Portreteerides klassikut

Kerri Kotta

Ester Mägi autoriõhtu 13. I Estonia kontserdisaalis Ester Mägi muusikast rääkida on ühtaegu lihtne ja raske. Lihtne seetõttu, et mõnes mõttes on Ester Mägi elutöö tehtud, mistõttu tema loomingut on võimalik vaadelda juba teatavalt distantsilt ja seetõttu ka adekvaatsemalt hinnata. Aga samas raske, sest sellisest perspektiivist teoseid käsitledes kehastub kriitik pigem ajaloolaseks, esitades rolli, milles ta end väga hästi ei tunne. Ester Mägi juubelikontserdi põhjal tuleks esmalt rääkida autori haruldasest truudusest valitud teele. Kui mitte arvestada aspirantuuriaastatel kirjutatud kantaati „Kalevipoja teekond Soome” (1954) ja ehk pisut vähemal määral ka autoriõhtu kõige värskemat tööd „Vesper keelpilliorkestrile” (1998, täpsemalt on tegemist 1990. a kirjutatud kammerteose seadega), siis võib kõigi kõlanud teoste puhul rääkida väga kindlast ja peaaegu muutumatust väljendusvahendite ringist. Mägi muusikaga seonduvalt on korduvalt rõhutatud sidet rahvamuusikaga, kuid viimane avaldub helilooja muusikas väga erilisel viisil. Ühelt poolt – jälle ehk noorpõlvekantaati välja jättes – ei saa kõnelda deklaratiivsest või formaalsemat laadi suhtest: isegi siis, kui helilooja rahvaviisi tsiteerib, näib see olevat niivõrd läbi tunnetatud, et mõjub originaalloominguna. Ja vastupidi: helilooja algupärased muusikalised kujundid on rahvamuusikale omasest tunnetusest niivõrd läbi imbunud, et mõjuvad kohati laenatuna. Seega on rahvaviis vorminud helilooja mõtlemist määrani, kus oma ja laenatu on vähemalt puhtesteetilises või tajumuslikus plaanis eristamatu. See on lausa kummaline, kuidas rahvaviis, mis on ju omamoodi üldistus, paljude individuaalsete viiside kontsentraat, on Mägi muusikas saanud taas isiklikuks. Kui mul palutaks kirjeldada helilooja muusikat võimalikult lühidalt, ei leiaks ma ilmselt nimetatud semantilisest nihkest paremat määratlust.

Rahvamuusikale iseloomulikku mõtlemist peegeldab ka helilooja lähenemine muusikalisele vormile. Meloodiahääl, mis tema muusikas kannab traditsioonilist juhtrolli, on üles ehitatud lühikestest motiividest, mis ei ületa variantselt kordudes rahvaviisile tavaliselt omast kitsast ulatust. Pinge ei akumuleeru muusikas mitte aina uute registrite hõlmamise, vaid iseloomulike motiivikorduste kaudu. Samas iseloomustab Ester Mägi muusikat ka rahvaviisidele iseloomulik ökonoomsus: arvukatest kordustest hoolimata ei mõju ta muusika kunagi paljusõnalisena.

Helikõrguslikus plaanis on oluline roll oktatoonilisel helireal, mis aga ei funktsioneeri mingi abstraktse laadina, n-ö lihtsalt neutraalse helikogumina, millel põhineb tegelik muusika, vaid tuleneb pigem helilooja sümpaatiast teatud intonatsioonide ja sellest tingitult ka kindlate intervallide vastu. Neist tuleks nimetada eelkõige vaheldumisi järjestatud väikseid ja suuri sekundeid ning sekundite liitmisel saadavaid väikseid ja suuri tertse. Eriti iseloomulik kujund, mida võis tajuda peaaegu igas kõlanud teoses, oli suure tertsi või vähendatud kvardi ulatuses liikuv laskuv itkulaadne käik: viimast võib vaadelda lausa autori muusikalise monogrammina. Sellele kõigele võib veel lisada faktuuri õhulisuse ja läbipaistvuse ning kõige üldisemas mõttes peene kõlatundlikkuse.

Ester Mägi muusika püsiv kvaliteet ei jäta kahtlust, et tegemist on olulise isiksusega, kes esindab meie muusikakultuuri püsiväärtusi. Tunda on siiski teatavat ettevaatlikkust helilooja tituleerimisega elavaks klassikuks. Võib-olla on selle põhjuseks Mägi muusika suhteliselt väiksem üldistusjõud, võrreldes näiteks Tubina või Tormisega. Kindlasti ei saa helilooja muusikat nimetada üheplaaniliseks, kuid piirid, milles see liigub, on siiski suhteliselt kitsad. Näib, et tema muusika kirjeldamiseks sobivad hästi sõnad, mida Henno Rajandi on kasutanud inglise kirjaniku Jane Austeni portreteerimisel: raamid, milles kirjanik liikus, olid küll võrdlemisi ahtad, kuid haarde kitsuse korvas kirjanik uuringute sügavusega.* Ka Ester Mägi valib paljude erinevate muusikaliste väljendusvahendite seast välja vaid mõned üksikud, kuid ammendab need täielikult. Analoogiliselt mainitud kirjandusklassikuga ei ürita ka ta „rääkida” talle loomupäraselt võõrastest asjadest ega tabada ajastu trende – mõeldagu kas või tema loomingu stiililisele püsivusele kõikide nende kümnendite jooksul, kui eesti muusikas muutusid järgemööda oluliseks neoklassitsism, serialism, kollaažitehnika, uuslihtsus (heakõlalisus), neoekspressionism jne – ja rahuldub nagu Austengi „privaatsfääriga”, mis muusikasse ülekantuna viitab sügavalt läbi tunnetatud ja enesele omaseks tehtud materjalile.

Traditsiooniliselt võetuna on see tegelikult väga naiselik hoiak ja mulle näib, et Ester Mägi muusika esindabki eesti muusika naiselikku tahku selle sõna kõige paremas tähenduses. Muusikaliselt mõistetuna väljendub see kammerlikkuses – see kehtib ka tema sümfooniliste teoste kohta (erandi moodustab siin ehk jällegi aspirantuuriaegne kantaat) –, heroiliste žestide vältimises ja isiklikkuses – mõnda helilooja dramaatilist teost kuulates tekib mulje pigem isiklikust kui üldrahvalikust traagikast (taas Rajandit parafraseerides võib öelda, et need on „kodused draamad”, kuid sellisena mitte sugugi vähem tähtsad) – ning introvertsuses, pidevas emotsionaalses tagasihoituses. Mõeldagu kas või viisile, kuidas helilooja arendab muusikalist materjali: mõnda aega ei juhtu muusikas peale motiivi väheselt varieeritud korduste peaaegu midagi, sellele järgneb aga akumuleerunud pinge ootamatu tung esiplaanile, kus see jälle ruttu summutatakse. Ja lõpuks väljendub n-ö naiselik hoiak ka alalhoidlikkuses – mõeldagu juba korduvalt mainitud materjali ökonoomsele kasutusele – ning isegi teatavas füüsilisuses, bioloogilisuses ja kehalisuses. Mägi muusikas võib tajuda kannatlikkust ja visadust; on tunda, et selle muusika on kirjutanud väliselt õrn, kuid sisemiselt tugev inimene.

Introvertsuse tõttu nõuab selline muusika empaatia- ja süvenemisvõimelist tundlikku esitajat, kes suudab esile tuua detailirikkuse, mis võib pealiskaudsema pilgu eest jääda varjatuks. Mägi autoriõhtut iseloomustas esituse püsivalt kõrge kvaliteet. Õhtu avateostes „Kadents ja teema” (1984) ning „Presto” (1967) soleeris noor viiuldaja Mari-Liis Uibo, kelle nüansirikast ja tehniliselt laitmatut mängu iseloomustas tooni kõrge kvaliteet, mis ehk õige pisut kannatas vaid „Kadentsi ja teema” mõningate kõrges registris ja piano’s mängitud nootide sisseastumisel. Muidu efektselt ja artistlikult esitatud „Presto’s” oli aga tunda väikest ebakindlust viiuli ja klaveri koosmängus. Helen Lokuta ja Martti Raide vormisid „Kolmest setu muinasjutulaulust” (1984) dramaturgiliselt veenva terviku, milles Lokuta erinevate registrite poolest rikas hääl ja muusikalise teksti peaaegu ooperlik artikulatsioon haakus orgaaniliselt Raide tundliku, kuid delikaatse saatega. Samavõrd heast ansamblist võib rääkida ka René Soomi ja Raide esitatud kahe soololaulu „Haikud” (1977) ja „Sõnarine” (1986) puhul. Kontserdi üheks tipphetkeks kujunes aga Peep Lassmanni esitatud „Vana kannel” (1985), kus omalaadne staatika ühendati õnnelikult suurvormiliku mõtlemisega. Eriti tahan esile tõsta kompaktset vormilist kujundust: kuigi helilooja on teose kirjeldamisel kasutanud rapsoodia mõistet, mõjus teos Lassmanni esituses pigem rangelt struktureeritud sonaadina. Heast ansamblist on põhjust rääkida ka Mihkel Peäske, Toomas Vavilovi, Aare Tammesalu ja Lassmanni esitatud „Dialoogides” (1976). „Bukoolikat” (1983) ja veelgi enam „Vesprit keelpilliorkestrile” (1998) iseloomustas tundlik fraseerimine ja paindlik reageerimine väikseimatelegi nüanssidele (ERSO, dirigent Mikk Murdvee). Kontserdi lõpetas suurejooneline kantaat „Kalevipoja teekond Soome” (1954), mille materjal võimaldas RAMil näidata end oma parimast küljest.

Kokkuvõttes tuleks pidada Ester Mägi juubelikontserti igati õnnestunuks, mida publik heliloojale austust avaldades ka püsti aplodeerides tunnustas.

* Jane Austen, Uhkus ja eelarvamus. Tlk Henno Rajandi. Eesti Raamat, Tallinn 1985.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming