kontsert 11. IX, kavas Jürjendal, Pärt, Rääts, Tüür jt.

Iga barokkmuusikas esinev fraas või isegi üksik noot kannab endas suurt hulka informatsiooni ja kõneleb kuulajaga, oli Hans Maria Kneihsi (Austria) barokkemotsioonide tähestikku selgitava meistrikursuse sisu.

Eesti esimese plokkflöödifestivali raames toimunud loengute ja õpitubade puhul köitis tähelepanu just see, atraktiivsust tõotav ja tõesti eksalteeritult läbiviidud tund. Põhitees oli barokkmuusika seotus kõnega. Eks paralleelidele retoorikaga on üles ehitanud oma autentse baroki teooria ka Nicolaus Harnoncourt, nii et neile, kes sellega kursis, polnud põhimõte sugugi uus. Aga uudne ja ülimalt emotsionaalne oli intervallide, harmoonia ja kaunistuste lahtimõtestamine. Näitematerjal oli  Telemanni sonaatidest. Huvitavalt mõjus näiteks sekstihüppe lahtimõtestamine sonaadi algusintervallina ? kikivarvule tõusmine nimelt!

 

Inimene on kvindipikkune

Et inimkeha oleks justkui kvindi (viis nooti ? 5. pea, 3. keskkoht, 1. jalalabad) ulatuses ja kõik, mis üle selle, nõuab kättesaamiseks suurt pingutust. Miks ka mitte. Inimkõnest lähtuvalt on ju kõrge noot (kõrgendatud hääl) alati tugevama emotsiooni väljendus. Barokkmuusikas on sekst (kuus nooti) juba tõesti märkimisväärne ulatus.

Kaunistus aga on meeleolu näitaja ? härra Hans Maria ütles ühe sonaadi alguseks väga erineval viisil good morning ja näitas sinna juurde mängimist eksalteeritud kaunistusega ja ilma. Nii illustreeritud barokikäsitlust pole küll veel enne kuulnud. Aga veenev. Väheke naljakas hakkas siis, kui lektor re?lt mi?le kulgenud meloodiakäiku uudse harmoonia tõttu magusaks piparmündilõhnaks tituleeris. Parajasti seda sonaati mängiv neiu tegi selle peale väga võõrastava grimassi ja lektor vaimustus ? jah, just niisugune see lõhn ongi!

 

Probleem õpetuses

Teine kursus oli olnud laste plokkflöödiorkestri moodustamine, mis hämmastava puhtuse ja täpsusega galakontserdil üles astus. Pärast pooleteisttunnilist ühekordset harjutust muide! Siit tekkis küsimus, miks tavakoolis plokkflööt enamjaolt nii koledasti kõlab ? on see ju meie koolihariduses klaveri järel kõige enam mängitav pill. Ja selle, plokkflöödi maine nii alla viinud pretsedendi juured olla plokkflöödiühingu inimeste hinnangul selles, et õpetajaid on üle saja, aga neid, kes korralikku õpetust saanud, väga vähe. Plokkflöödist arvatakse umbes, et mis seal ikka õppida, seda mängib ilma õppimata ka. Mängibki vist, aga tulemas on ka kole. Nii et spetsialistid panevad kõigile, kes seda pilli lastele õpetavad, südamele, et nad ometi ka ise end täiendama tuleks.

 

Galakontsert

Raekojas toimunud galakontserdil (11. IX) esinesid lisaks Eesti lastele ka maailmas hinnatud plokkflöödisolistid ? küll ansamblite, küll soolopaladega.

Algul kõlasid eesti heliloojate Pärdi, Räätsa, Jürjendali ja Tüüri teosed. Kahes viimases käsitleti plokkflööti kui keskajast pärit pilli, esimestes ajatumalt, kaasaegsemalt. Pärdi loo tingimata vajalik üleloomulik rahu ja süvenemine päris kohale ei jõudnud, vast jäi Tallinna kokku sõitnud esinejate aeg üksteise ja looga kohanemiseks liiga lühikeseks. Räätsa loos oli temale omast kaleidoskoopilisust. Ta on ikka parandamatu optimist ? tõusvad meloodiad vaheldusid huvitavate keelerõhkude ning graafiliselt tajutavate kujunditega. Tüüri ?Visioonides barokktantsudest? jäi autentsemates barokkosades kõige rohkem puudu baroki õõtsuvast rõõmust, tuli see esitusest või teosest? Huvitavat, veidi nihkes kõla pakkus klavessiini kõrge register koos kõrge plokkflöödiga. Jürjendalil leebelt kulgevad intervallid keskaegses meeleolus.

Eredamast küljest avasid pilli võimalusi külalisesinejate kaasatoodud teosed. Lõuna-Aafrika mürkmaost inspireeritud ?Maud Hodson Puff Adder!? (1997) ja sel suvel loodud Jean-Pierre Seyvos? ?60° South? ehk ?60 kraadi lõunalaiust? osadega ?Sinine?, ?Hall?, ?Valge? ja ?Must?. Need olid plokkflööti tõeliselt võimalusterohke nüüdismuusika pillina näitavad lood. Ja väga kujundlikud ? liival libiseva mao keha hõõruvalt kitsad dissonantsid, liuglevad glissando?d ja fraasi lõpetavad karjatused. Ohtralt kasutati ka piltlikult öeldes r-tähe pilli sisse puhumist ehk frullato?t. Kuumuses siugleva ussi loole vastandus 60 kraadi loos lõunapooluse tühjal jääl tasa puhuv, kohati väga huvitavalt kahehäälne tuul. Veel vaevukuuldav piano, keelerõhkude ja frullato?dega pikitud kiire liikumine.

Esimese festivali kohta oli ka publikuhuvi tavatult suur, järelikult oli seda üritust vaja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming