Positiivne barokiakadeemia

Kristel Pappel

Sarja „Suur barokiakadeemia” kontsert „Verinoor sonaat, poisiohtu ooper”: Hortus Musicus, kunstiline juht Andres Mustonen, 21. V Kadrioru lossis.  Lõppeva hooaja viimaseks akadeemiliseks kokkusaamiseks Kadriorus serveeris Andres Mustonen oma kuulajaile tõelise maiuspala: kõlasid teosed renessansi ja baroki piirilt (ca 1600), üleminekuajast ühelt muusikaliselt mõtlemiselt radikaalselt teistsuguse juurde. Tegemist on muusikaajaloo ühe põnevama ajajärguga, mil renessansi ratsionaalse mitmehäälsuse kõrvale sugenes uus komponeerimisviis – „kõnelev” meloodia improviseeritud akordilisel saatel (õieti oli selle uue lähtepunkt vägagi vana, nimelt tollane kujutelm antiikkreeka tragöödia esitamisest) ja  kirjapandud bassiliini toel. Peale selle toimus siis instrumentaalmuusika iseseisvumine ja esimeste oma žanrite tekkimine.       

Niisuguste suundumuste pingeväljas kulges kogu kava: Frescobaldi, Banchieri, Gabrieli jt canzona’d ning Castello, Cima ja Fontana sonata’d,  Monteverdi nii uue kui ka vana stiiliga vokaalteosed. Kontrastsetest lõikudest koosnevad canzona’d ja sonata’d nõuavad esitajailt säravat virtuoossust ja head ansamblitunnetust, mida Hortuse pillimeestelt (Andres Mustonen, Olev Ainomäe, Ivo Sillamaa, Imre Eenma, Tõnis Kuurme, Valter Jürgenson) võis ka kuulda. Kiired virtuoossed käigud viiulil (Mustonen) või oboel (Ainomäe)  – laulja koloratuuride järeleaimamine pillil – oleksid justkui demonstreerinud instrumendi vaimu vabanemist, võrdseks pürgimist seni juhtpositsioonil olnud vokaaliga. Seda rõhutas ka Mustoneni vaba, justkui ise loov-improviseeriv mängustiil. Teostesse kätketud erutavad afektivahetused ja heledatumeda kontrastid tõid tahes-tahtmata silme ette maale tolleaegsetelt kunstnikelt,  näiteks Caravaggiolt. 

Monteverdi eripalgelisi vokaalteoseid – vaimulikust müstikast galantse daamiülistuseni – laulsid Anto Õnnis (tenor), Tõnis Kaumann (bariton) ja Riho Ridbeck (bass) peamiselt Sillamaa ja Eenma saatel, moodustades nauditava ansambli. Anto Õnnis, põhierialalt  löökpillimängija, on lauljana läbi teinud suure arengu ning oskab muusikat ja ka ennast kui interpreeti järjest rohkem avada. Väga ilus oli Monteverdi teose „Iste Confessor” lõpul lausa ebamaisena kõlanud „Amen”. Kaumanniga koos on nad karakteersed duetipartnerid, kes mitte ainult ei taju barokkmuusika teatraalsust, vaid julgevad seda ka näidata. Siia juurde veel Hortuse alustala bass Ridbeck. Esiletõstmist väärib – ja mis kahjuks pole eesti vokalistide puhul endastmõistetav – täpne, teksti kõnelevusest lähtuv fraseerimine ja keele kõla selgus ning karakteersus. See positiivne mulje jäi meelde ka „Suure barokiakadeemia” varasematelt kontsertidelt, nagu aprillis esitatud ladina-, itaalia- ja prantsuskeelsest repertuaarist.         

Kadrioru publiku seas on nii kodukui ka välismaiseid muusikasõpru ning vastuvõtt on alati olnud ülimalt soe.  Ajastusse aitab sisse elada lossi interjöör (aprillis võis kuulda mõningaid teoseid enam-vähem lossi ehitamise ajast), aga mitte ainult. Vahest kõige tähtsam on see, et iga kuulaja tunnetab end oodatud külalisena, kellega signore Mustonen ja tema kaasmuusikud tahavad jagada oma vaimustust just täna kõlavast muusikast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming