PNP ja futurism – soov midagi ära teha

Mart Jaanson

14. jaanuari Sirbis andis Siram juba ülevaate Pärnu rahvusvahelisest „In graafika” festivalist. Täiendan seda oma mõtetega Pärnu nüüdismuusika päevadest (PNP), mis toimusid juba mitmendat aastat koostöös selle kunstnike foorumiga.  Mittepärnakale, kes jälgib iga aasta jaanuaris Pärnus toimuvat ajakirjanduse vahendusel, võib jääda mulje, et PNP üritused on liiga laiali – need toimuvad terve kuu jooksul hajali kuupäevadel. Näitust saab külastada suvalisel lahtiolekuajal,  kontserdist osasaamiseks tuleb aga õigel ajal õiges kohas olla, mis nõuab parasjagu ettevõtlikkust.    

Ent omal kombel on juba aastaid PNP d korraldanud Eesti Arnold Schönbergi Ühing – peamiselt selle Pärnus tegutsev juhatuse liige Andrus Kallastu koos abikaasa Kaiga – valinud  õige taktika. Pärnus on igati mõttekas korraldada nüüdismuusikaüritusi koos kohalike kunstnikega, kelle „In graafika” on ju üleriigilise tähtsusega kunstisündmus. Nii ületab PNP , mis pole kunagi hiilanud publikurohkusega, uudisekünnise piisava veenvusega. Seda ta sisuliselt ka väärib.       

Aga kui PNP taktikaks on anda oma panus Pärnu muusikaliste kunstide arengusse ja  sedakaudu tõsta talvise kuurortlinna loomingulisust, siis mis on PNP strateegia? Schönbergi ühingu põhikirja järgi on selle eesmärgiks „heategevuslik teaduse, kultuuri ja hariduse toetamine avalikes huvides, uurides ja levitades Arnold Schönbergi ning tema õpilastemõttekaaslaste ja teiste uuenduslike muusikasuundade pärandit”. Mina võtaksin selle eesmärgi äsjase 2011. aasta PNP taustal kokku soovina midagi ära teha. See tähendab, et oma  19 tegevusaastale vaatamata ei soovi see ühing olla mingi paberil virelev ühendus, mille tegevus piirdub vaid liikmete seltskondlike kokkusaamistega ja mälestustega noorusaegadest. Ei. Ehkki ma pole viimastel aastatel osalenud PNP del ja muudel ühingu üritustel eriti järjekindlalt ning ka seekord sain osa vaid kahest festivalipäevast, veendusin, et Schönbergi ühingu tahe midagi kultuuri ja kunsti vallas ära teha on alles.   

Selles mõttes oli „futurism” tänavuse PNP (ja ka „In graafika”) jaoks väga sobilik teema. 

Ka futurism on ju tekkinud soovist midagi ära teha. Kui Filippo Tommaso Marinetti futurismiliikumise 1909. aastal manifesteerides avas, siis järgnes kohe viljakas tegevus, mis hõlmas kolmekümne aasta jooksul peaaegu kõiki kunstivaldkondi ja paljusid paiku üle kogu maailma. Enamgi veel, sellest emaneerus mitmeid XX sajandi modernkunsti voole ja nõnda kestab selle mõju tänapäevani. Mida siis futuristlikel PNP del ära tehti? Peamiselt  kolm asja.       

Esiteks kontserdid. Perekond Kallastu on võtnud vedada vastutusrikka koorma, igal pühapäeval 2011. aasta jaanuarist maini toimuva Pärnu professionaalsete muusikute kontserdisarja „Abonement 007”, mille kolm jaanuarikontserti olid pühendatud PNP dele. 9. jaanuaril sai kuulaja osa pianist Kadri-Ann Sumera kavast „Maskid”, 16. jaanuaril kavast „Mürade kunst” ehk improvisatsioonidest eksperimentaalsetel  muusikainstrumentidel (seda kontserti kajastas ka ERR i muusikasaade „MI ”) ja 23. jaanuaril kontserdist „Müütide maailmas”. Viimasel osalesin minagi. Kontsert toimus Pärnu raekojas, kavas Sri Lanka päritoluga inglismaalase Sohrab Udumani „Cassandra” häälele ja lindile (1992), eestimaalase Hans-Gunter Locki „Kassandra kaja” lindile (2010) ja pärnaka Andrus Kallastu „Stabat Mater” soolohäälele (1999). Muljed kontserdilt, mida kuulas kümmekond  inimest, on väga head. Kõige enam võlus mind suurepärane akustika. Salvestus ja Kai Kallastu sopranihääl kõlasid ruumis nii, et kuulaja kõrvu jõudis suurepärase kvaliteediga süntees. Arvasin algul, et laulja külge on kinnitatud väike mikrofon, kuid eksisin. Kai Kallastu näitas end tõelise professionaalina, kes valdab oma laia diapasooniga häält piisavalt ka kõige keerukamate kaasaegsete vokaalpartituuride esitamiseks. Just selline oli nii Udumani kui  Andrus Kallastu teos. Ka Hans-Gunter Locki vahemuusikaks komponeeritud „Kassandra kaja” oli maitsekas. Nii nagu kontserdile järgnenud vestlusringis selgus, meeldis kontsert ka muile kuulajaile. 

Teiseks toimusid kahe nädala jooksul PNP töötoad, kus eksperimenteeriti muusikainstrumentide ja inimhäälega. Seal ma ei osalenud, kuid võin selle tegevuse põnevust oletada ülalmainitud „MI ” saate lõigu alusel. Ja kolmandaks peeti 22. jaanuaril Pärnu Kunstnike Majas maha PNP dele iseloomulik sümpoosion „Futurism”. Kavas oli neli ettekannet.  Karol Kallas andis üldise ülevaate futurismist kujutavas kunstis, näidates, et see tugeva poliitilise alatooniga liikumine muutis kunsti individualistlik-elitistlikust nähtusest kollektiivseksühiskondlikuks ja jättis jälje kõigisse kunstivaldkondadesse, isegi kokandusse. Ta leidis, et tänapäeval on futurismile lähim nähtus transhumanism.       

Maris Valk-Falk rääkis muusikalisest futurismist futuristliku kunstniku ja helilooja Luigi Russolo (1885–1947) manifesti „Mürade kunst” alusel. Selle XX sajandi muusikat suuresti mõjutanud kirjutise sisu võib jagada kolmeks: müra klassifikatsioon, onomatopöa ja mürainstrumentide valmistamine. Juttu oli ka teisest tuntud futuristlikku esteetikat pooldavast heliloojast  Francesco Balilla Pratellast (1880–1955). Toomas F. Aru kõneles futurismist vene kirjanduses, tõi välja futurismi peamiste mõjupiirkondade, Itaalia ja Venemaa sarnasused – läänekatoliiklus-idakatoliiklus, narodniklusnatsionalism – ja erinevused – poliitilise fooni puudumine vene futurismis. Paljude tuntud vene futurismi esindajate hulgast eelistas ta selle liikumise isana nimetada David Burljukki (1882–1967).   

Minu teema oli futurism ja religioosne tulevikuootus. Futuristide manifestid olid algul selgelt antiklerikaalsed ja antikristlikud, mille põhjustas eelkõige tüli Püha Tooli ja Itaalia riigi  vahel. Hiljem aga see antikristlik hoiak kadus – tänu tüli lahendamisele Mussolini režiimi poolt. Ja ka antiklerikaalsus omandas märksa mahedamad jooned. Sisuliselt oli futurism aga sekulaarse ja liberaalse Euroopa itaaliapärane viis ihaleda religioosset lõpuaega. Kokkuvõttes kogesin 2011. aasta jaanuaris, et futurism on nähtusena sügavam, kui ma seni arvasin, ja et Pärnu loomeinimeste ja Schönbergi ühingu ühine soov midagi ära teha  kannab endiselt huvitavaid vilju.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming