Põhjamaiselt rokkiv CD

KERRI KOTTA

Erkki-Sven Tüüri muusikast huvituvale kuulajale ei ole ilmselt tundmatud ei helilooja Viies sümfoonia ega ka akordionikontsert „Prophecy“, mille salvestised on nüüd jõudnud ka CD-le (Ondine). Teoseid esitavad Helsingi Filharmooniaorkester Olari Eltsi juhatusel, akordionikontserdi solistina astub üles Mika Väyrynen.

Elts näib Tüüri muusikat hästi tunnetavat. Teoste interpretatsiooni käesoleval CD-l iseloomustab intellektuaalsuse ja emotsionaalsuse ning kontrollituse ja improvisatsioonilisuse orgaaniline tasakaal. Eltsi võime Tüüri muusika „olekule“, selle „kineetilisele energiale“ igal hetkel tundlikult ja täpselt reageerida annab tulemuseks esituse, milles pinge ja edasiliikumise hoog säilitatakse ülefraseerimisele lõivu maksmata. Eriti tuleb esile tõsta staatiliste lõikudega ümberkäimise oskust: midagi oma sisemisest paigalseisust kaotamata on need mainitud esitustes laiemate sümfooniliste protsessidega meisterlikult lõimitud.

Tüüri klassikaliselt neljaosalise V sümfoonia I osas rõhutatakse orkestraalseid värve, mis muudab teose pealispinnal toimuva sarnaseks loodusliku keskkonnaga. Värvid aitavad rõhutada ka teose algusosa heterogeense faktuuri kihistusi ning selle kaudu neid eristada. II osa esitust iseloomustab läbimõeldud vormiline artikuleerimine: Elts annab siin pikkadele arenguliinidele aega, et need saaksid end kuulajale täielikult avada. Samal ajal loob ta sisemiselt pingestatud olukorra, milles muusika edasiliikumine on justkui ohjeldatud: niisugune taktika võimaldab akumuleerunud muusikalise energia vabastamisel interpreteerida järgnev III osa plahvatuslikuks. On hea, et dirigent suudab selles vältida maneerilikkust, s.o kiusatust interpreteerida muusikat liiga džässilikult, mis sümfoonilist narratiivi liigselt hajutaks. IV osa mõjub spektraalselt kõige rikkalikumana, kusjuures tämbriliselt tõuseb eriti esile selle täiskõlaliselt rokkiv, koodalikule meditatsioonile eelnev lõik. Eltsile iseloomulik narratiivse agoogika vältimine muusikalise fraasi tasandil on eriti ilmne teose lõputaktides, milles sisemiselt laetud atomaarsetest elementidest moodustuval muusikalisel koel lastakse pigem katkeda kui hajuda.

Dirigendi/orkestri ja interpreetide heast omavahelisest ansamblitunnetusest annavad tunnistust juba Viienda sümfoonia kehandisse orgaaniliselt sisestatud solistide improvisatsioonid – eelkõige tõusevad siin esile Nguyên Le elektrikitarrisoolod, aga ka orkestriga pingpongi mängiv bigbänd –, kuid veelgi paremini pääseb muusikute koostöö mõjule akordionikontserdis. Just siin oskab orkester olla partnerina väga delikaatne, mis jätab sageli mulje, nagu mängiks solisti- ja orkestripartiisid üks ja sama isik. Tulemusena sünnib ruumiline, õhuliselt läbipaistev, kuid samal ajal homogeenne kõla. Analoogiliselt Viienda sümfooniaga iseloomustab ka akordionikontserdi esitust näiline paradoks, kus autoriteksti täpne järgimine ei vähenda esituse agoogilist rikkust. Solistipartiis on palju kasutatud erinevaid kõla artikuleerimise viise, eriti heli alustavate atakkide osas, mis võimaldavad luua rikkaliku karakterite paleti.

Suurepärasele interpretatsioonile sekundeerib väärikalt helirežii. Kooskõlas Tüüri muusika rangelt orgaanilise arhitektoonilisusega ei mängita sellel plaadil dünaamiliste äärmustega, kuid tulemus pole sellest hoolimata nivelleeritud. Põnevaks tuleb pidada ka solisti ja orkestri kõlalist tasakaalu. Erinevalt paljudest instrumentaalkontsertide salvestistest ei ole siin solist üle võimendatud ja jääb väljakuuldavaks ka tihedama orkestrifaktuuri puhul. Lõpptulemusena kujuneb mulje, kus akordion mitte niivõrd ei soleeri, kuivõrd üritab – ja sageli edukalt – sobitada end orkestri kõlalistesse struktuuridesse. Hoolimata äraleierdatusest kirjeldab ühelt poolt demokraatlikku ja teiselt poolt detaile väärtustavat kõlalist esteetikat sellel plaadil ehk ikkagi kõige paremini epiteet „põhjamaine“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming