Psühhedeelne retk üle Himaalaja

Harri Moritz

Bhutan asub Lõuna-Aasias Himaalaja mäestiku idaosas, Tõva vabariik Lõuna-Siberis Mongoolia piiril, Eesti aga Ida-Euroopas. Esmapilgul ehk kohatu loetelu, kuid ometi on neil kolmel riigil ühiseid jooni: Bhutan on pindala poolest peaaegu sama suur kui Eesti, Tõva on küll üle kolme korra suurem, kuid rahvaarvult ületab ainult veidi 300 000, samas kui Bhutanis on elanikke üle 2 miljoni. Väikerahvasteks võib nimetada siiski kõiki kolme. Kultuurilise tausta poolest neid päris ühte katlasse muidugi panna ei saa. Bhutan paikneb Hiina ja India mõjusfääris, bhotiad on kultuuriliselt lähedal tiibetlastele. Valdavalt ongi Bhutanis levinud tiibeti budism, Tõva on mõjutatud pigem Venemaa ja Mongoolia poolt. Kõigis neis riikides on säilinud ja kasutusel oma keel ning hinnatakse kõrgelt oma ajaloolist ja unikaalset kultuuripärandit. Ainult eestlane häbeneb väheke. Aga urbaniseerunud Euroopas polegi ehk paslik muhukamps palja ihu üll kasteses rohus püherdada ja regilaulu joriseda, aetakse veel metsa tagasi. Ometi on siit maailmanurgast vaadatuna nood rahvad just eriti melanhoolselt mõjuvalt eksootilised ja tunduvad enesehävituslikus ja globaliseeruvas maailmas kui inimkonna vahest ehk viimane selgushetk. Ansambel Huun-Huur-Tu tähendabki tõlkes pilvede vahelt paistvaid päikesekiiri.

Tõva kõrilauljad juhatas sisse Bhutani lauljatar Chhoden, kes sobis selleks ka ideaalselt. Habras lõikav naishääl muutis õhu kontserdisaalis kristalseks. Tema esitatud laulud kõlasid kui palvused või loitsud. Valdav osa Bhutani lauludest ongi palved. Bhutanlaste uskumuste kohaselt aitab laul ja tants jõuda vabanemise ning taassünnini. Inimesed saalipõrandal patjadel kuulasid kinnisilmi ja mõnumuie suul.

Tõva muusika ajalugu on üldiselt rahumeelse kuluga kuni NSV Liidu mõjudeni. 1930ndatel, enne kui Tõva ametlikult NLiga liideti, hävitati kõik pillid ja ka laulmine keelati. Kuni 1992. aastani olid lubatud vaid sotsialistlikud ja NLi ülistavad laulud. Tuttav lugu. Tõva muusikatraditsioon on väga tihedalt seotud šamanismi, looduse imiteerimise ja ümbritsevaga ühenduses olemise ning selle hoidmisega. Kõrilaulu kasutatakse vaimude või neid ümbritsevate paikade poolt loodavate helide imiteerimiseks. Nii saab laulja vaimudega ühendusse ning avaldab neile tänulikkust kaitse eest. Sama jäljendav ja ühendav funktsioon on ka kasutatavatel traditsioonilistel pillidel.

Võimas oli kontrast, kui Bhutani lauljatar lavalt lahkus ja härrased Tõva vabariigist esimesed madalad helid kõrisügavikest kristaljalt tardunud õhku paiskasid ning selle uuesti võnkuma panid. Eriti müstiliselt ja üllatavalt mõjus nn sõgõt-kurgulaul – heli ei tulnudki vilelaadsest puhkpillist, nagu oleks tahtnud arvata, vaid tekitati samuti kurgulaulu ja vilistamist ühendava tehnika abil.

Huun-Huur-Tu, kes on ilmselt tuntumaid Tõva vabariigi kultuuri esindajaid maailmas, on olnud BBC maailmamuusika auhinna nominent, esinenud muu hulgas koos ka selliste tuntud muusikutega nagu Frank Zappa, Stevie Wonder, Ry Cooder, Kronos Quartet ja Ravi Shankar. Eesti publiku ees on Huun-Huur-Tu ka varem käinud. Ülimalt võimas, ilmekas ja põnev rahvamuusika!

Paraku jäi kontserdielamus üldjoontes vaid vabaks meelelendluseks, sest ilma nende rahvaste kultuuri ja keelt põhjalikumalt tundmata polegi võimalik sealt rohkemat ammutada kui rütmidega rikastatud vaba fantaasialendu ja inspiratsiooni. Lähemalt tutvuda tasub aga kindlasti, kes veel jõudnud pole või kontserdil ei käinud. Siinkohal aitäh “Oriendile”!

Kontserdijärgselt keerleb peas juba pikemat aega Jimmy Page’i ja Robert Planti lugu “City Don’t Cry” nende Marokos lindistatud live-albumilt. Jutuks olnud kontsert ja see lugu kannavad vähemalt minu jaoks väga sarnast emotsionaalset tähendust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming