Põnev kohtumine

Tiiu Levald

Ooperigala: Daniela Bruera (sopran), Donald Litaker (tenor) ja ERSO, dirigent Nikolai Aleksejev. 23. I Estonia kontserdisaalis. Minnes eelmisel reedel mööda eluohtlikult libedat Lauteri tänavat Estonia kontserdisaali poole ning mõeldes sõnale „gala”, näris sees kahtluseuss: jälle üks ülipopulaarsete ooperiaariate rida kontsertettekandes! Pealegi olin  üht lauljatest põgusalt kuulnud G. Mahleri „Laulu maast„ ettekandel, mis ausalt öelda ei äratanud erilisi lootusi. Ameerika päritolu tenor Donald Litaker on kindlasti väga hea kooliga muusik, kellel on väljavoolitud nüanssidega stiilitunne ja lai ampluaa. Tema repertuaaris on olnud Mozarti, Wagneri, Verdi, R. Straussi, Stravinski, Hindemithi, Britteni, Berio looming, teda on tunnustatud prantsuskeelse repertuaari esitaja ja paljude suurvormide  solistina, kuid kahjuks kulgeb aeg halastamatult, eriti lauljate jaoks.

Kuid lootusi hoidis ülal Nikolai Aleksejev ERSOga ja meile seni tundmatu sitsiilia sopran Daniela Bruera. Viimane on lõpetanud Milano konservatooriumi, võitnud 1990. aastal sealse ooperi- ja kontserdiorganisatsiooni konkursi ning laulnud nüüdseks nii La Scala, Berliini Staatsoperi,Veneetsias Teatro La Fenice ning Lissabonis Teatro São Carlose laval. Tema  repertuaar sisaldab Mozarti, Donizetti, Verdi ja R. Straussi tipprolle koostöös selliste dirigentidega nagu Riccardo Muti, Daniel Barenboim, Alberto Zedda, Gianandrea Gavazzeni jt. Võib kujutleda, et ooperi hiilgeajal võistlenuksid tema pärast paljud juhtivad ooperiteatrid, sest temas on see „miski”, mida pole võimalik õppida. Ta hääl on küll kaunis, kuid on ka kaunimaid – selles pole ülemäära ülemhelisid ega jõudu. Kuid on ülitundlikkus nüansside  loomisel, siirus väljenduses ja julge pp kasutamine kartuseta jääda alla saali akustikale, on kaunid ja veendunud kõrgused. Kõigele lisaks tuletas tema musikaalsuse ja välise ilu kooslus meelde Theresa Stratast, kes nelikümmend aastat tagasi, 25aastasena, laulis imekombel ka meie Estonia ja Riia ooperiteatri laval Mimid Puccini „La bohème’is” ja nimiosa „Madama Butterflys”, misjärel jäi aastakümneteks Metropolitan Opera staariks. 

Kontserdi ülesehitus oli trafaretne: alustati Donizetti „Don Pasquale” avamänguga, millele järgnesid kaks selle helilooja tunnusaariat: Nemorino aaria „Una furtiva … ” „Armujoogist” ja Norina kavatiin „Quel guardo il cavaliere … ” „Don Pasqualest”. Tundus, et Donizetti mänglev liigendatus ja graatsia pole dirigent Aleksejevi lemmikmaastik. Ehk vajanuks lauljadki enamat sisseelamist – igal juhul jäi särinat väheks.  Mozarti „Così fan tutte” avamäng keeras uue lehekülje nii orkestri kõlavärvides kui ka dirigendi aktiviteedis. Eriti sümpaatseks kujunes duett sellest ooperist, aga ka tenori fraasikujundus ja temperament Idomeneo aarias „Fuor del mar” („Idomeneo”). Ainsaks küsitavuseks terve kontserdi jooksul jäi vahest soprani lähenemine Donna Anna rollile („Don Giovanni”) – sirgeseljaline ja sihikindel kangelanna, kelles sügav lein isa kaotuse pärast ühineb  kindla sooviga tasuda oma häbi ja valu eest, jäi pisut õrnakeseks. Bruera rollide hulgas on R. Straussi kangelannad (Zerbinetta „Ariadne auf Naxos” ja Sophie „Roosikavalerist”), mistõttu tahaks loota, et need ooperid ükskord meiegi lavale jõuavad (lauljad kõigile rollidele olemas!), et siis seda toredat külalist ka neis rollides võiks kuulda. Emotsionaalses plaanis oli elamus, kuidas muutus Nikolai Aleksejevi žest veristide  P. Mascagni ja R. Leoncavallo fraseerimisel. Meie vokaalmuusika suurkuju Aleksander Arder pani õpilastele südamele „Võta oma hääl kaissu!” ja mulle tundus, et dirigendil oli soov need meloodiakaared „kaissu võtta”. Igal juhul mõjus see ka lauljatele inspireerivalt. Kui tenoril vahest polnud selle stiili jaoks vajalikku häälemahtu, siis oli tal ometi pakkuda verismile iseloomulik avatud, südantlõhestav tunneteavaldus.

Kava lõpetas Verdi „La traviata” avamäng,  mis mõjus kargena. Triumfiks kujunes Violetta stseen ja aaria „E strano … ”. Nedda aaria („Pajatsid”) puhul jäi selle kulminatsiooni ilmselgeks piduriks puldilt noodi kiikamine, kuid Violetta roll paistab lauljannal nii põhjalikult läbi tunnetatud ja sisse lauldud, et siin avanesid kõik tema oskused, varjundirikkad emotsioonid ja sisulised tagamaad. Võlus lauljanna hillitsetus troostitult lootusrikkas duetis „Mu arm, lahkume Pariisist …” ning selle juures kontsertettekandel nii vajalik diskreetsus olekus. Oli äärmiselt põnev kohtumine, mis äratab taaskohtumise soovi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming