Pronksmees kohal ei viibinud

 

Valle-Sten Maiste ja Jürgen Rooste käisid nädalavahetusel vene rock’i-legendi Akvarium suurepärasel kontserdil.   Netifoto

J. R.: Café Amigo ei ole vist veel see paik, kus sellise kaliibriga staare näha ihaldaks, kuigi tasapisi too klubi sinnapoole liigub, et oma mainet parandada ja esinejate ringi suurendada. Festivali “Maailmaküla” raames esineb seal näiteks Haydamaky… Hämmastav oli ent see, et Akvariumi kontsert ei löönud kohta puupüsti täis. Bändi esinemine ja olek oli ometigi umbes sellisel tasemel, nagu mängiks Pink Floyd. Mõnel omamaisel süldiesinejal on kergem end me publikule maha müüa. See on see paratamatu värk, et vaid vähesed popkultuuri tarbijad ootavad praegu midagi enamat, midagi püüdmatumat hetkelisest lõbutundest…

Möödunud nädala Eesti Ekspressi Areenis ilmus Raul Ranne kõhklev, veidi hõre intervjuu Boriss Grebenštšikoviga, kust on tunda, et mehe mõtted liiguvad teistel radadel, mitte nendel, mis ajakirjanikku huvitab. Tõepoolest, kui Grebenštšikov bändiga lavale astus, siis tervitas ta publikut nagu idamaine guru. Nii nagu ta Rannele vastas: “See, mida me teeme, on meie praktika õpetada inimesi, valgustada neid. See on meie meetod teha maailma paremaks.” Seda tahet on nende muusikast ja esitusest ka tunda.

V.-S. M.: On ju vaid hea, et Amigo püüab enda kui Tallinna tuntuima interhotelli kõrtsi mainet muuta. Programmis on mõnda aega juba ka jazzikolmapäevad jne. Ega see kerge ole ja ka meedia ei toeta – viimast ütlen eeskätt Rock Café peale mõeldes, kes juba mitu aastat pakub fantastilist rahvusvahelisel tasemel programmi. Ei ole märganud meedia tunnustust sellele paigale. Üksikuid esinejaid on küll tähele pandud, samas ka olulisi täiesti maha vaikitud. Kultuur on mujal. M(elu)ajakirjandus teeb suvetuuridest meelsasti teema. Nii juhtubki, et kohalikud nabanäitamis- ja joomaüritused müüakse Pirita kloostris kiiresti välja. Praktiliselt samas hinnas “Maailmaküla” festival suurepäraste artistidega aga kogub võimsast välireklaamist hoolimata alles toetajaskonda. Singer Vinger toob Amigo joodikuid regulaarselt puupüsti täis. Saavutatud on see mitte jätkuva vaimsuse, vaid selle totaalse minetamisega. Nõnda on läinud 1980ndate vene kriitika poolt imetletud innovatiivse eesti rock’iga.

Akvariumi häda on, et erinevalt Floydist ei ole ta kunagi midagi tähendanud muusikalises avangardis. Ei mingit üleinimlikku instrumentaalset võimekust, mis King Crimsoni riismete peale Rock Café puupüsti täis tõi, ega hard rock’i muutmist lodevast kolmetuuritamisest kiireks, keeruliseks ja tehniliseks, nagu toonitatakse Metallica puhul. Muusikaga eksperimenteeriti enne plaate, 70ndail – ühistualettide muusika ja krahv Diffuzori lood. Esimene on jäänud aga küllap ka Akvariumi suurimatele armastajatele kuulatamatuks. Diffuzori tüüpi tegemised on jälle hipluse ja kitarriväänutamise kontekstis üsna tavalised. Edasine, rahvamuusika jõuline sissetoomine jms on küll võimas ja võluv, aga muusikalist märki ei ole Akvarium jätnud. Vastupidi, nii muusikas, arranžeeringutes kui sõnumis ollakse väga sageli täiesti kompleksivabalt ja paksult ning rõhutades kitšilikud, mille krooniks lugu “Kreem ja karamell” eelmise plaadi peal. Paljud “tõsised” muusikahuvilised paneb see nina krimpsutama.

Et armastada Akvariumit, pead sa kõigepealt armastama nende raugematut püüdlust teise dimensiooni järele, äraigatsusi maisest, kõike seda venelikku vertikaalset, mida mõnusal lihtsal ja tava-Akvariumist vähem new age’likul moel väljendavad ka viimase plaadi “Muretu vene hulkuri” laulud. Kui sõnum kõnetab, on Akvarium ületamatu ja vapustav. Ükski sõnumimees ei ole nii raugematu loomejõuga ja muusikaliselt nii huvitav ja mitmetahuline kui Grebenštšikov (B. G.). Kõik Dylanid, Cave’id, Trubetskyd, aga ka teised vene bardid kahvatuvad tema kõrval. Väga suures osas viimasele plaadile rajatud Amigo kontserdi taustal lummab teadmine, et sama häid kavu, kus ükski laul ei kordu, võiks B. G. välja pakkuda kümneid. Amigo kontserdil võlus ka lihtsate vahenditega saavutatud teatraalsus. Monster’like lava-show’de kõrval naiivne ja armas, aga selle peale oli mõeldud. B. G. võib pakkuda “Viljandi folgi” tipphetked, dylanliku või rollingstonesliku laheda kaifi, heal tasemel saksivägistamisi, ballaade ja autorilaule, blues’i ja ikka on see vaid murdosa ta ampluaast ja repertuaarist. Kes tema ajal alustanuist annavad iga aasta jätkuvalt välja tasemel plaate? Motörhead ehk, Rush on raugenud, Sparks on pidanud pause ja teinud üksjagu kehvi plaate. Ja neil kõigil on oma kindlad hitid, millele kontsert ehitatakse. B. G. võib selle ehitada millele tahes.

J. R.: Uue plaadi iiri-keldi folgilood ning nende esitus kontserdil oli Akvariumi loomulik osa. Nende võlu ongi sarnane sellega, mis teeb raputavaks iiri esinumbrid (kas või noodsamad Dublinersi ja Poguesi) – kui ka mängitakse vaheldumisi metsikum ja kiirem lugu, kurblik ballaad ja irooniline pilkelugu, moodustab see (arvatavasti tänu B. G. isiksuse kooshoidvale mõjule) loomuliku terviku. Päris palju mängisid nad kontserdil reggae-lugusid, reggae oma selles versioonis, mis ta kunagi Wailersi töötluses Jamaical oli, oli ühtlasi poliitiline manifest, ajaleheuudised, jumalakuulutus… See ongi see! Akvarium on peaaegu nagu luulebänd, ja mõned hümnid sel uuel plaadil puudutavad kindlasti vene hinge – ja eriti teravalt. Mõtle ise: “Ema, ma ei jaksa enam juua…”, “Kõik ütlevad, et juua ei tohi, aga ma joon ikka”. Noh, vene hing vene hingeks, eks see puuduta ka tänast Eestit. Võiks puudutada (raputada) ka süldibändide jommis publikut, kui noorem või lausa alaealisem osa neist poleks täielikult unustanud vene keelt ning minetanud soovi kuulda ja tundma õppida mingeid teisi võimalikke maailmu. See on juba nagu väike Ameerika, kus enamikku ei huvita muu, kui pisike naba ümber keerlev (mõnu)maailm.

Selles valguses: tõtt-öelda on Akvariumi uusim plaat oma terviklikul, (stiilide paljususe ja helikeele liikuvuse, mitte meeleolu lõhutuse poolest) eklektilisel  kujul üks põnevamaid albumeid, mis ma üle tüki aja kuulnud. Ka plaadi elektroonikat kasutavad, rahutu loomuga alguspalad, mille pihta ma mõnd kriitilist nooti kuulsin – see on just piisav minakuvandi liikumine, mis bändi elus hoiab.

V.-S. M.: On tõesti väga hea plaat, parim pärast rohkem kui kümne aasta taguseid “Ramsest”, “Peterburi liivasid” ja “Navigatorit”. Plaat on üllatusi täis ja eklektiline, nagu B. G. lugematud plaadid sageli, aga Akvariumi sõbra harjumustega siiski küllap meeldivalt harmoneeruv. “Hulkur” on lõbus ja lahe, aga samas väga tõsine plaat ja näitab, et B. G. ja ta bänd on ikka väga vormis ja elujõus.

 

 

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming