“PromFest” tulevikulootuste täitumisena

Tiiu Levald

Pärnu ooperimuusika festivali “PROMFEST” avagala Estonia kontserdisaalis 18. V.  

Angelina Švatška Kiievi Ooperist ja dirigent

Erki Pehk. ants liigus

 

Kui 1996. aasta aprillis peeti Pärnus esimene Klaudia Taevi nimeline lauljate konkurss, ei osanud vist keegi aimata, et sellest üritusest kasvab mitte ainult huvitav rahvusvaheline noorte lauljate konkurss, vaid sellega kaasneb ka mitme väga omanäolise ooperietenduse sünd. Kindlasti jääb Rubinsteini “Deemon” 2005. aastal Laimonas Pautieniusega peaosas kauaks üheks eredaks verstapostiks selles valdkonnas. Ja rõõmu ning uhkust võivad tunda needki tegijad, kes sekundeerisid noorukesele Anna Samuilile Verdi “Rigolettos” 2003. aastal. Kuuldavasti laulab ta 13. XII Puccini “Boheemis” New Yorgi Metropolitan Operas Musettat etendusel, mida juhatab Plácido Domingo! Ja peamine rõõmustav asjaolu on ju see, et konkurss, mis on Eestisse toonud väga huvitavaid noori lauljaid mujalt, on olnud hüppelauaks ja stiimuliks mitmele meie oma noorele vokalistile.

Nüüd kontserdist, mis toimus 18. V Estonia kontserdisaalis. Kava oli koostatud kontrastiprintsiibil, lauljatele oli antud žanrist lähtuvalt lavalise suhtlemise võimalus, mis võimaldas noortele tegijatele teatud vabaduse.

Angelina Švatška Kiievi Ooperist on lavaliselt võluv, musikaalne, hea fraasitunnetusega. Tal on lopsakas ja loomulik metsohääl ja muidugi annab lavastaaž nii suurte traditsioonidega teatris talle suured eelised – tema Bizet’ “Habaneera” ja Saint-Saënsi Delila olid lummavad ja kõla kandus täisväärtuslikult saali.

Kristina Vähile oli usaldatud väga eriilmelisi aariaid ja duette, millest vahest kõige võluvamaks kujunesid Weberi Ännchen ooperist “Nõidkütt”, kus talle pakkus kaunitämbrilist partnerlust vioolamängija Arne Pilliroog, ning Zerlina ja Don Giovanni duett Mozartilt, kus partneriks bariton Laimonas Pautienius oma sametise ja äärmiselt sensuaalse tämbri ning maitseka Mozarti-tunnetusega.

Anna Samuil on oma viiuldaja baasharidusega muusikas muidugi täielik suverään – see faktor on tema nii kiire arengu kindel garantii (ta on Berliini Staatsoperis juhtivate rollide laulja). Tema muusikasse ja rolli sisseelamine on sealjuures ürgne ja vahetu. Jääb vaid soovida, et tal nii nobeda tähelennu kõrval jätkuks oidu ja soovi end ka pidevalt edasi arendada (tuleks vabaneda nn rangluuhingamisest, mida peetakse hääleorganile kahjulikuks, ja liigsest “tantsisklemisest” kogu kehaga, mis ilmselt pärit viiuliga musitseerimisest). Siis võiks loota maailmalavadele pikkadeks aastateks väga rikast kunstnikunatuuri. Samuili hääles on eriline sära just lüürilise koloratuuri registris ja, silmas pidades tema hingestatust ning soovi nautida dramatismi, võib temast kujuneda võib-olla isegi spinto-koloratuur. Seetõttu praeguses kontekstis võlusid kõige enam Lakmé ja Mallika duett (Švatškaga) Delibes’i ooperist “Lakmé” ja Manoni aaria Massenet’ ooperist “Manon Lescaut”.

Hiinlanna Huiling Zhu on kahtlemata äärmiselt võluv ja köitev nii laulja kui muusikuna, kuid julgen kahelda, kas ta on metsosopran. Kuigi ta on Põhjamaade seisukohast ikka väga noor ja vara on panna maha mingeid kindlaid märke, tundub siiski, et see register, mida eeldab näiteks Carmeni “Kaardiaaria”, on tal täiesti olemata. Kontserdil ette kantud “Seguidilla” oli ahvatlev, malbe ja musikaalne, kuid duett Don Joséga (Roland Liiv) reetis, et vajalik dramatism ja hääles sisalduv energia on veel kaugel mägede taga. Ka Massenet’ “Wertheri” Charlotte eeldab suuri dramaatilisi võimalusi, mis jäävad Huiling Zhu hääles praegu lüürilise soprani tasandile.

Roland Liiv üllatas sel kontserdil päris mitmest aspektist. Kui seni on ta tähelepanu äratanud saksa muusika tugeva tegijana (Weber, Händel), siis kontserdil kuuldud duetid (Donizetti Nemorino “Armujoogist” ja Bizet’ Don José “Carmenist”) andsid tunnistust veel väga suurtest tagavaradest selles hääles ja ka temperamendis.

Täiusliku mulje jättis sel kontserdil Laimonas Pautienius nii Rubinsteini “Deemoni” kui Tšaikovski “Jevgeni Onegini” nimitegelase kehastamisega, mitte ainult hea laulmisega. Uskumatult palju on selles lauljas pieteeditunnet esitatava vastu, julgen tema annet võrrelda meie Georg Otsa omaga. Tema muusikalist intellekti ei ole suutnud hea maitse rajalt “ära nihutada” kergema žanri, opereti laulmine – nimelt laulis ta Klaudia Taevi konkursi võiduni Kaunase muusikateatris kõik Viini klassikalise opereti pearollid. Pautienius valdab kantileeni, mis täidab saali, ja tema hääle kõla on kompaktne ja kaunis igas tessituuris nii piano’s kui forte’s.

Kava lõpus kõlas Straussi “Nahkhiire” II vaatuse finaal, kuhu olid kaasatud kõik solistid, ja siin sai lustida nii Erki Pehki dirigeeritud XXI Sajandi Orkestri kui noorte tegijate sädelevat musitseerimist, mistõttu seda publiku nõudmisel ka korrati.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming