Põimunud rajad

Malle Maltis

Improduo Anne-Liis Poll ja Anto Pett23. jaanuaril võis Tallinna Kunstihoones kuulata Anto Petti (klaver) ja Anne-Liis Polli (hääl) impro-mono-ooperit, vahetult publiku silme all sündinud improvisatsioonisuurvormi. Enamasti seostub improvisatsioon eksperimentaalset laadi muusikaga ja ootab kuulajalt tavalisest tolerantsemat vastuvõttu, sest sageli pole teada, missugune on improviseerijate tehniline tase, muusikalised ideed ja võime neid arendada ning milliseks kujuneb  side ansamblipartnerite vahel. Anto Petti ja Anne-Liis Polli impro-ooper hämmastas ka kõige kriitilisemate kõrvadega kuulatuna oma viimistletuse, detaili- ja vormiselguse poolest. Tekkis mulje, nagu oleks tegemist ammuse, läbikomponeeritud ja korduvalt ette kantud teosega.

Tegelikult ei saa mitte miski tekkida eimillestki ja ka Anne-Liis Polli ja Anto Petti improooper ei sünni ainuüksi hetkeliselt sähvatavast  jumalikust inspiratsioonisädemest, selle taga on otsingud ja kogemused, pikad harjutusperioodid ja treeningud. Nüüdseks on need kestnud juba rohkem kui kaks aastakümmet. Pett on improvisatsiooniga tegelnud mäletamist mööda varastest lapsepõlveaastatest saadik, jätkanud nii kooli kui ka konservatooriumi ajal oma tehnikate otsimist ja täiustamist. Juba 1981. aastal alustas ta improvisatsiooni õpetamist muusikakeskkoolis. Poll aga jõudis  vaba improvisatsiooni juurde hääletreeningu kaudu. Koorijuhi ja lauljana tegutsedes tõusis esile vajadus inimhäält kui eriliselt omapärast, unikaalset ja võimalusterohket instrumenti veelgi paremini tundma õppida. 1990. aastate lõpus, EM A kõrgema lavakunstikooli magistriõppes, võttis ta Anto Petti improvisatsioonitunde, töötades paralleelselt ka oma hääle treenimise meetodi kallal. Anto Pett oli ka tema peamiseks julgustajaks vaba improvisatsiooniga  avalikkuse ette astumisel. Mõlemad on leidnud, et vaba improvisatsioon tähendab neile eneseväljenduse kõige õigemat viisi. Anne-Liis Polli ja Anto Petti koostöö on kestnud täpselt kümme aastat. Esimene ühine ülesastumine sai teoks ühe suurema improansambli koosseisus festivalil „Improvizz 2000”, sealt sai alguse regulaarne koostöö.

Praeguseks on ühine looming teineteise muusikalisest mõtlemisest sedavõrd läbi imbunud, et raske on  aru saada, millised ideed kellelt pärinevad. Aja möödudes on teineteise-tunnetus paika nihkunud ja nüüdseks on hoopis suurem väljakutse leida teise loomingus üllatusmomente. „Me oleme Antoga väga erinevad,” räägib Anne-Liis Poll, „ja just see on andnud võimaluse nii pikalt koostööd teha, mis mitte kõigi interpreetidega ei õnnestu. Kui läheme lavale, saab meie erinevusest mingi ühtne jõud ja harmoonia. Meie erinevus tuleb meile pigem  kasuks, see arendab ja tekitab tunde, et oleme ette võtnud ühe lõputu, lõputu teekonna.” Anto Pett rõhutab, et areng on toimunud suures osas ka tänu paljudele teistele muusikutele, kellega on koos improviseeritud – igaüks annab omalt poolt midagi kordumatut ja õpetab kohanemist, eriti kui koos tuleb mängida muusikutega teisest kultuuriruumist, ühist (võõr)keelt hoopiski valdamata. Päris tihti korraldatakse improkontserte  nii, et ansamblipartneriga kohtutakse esmakordselt otse laval ja esimene sõna vahetatakse alles pärast lavalt lahkumist.

Just improvisatsioonis tuleb hästi välja see, et inimesed ei piirdu omavahelises suhtlemises vaid verbaalsete vahenditega, veelgi tähtsam ja vahel ka selgemini mõistetav on hoopis üks „viies” dimensioon, mida mõistetakse vaikides, mõttega kompides. Ühe meeldivaima kogemusena meenutab Pett 2004. aastal Bordeaux’s  aset leidnud ühist improvisatsiooni aafriklasest löökpillimängijaga, kelle suhtumisest enne musitseerimist paistis suur hulk skeptitsismi, kuid, näinud, kuidas muusika hakkas klappima, läks eriti rõõmsaks ja hakkas isegi kaasa laulma. Pärast improvisatsiooni oli usaldus jalule seatud ja korraga oldi nagu vanad tuttavad, kuigi polnud ühtki keelt, milles omavahel rääkida. Nii Anto Petti kui ka Anne-Liis Polli on innustanud  rahvaste muusika. See on aidanud avastada põnevaid hääletehnilisi võtteid, erilisi instrumente, uusi kõlasid ning hoopis teistmoodi mõtlemistüüpe. Mõlemad tunnistavad, et kuigi muusikastuudium on seljataga ja kahtlemata jääb mõjutama see, mida oled läbi mänginud ja esitanud, suunavad mõtlemist ja inspiratsiooni hoopis muud, mittemuusikalised impulsid – kõne, keel, ümbritsevate helide meloodilisus, mürade rütmimustrid. Loomulikult ka loodus, teater ja kirjandus. Polli on improvisatsioonis väga paljuski suunanud tema barokilaulja taust. Erinevate vanamuusika ja barokisuunitlusega ansamblite koosseisus on ta läbi laulnud väga palju teoseid, mis omakorda on pannud aluse heale vormi- ja ajatunnetusele. Barokkmuusikal üldse oma improvisatoorsuse, inimhääle piiride kompamise, virtuoossuse ja afektimomentidega on selge mõju tema improvisatsioonidele. 

Mõlemas improviseerijas on teatud määral ka heliloojat: Anne-Liis Poll on õppinud koorikompositsiooni Lembit Veevo ja Harri Otsa juures, Anto Pett komponeerimist Eino Tambergi käe all. Vaatamata korduvatele ettepanekutele improvisatsioone noodistada, ei ole kumbki siiski selleks erilist vajadust tundnud. Selle asemel on jäädvustatud improvisatsioone nii stuudio- kui ka kontsertsalvestustena mitmetele heliplaatidele. Olulisem on tunnetada iga  ajahetke unikaalsust elava musitseerimise juures, vabadust võtta oma muusikale mis tahes suund ning tajuda kordumatut energiavahetust ansamblipartneriga. Nii Anto Pett kui ka Anne-Liis Poll on vaba improvisatsiooni alal tegevad ka õpetajatena: esimene töötab improvisatsiooniprofessorina muusikaakadeemias, teine õpetab laulmist EM TA lavakunstikoolis ning hääleimprovisatsiooni nii muusika- kui kunstiakadeemias. Koos  ja ka eraldi on läbi viidud palju meistrikursusi. Pett on aja jooksul välja töötanud oma improvisatsiooniõppemeetodi, mis jõudis 2007. aastal, esialgu küll ingliskeelsena, ka raamatukaante vahele („Anto Pett’s Teaching System”, Fuzeau, 2007). Arvukate meistriklasside käigus on ta oma õppemeetodit rakendanud tuhandetele õpilastele maailma eri paigust. See meetod annab improviseerijale vahendid mõtlemise tasakaalustamiseks ja enesekontrolliks.  Kõik improvisatsioonis peab spontaansusele vaatamata olema tugeva kontrolli all ning mängija peab suutma kaasas käia sellega, mida teeb. Improvisatsiooniharjutuste esimene tase on igas aspektis hästi lihtne, alates ühest noodist või ühest helist.

Kõik ülejäänud harjutused on suunatud tähelepanutreeningule. Kui tähelepanu on saavutatud, hakatakse märkama oma mõtteid, liikuma muusikas nii edasi kui ka tagasi. Samuti õpitakse tajuma iga noodi vahel pinget ja sellest tekkivaid struktuure, arendama mõtteid järjest pikemaks ning tunnetama iga materjali erksust ja potentsiaali. Oluline on ka kontrollida oma mõtlemiskiirust. Sageli võtab mõtete selginemine aega, improvisatsioonis aga lihtsalt ei jää aega kahtlemiseks. Anto Petti meetod aitab õpilasel hakata end kontrollima nii, et pole vahet, millise tujuga tundi tullakse – ideid võib siiski genereerida  ja tunni lõpuks on tuju hoopis parem. Ka Anne-Liis Poll on oma töös rõhutanud loomingu teraapilist olemust. Meistriklassides osalevad õpilased üllatuvad sageli ka ise, milleks nad on võimelised, kui vaid antakse võimalus raamidest välja astuda. Anne-Liis Polli õpetusmeetodi „Hääle mängud” keskmes on kõne ja laulu algosakesed – häälikud. Helilised ja helitud häälikud ning vokaalid. Häälikutele keskendutakse kui  värvidele, värve kokku sobitades minnakse häälikutelt üle silpidele ja sõnadele ning edasi lausetele. Nii õpitakse looma rütme ja harjutatakse nootide ühendamist meloodiliseks struktuuriks. Vokaalimprovisatsioonis on suurimaks eeskujuks kõne voolavus ja rütmika. Kui sõnade taga on konkreetne informatsioon, siis abstraktne silpide keel annab edasi emotsioone. Hääle mängude puhul on oluline meeles pidada, et kõik värvid sobivad omavahel  kokku, tähtis on üksteise kuulamine, keskendumine ja tähelepanu. Rõhku tuleb panna mõtteselgusele ja -julgusele, sest kui mõte jääb hägusaks, pole ka häälikul selget värvi ja väljaöeldu ei pruugi kõlavaga kokku sobituda. Kummagi muusiku improvisatsioonides on alati väga oluline koht olnud rütmikal. See aitab muusikalisi kujundeid selgitada, meeles pidada ja arendada. Anto Petti sõnul on kõige kauem aega võtnud just rütmiaktiivsuse ja rütmikujundite  karakteritaju väljaarenemine. Ka õpetamisel juures on rütmilist mitmekesisust kõige raskem treenida, sest motoorika tahab harilikult otsustada lihtsate rütmide kasuks.

Veelgi keerulisem küsimus on tempode ühine muutmine keset improvisatsiooni. Sellist võtet on mitmekesisuse huvides kasutatud peamiselt suurvormides ehk pikkade improvisatsioonide puhul. Väga paljud kuulajad on Polli ja Petti improvisatsioonide  puhul esile tõstnud tugevat vormilist külge, kindlasti on siin oma osa kunagisel kompositsiooniõppel. Vorm on sageli ainus pidepunkt, mille duo vahel enne kontserti endale ette annab. Anto Pett lisab, et muusikas töötab ajataju hoopis teisiti ja kõik liigub igal ajahetkel. Pikkade struktuuride puhul tuleb jälgida, et veel mäletaks kogu eelnenud materjali, nii on võimalik luua kontraste ja vahel ka algmaterjalist päris kaugele minna.  Oluline on mõtete või karakterite loogiline ja loomulik kulgemine ning arenemine. Viimased kaks kuud on duole toonud rohkesti esinemisi ja esitluseni on jõudnud nende kaks uut heliplaati. Paari nädala eest saabuti Varssavist, kus koos poola löökpillimängija Stanisław Skoczyńskiga anti omapoolne panus mitmete solistide kontserdisarja, mis pühendatud Varssavi F. Chopini nimelise muusikaülikooli 200. aastapäevale ja Chopini juubelile. 5. veebruaril  astus Eesti muusika- ja teatriakadeemias toimunud rahvusvahelise konverentsi raames üles muusikaakadeemia tudengitest ja õpetajatest koosnev impro-orkester Anto Petti ja koor Anne-Liis Polli juhatusel. 23. jaanuaril Tallinna Kunstihoones toimunud impro-ooperi ettekande järel esitles duo uut plaati „Une lind. Ärkamine”, kuhu on salvestatud üks nende paljudest impro-mono-ooperitest klaveri ja väikeste löökpillide saatel. 27. jaanuaril esitati  veel üht ooperit Kuopio Muusikakeskuse kammersaalis ning 18. veebruaril esitles Teatri NO99 jazziklubis värsket heliplaati improansambel Free Tallinn Trio, kus lisaks Pettile ja Pollile on tegev kitarrist Jaak Sooäär. Plaadile pealkirjaga „A Tale” on jäädvustatud festivalil „Moers ’08” esitatud improvisatsiooni kontserdisalvestus. Sama plaati presenteeritakse ka 5. aprillil Londoni jazziklubis Vortex. Juunis oodatakse Anto Petti Glasgowsse  klaverifestivalile, kus tuleb muuhulgas esitusele improteos kolmele klaverile, koos Anto Pettiga improviseerivad pianistid Aaron Shorr ja Steven Osborne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming