Pro patria ? ilu hoieldes

IGOR GAR?NEK

CD Urmas Sisask. Oratoorium ?Pro patria? (tekst Jaan Lõo).Pirjo Levandi (sopran), Priit Pedajas (lugeja).Rahvusooper Estonia poistekoor, Eesti Meestelaulu Seltsi üle-eestiline poistekoor Kalev, Revalia Kammermeeskoor, Eesti Kaitseväe Orkester.Dirigent Peeter Saan.© 2004 edition 49. Urmas Sisask on meie heliloojaist kahtlemata üks suurvormi-lembesemaid komponiste: oratoriaalseid suurteoseid on tal praeguseks valminud viis, lisaks missad ning kompositsioonid, mille suurema või väiksema vormi küsimused jätkem momendil lahtiseks. Küll aga oleks tähelepanu väärt see, et kolmveerandtunnine oratoorium ?Pro patria? valmis heliloojal napilt kuu ajaga (sügisel 2003), tellimuse seisukohalt ekspromptina ning (nagu usutlusest heliloojaga teada) kohe puhtalt partituuri kirjutatuna. Kohe ja ei mingeid parandusi!

Oratooriumi teksti aluseks olnud autori Jaan Lõo (1872 ? 1939) nimi vajab aga ehk väikest kommentaari ? Eesti luulemaastikul vähe tuntud figuurina õnnestus tal ometi ilmutada aastal 1916 oma ainuke luulekogu ?Nägemised?, mille Siuru põlvkond olevat teinud maatasa. Ilmselt põhjustel, et vananenud keelekasutus ja vananenud isamaalisus. Ent pea sajand hiljem jõudsid Lõo isamaalised laulud Urmas Sisaski töölauale ning said nüüd tänu muusikale ka uue hingamise. Teksti kommentaariks siiski veel niipalju, et Lõo pole küll mingi ärkamisaja laulik ? või kui, siis hoopis äraspidises mõttes. Nimelt heroiseerib tema luule Eesti muinasaega kui ajaloolist epohhi, mil eestlased (kuralased jt.) olid viikingitestki vingemad, agressiivsemad ja sõjakamad. Eks ta ole ? hästi tuntud vabadusvõitluse teemale peaks tõesti eelnema ka teiste rahvaste ?anastamise? teema. Ehkki (oletatavalt) fiktsioon, kõlab see ju ometi hästi! Või kuidas? Ning sellest luulesse kirjutatud paatosest näib antud juhul lähtunud olevat ka helilooja Urmas Sisask.

Oratooriumi ?Pro patria? esituskoosseis on iseenesest tähelepanuväärne: suur puhkpilliorkester (Eesti Kaitseväe Orkester) pluss mitmed koorid ja vokaalsolist. Niisugust kooslust ei tea suurvormide puhul (vähemalt lähiajaloost) nagu meenutadagi. Plaati kuulates tundub samas, et Sisask on puhkpilliorkestrit käsitlenud orkestreerimise mõttes sümfooniaorkestrist lähtuvalt, kui pidada silmas erinevate pillirühmade funktsioone ja ulatust, värve ja strihhe.

Kompositsiooniliselt jaotub ?Pro patria? viide suuremasse ossa, milles võiks näha isegi analoogi viie põhiosaga missa ülesehitusega. Ent see on vaid pindmine paralleel, ?Pro patria? suuremad osad jaotuvad samas ka alaosadeks, millistest igal on mõistagi ka eraldi sisuline tähendus. Kompositsiooniliselt on suurtest osadest keskne (nelja alaosaga) ?Eroica? ning teised vormiüksused näivad tsentraalse ?Eroica? dramaatilisi pingeid kas ette valmistavat või siis takkajärgi maandavat-kommenteerivat.

?Pro patria? tervikmulje on kuulamisel küll suurejooneline-pompöösne, ent samas sugugi mitte suureliseks üles puhutud või üleafekteeritud. Ehk teisisõnu ? retoorilisi ?este on teoses küll mitmeid, ent plakatlikuna tunduvaid aktsente mitte ühtki. Patriootiline teema on tundlik ju väga mitmes mõttes.

Oratooriumi avaosa ?Praeludium? algab alaosaga ?Maal?, mille esimene mõte kuulamisel oli siinkirjutajal tõmmata paralleele mõne Carl Orffi lavalise kantaadiga. Põhjust ju oleks: samamoodi süvenemine ühte ainsasse kujundisse ning selle arendamine järk-järgult suurde kulminatsiooni. Järgnev ?Asumine? lisab muusikale kohe aktiivse rütmipulsi, mis lausa lummab oma energiliselt kaasahaarava hooga. Ning siis tuleb veel üks laiahaardeline tõusulaine, mis viib justkui renessanssmuusikast võetud harmooniajärgnevusteni. Mis lisab, muuseas, muusikale täiesti uue stiilitähendusliku mõõtme.

Sopran Pirjo Levandil on Sisaski oratooriumis mitmeid kandvaid rolle, ent nende emotsionaalne suunitlus on samas ka erinev. Näiteks teine osa ?Pastorale? kannab alapealkirja ?Kodu? ning see mõjubki kui lüürilise vokaalpartiiga vahemäng, mille meloodiajoonis oleks justkui popmuusikast võetud. Samas on hoopis teine mõju neljandal osal ?Requiem aeternam?, kus Levandi hääl toob muidu maskuliinsesse muusikasse vaid korraks pastelsema koloriidi, et juhtida see kahte kõrgpunkti, mis mõlemad kõlavad ooperlikult-dramaatiliselt. Tegelikult ongi suured kontrastid just need, mis selle osa sisemiselt hõõguma panevad.

Ning nüüd oratooriumi keskse, III osa ?Eroica? juurde. See jaotub neljaks alaosaks. Neist ?Kurelaste laul? on militaarse rütmimustriga episood, mille karakter ei mõju isegi mitte niivõrd sõjakalt, kuivõrd hoiatavalt. On ka põhjust ? eks see kirjelda ju Bravalla lahingut, pärast mida olevat kurelastest saanud kogu Skandinaavia hirm. ?Lähme edasi,? laulab koor ning kuulajal peaks olema vist selge, et sel minekul on tõepoolest tõsi taga.

Omaette teema on oratooriumis loitsuline alge, Priit Pedajas esitab lugejana teksti, mis mõjub kui muistne mana: ?Taara avita? Ümera kaldal nüüd hundid uluvad??. Tänu loitsulisele esitusele on see oratooriumi üks sisendusjõulisemaid numbreid. Ning ?Riia sõit? toob tahtmatult meelde paralleele (parimas mõttes) Tormise koorikäsitlusega, kus erinevad koorirühmad on väljendusrikkas dialoogis. Eelneva taustal mõjub ?Jüriööl? emotsionaalse järellainetusena, kus on ometi tunda ka järelemõtlemise hetki.

Asi, millest ei saa üle ega ümber ? kus on selles suures loos tsitaadilisus ja kus mitte? Iga kuulaja suhe on ilmselt erinev, kuid teades näiteks A.-L. Webberi ?Jesus Christ Superstar?i? peakulminatsiooni, peaks nii mõnegi kuulaja süda ehk korraks võpatama Sisaski oratooriumi lõpuosa ?Jubilatum? puhul. Ent siiski, sarnasus on näiline ning olulisem on hoopis muu: et on võimalik kuulata uut hästi kõlavat (ent ilmselt samas ka raskesti ettekantavat) Eesti oratooriumi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming