„Puhastusest” „Peer Gyntini”

Kristel Pappel

Tõenäoliselt ei kunagi varem meie muusikaloos pole eesti heliloojate tegevus ooperi vallas osutunud rahvusvaheliselt nii edukaks kui lõppeval aastal: aprillis esietendus Soome Rahvusooperis Jüri Reinvere „Puhastus” Sofi Oksaneni samanimelise näidendi ja romaani järgi, juulikuus toodi Karlsruhes Badeni Riigiteatris lavale Erkki-Sven Tüüri „Wallenberg” ooperi kolmanda lavatõlgendusena ning novembri lõpul sõlmiti leping Jüri Reinvere ja Norra Rahvusooperi vahel ooperi „Peer Gynt” kirjutamiseks esietendusega 2014. aasta novembris. Lavastustest Helsingis ja Karlsruhes on juttu olnud ka Sirbi veergudel, nüüd jääb veel küsida  ooperi kohta, millega töö äsja algas – mõtlen siin Reinvere „Peer Gynti”. Vestlesime helilooja töötoas tema kodus Berliinis siiski ooperikirjutamisest laiemalt.„Peer Gynti” tellimus Norra rahvusooperilt – kuidas selleni jõuti? Milline on teatri tase?Jüri Reinvere: Norra rahvusooperi uus intendant leidis, et „Puhastus” täitis kõik tänases maailmas ooperile esitatud nõudmised. Mulle tehti ettepanek, arutasime plaane. Lõpuks pärast mõnda aega kaalutlemist otsustasin „Peer Gynti” kasuks. Kindlasti soovisin, et ooperil oleks tugev lähtematerjal, et ma ei peaks kirjutama originaallibretot. „Peer Gyntist” saab esimene tellimustöö, mis uues majas ette kantakse, ühtlasi esimene tellimus ka uuelt intendandilt. Norra rahvusooperi tase on väga hea. Uus ooperimaja on norra rahvale võimas sümbol.

Ibseni näidendit algallikaks valides oli mulle oluline, et tajun ühtekuuluvustunnet Põhjamaadega, selle maailmatunnetuse, teatrikultuuri ja mõtlemisega, mis on ka Ibsenil väga tugev. Põhjamaine mõtlemine on suures osas ka minu mõtteviis. Palju on siin aidanud kaasa seosed Stockholmiga – minu Stockholmi aastad on tugevaks aluseks „Peer Gyntile”. Mind on tsentraalselt mõjutanud Ingmar Bergman nii isiksuse kui ka kunstnikuna. Kui tutvusin temaga Stockholmis, lavastas ta just „Peer Gynti” Dramatenis. See maailm, millega puutusin Stockholmis kokku, rajanes Ibsenil. Rootsi ja norra kultuur on väga sarnased, neil on ju üks kultuuriruum, sama kontekst. Ka Helsingi, kus pikemat aega elasin, on ammutanud Stockholmist väga palju oma identiteedist.
„Peer Gynti” temaatika on väga ajakohane, liiatigi mind huvitas minna lähivõitlusse nii Ibseni, norra vaimu kui ka ennekõike Griegiga. Kui kohutavalt jõuline on Griegi vaim selle Ibseni teose puhul, näitab Solveigi karakter: kõigil on selge, milline see Solveig on: hõljuv, kurvameelselt ootav – see kõik tuleb Griegi muusikast, tema orkestratsioonist. Aga Ibsen ei määratle Solveigi karakterit sugugi nii üheplaaniliselt. Kui Grieg oleks partituuri Solveigi laulu karakterimärkeks kirjutanud un poco marcato [pisut teravdades], suhtuksime võib-olla ka meie tegelaskujusse teisiti. Solveigi roll on tänu Griegile kuulus, aga tegelikult on Åse ja Ingridi roll palju suurem.
Rääkisin juba tulevase lavastaja Sigrid Strøm Reiboga, kuidas teha nii, et Solveig ei oleks ainult ootav neid. Kuidas luua luust ja lihast tegelaskuju, aga ettevaatlikult, vältides rämedust? Tuleb arvestada inimeste väga vankumatute arusaamistega, aga mul on seda kergem teha, sest olen ise libretist, nagu teater ka soovis.

Sinult oodatakse teistsugust lähenemist.
Just, meie väga kriitilisel ja identiteedihägusel ajal soovitakse sageli, et pilk väljastpoolt aitaks meid mõista. See meenutab natuke efekti, mis meile on tuttav Sofi Oksaneniga – kriitiline pilk väljastpoolt, millel on uuendav toime.
Mulle oli „Puhastuse” puhul oluline, et kirjutan ooperi ega lähe võistlema filmi või draamaga, ei püüa neid ooperisse tuua. Sama on „Peer Gyntiga”. „Puhastuses” pidin algteose purustama algosakesteks – sama ka Ibseni teosega. Olen siiski teinud paar printsipiaalset otsust. Kõigepealt see, et ma ei ehita Ibseni algstruktuuri liiga palju ringi, sest Ibseni põhiplaan on hea ja töötab. Teiseks ei soovi ma mingil juhul tulla välja mingi eksperimentaal­se ooperivaimuga, et teeme kõige tagurpidi või teeme ainult neljanda vaatuse. Oleks hea, kui Ibseni teose väga tugevad alused jääksid ooperi struktuuris tunnetatavaks. Ma lähtun ikkagi Ibseni põhistruktuurist, kus ollakse esialgu kodumaal oma pinnal, siis minnakse sealt välja ja tullakse mingi kogemuse läbikäinuna tagasi ja leitakse see kodu teistsugune olevat. Väga oluline on mõista arhetüüpe, mis Peer Gyntis läbi kumavad: kadunud poeg, Goethe Faust, Odysseus ja meile lähematest kas või Toomas Nipernaadi või Coelho Alkeemik.

Milline tegelaskuju on Peer Gynt?
Ibsenil väga vastuoluline, elupõletajalik, sõltuvuste küüsis piinlev, aga tahab end nendest ka lahti raputada, väga eluline. Hoopis teistsugune kui „Puhastuse” karakterid – mulle oli rõõm hüpata teise tegevustikku.
Peer Gyntiga tegelemine tähendab rahvusliku identiteedi seisukohast rahvusliku sümboli defineerimist. See ei puuduta üht rahvust, ei ole ainult Norra küsimus. Publiku, meie endi jaoks on tähtis mõista, mis meist on saanud 150 aasta jooksul.
Veel huvitab mind selles teoses komöödia ja tragöödia segu – üks põhjusi, miks „Peer Gyntist” kinni haarasin. See on midagi muud kui tragikoomika. Muide, ooper on planeeritud koguperetükina (muidugi mitte laste­ooperina).
Ibsenil on näidendis oma 30 rolli, pean neid väga palju taandama, samuti tuleb enamik rolle topelt- või kolmekordsed. Peer Gynt jääb vist peaaegu et ainsana soolorolliks. Optimaal­ne tegelaste arv võiks ooperis olla 5–10. Ka sel põhjusel, et ooper vajab soolonumbreid, millel on selge lõpp ja algus, kas või üleminekuline – muidu ooperistruktuur ei hinga. Ooper vajab tegevustikku, aktsiooni, tagasitõmbumisi, vajab soolonumbreid, aga kindlasti ka ansambleid. Kogu aeg ei saa kõik olla samal tasandil, aga kõik peab asetsema omavahel hierarhias. Raskusi saab olema kooriga. Koor võib olla ooperis üks väga ere element, kui on hästi tehtud, kooriosad juba libretos hästi sisse kirjutatud, aga väga vähe on häid koorirolle. Folkloori ei kavatse ma palju kasutada, muusikaliselt ka mitte. Toon lavale uusi tegelasi, ka müütilisi, kirjutan juurde uusi stseene.

Ja mis saab trollidest?
Saksa aiapäkapikke ei sooviks. Liigun põhjamaise mütoloogia tasandil ja ei välista, et toon sinna soome või eesti mütoloogilisi elemente. Teema Põhjamaa versus Lõunamaa või Vahemere maa on üldse üks oluline lähtekoht, tragöödia versus komöödia, maagiline versus reaalne, tõde versus vale, tõde versus selle eiramine.

Praegu töötad libreto kallal – saksa keeles?
Kirjutan libretot saksa keeles ja töötan Ibsenit küllaltki palju ringi. Ma ei kasuta värssi nagu Ibsen, ainult mõningates sobivates kohtades. Kui saksakeelne klaviir on valmis, tõlgitakse tekst norra keelde ja esitatakse Oslos norra keeles. Natuke osalen ka selles tõlkeprotsessis, oma rootsi keele baasil. Ooperi originaalkeel on niisiis saksa keel.

Kui libretot kirjutad – kas muusikalised kujundid, muusikastruktuur heliseb kaasa?
Libreto kallal töötades kirjutan ma ka muusikat juba väga jõuliselt. Lähtun muusikast väga tihti ka makrotasandil: panen paika juba makrotasandi sündmused, muusikalised alustalad. Ooper ei hinga hästi, kui stseenid on kõik ühepikkused, peab valitsema ka struktuuride pinge. Kui süžeeliini tõttu tekiks kolm ühepikkust stseeni järjest, siis olen ma sunnitud süžeeliini muutma, leidma mingi lahenduse, et tuleks lühemaid stseene. Sellega kaasnevad ka teatud otsustused, milliseid stseene algtekstist kasutada, mida ümber kirjutada. Teiseks, teksti ja muusika vastastoime: luua maailmu, mis väljendavad ennast võrdväärselt kirjanduslikult ja muusikas. Hea libreto peab mingil määral kütkestama ka sõnadraamana. Minu libreto on väga elus ja muutuv organism kuni klaviiri valmimiseni, mul on ka lepingus punkt, et võin libretot muuta niikaua, kui klaviir on valmis. Kirjutan klaviiri, aga tegelikult particell ’i, mõtlen algusest peale orkestrile, ehkki konkreetselt orkestratsiooni kallale asun pärast klaviiri valmimist.

Sul on ooperikirjutamise blogi. Miks sa seda pead?
Praktilistel põhjustel. Olen taibanud, et inimestele pakub huvi, sest komponeerimisprotsess on nende jaoks müstiline. Teiseks, et enne esietendust oleks anda valmis materjali ajakirjandusele. Ja veel, see sunnib ennast teatud teemasid määratlema. Mõnest teemast vabaned, kui oled ta välja kirjutanud.

Mida õppisid ooperi kohta „Puhastust” kirjutades?
Esimene asi, kui oluline on see, et ooperi põhistruktuur töötab, ja teiseks, kui oluline on libreto. Aga ka laiemalt – kuidas ooper funktsioneerib, mis on ooperikultuur ja miks ta on selline, kuhu ta on jõudnud, miks.

Kuhu ta on siis jõudnud?
Ooperikultuur kui selline on minu meelest natuke kummalises seisus. Kui vaatad ooperiteatrite repertuaari, siis näed, et mängitakse neidsamu 30 ooperit. See tähendab, et ooperil on kadunud aktuaalne jõud oma aja keskkonnas. Teiselt poolt näib, et pärast ooperi kõrgaega (saksa, itaalia kõrgromantism) ei ole suudetud sellele midagi võrdväärset vastu panna, sest muusika ja ühiskond arenesid väga kriitiliselt edasi teises suunas. Siin on tegemist laiema ühiskondliku murranguga: ooper pidi XIX sajandi ideede kohaselt võtma endale – nagu kunst üleüldse – religiooni koha ühiskonnas ja muutuma uueks tempellikuks kunstivormiks, ent ühiskond ja kultuuriline mõtlemine läksid hoopis oma rada edasi, ooper jäi oma vanasse rolli ega ole suutnud sellest õieti vabaneda. Industriaalühiskonnal polnud selliseid kunstitempleid enam vaja, nagu neid enne Esimest maailmasõda välja ehitati. See ei tähenda, et häid oopereid pole hiljemgi kirjutatud, aga ma pean silmas just ooperi ühiskondlikku rolli, võrdlen seda ooperi väga ekspansiivse ajaga XIX sajandil.

Siis oli see ühiskonnaelu oluline osa.
Ooperil on oluline omadus väljendada tõde, aga seda mitte otse, vaid nagu tõustes tõe kohale. Ooper väljendab tõde ebarealistlikult, mitte dokumentaalselt, vaid poeetiliselt. Ooper liigub väga palju poeetilises tundelises tõeluses. See on ooperi tugevaid külgi. Ja selles keeles rääkides on võimalik väljendada väga sügavaid filosoofilisi alustalasid, see on just see, mida Wagneri pärand on meile tänuväärselt jätnud: väljenduda ooperis palju sügavamalt ja filosoofilisemalt, kui terve raamatukogutäis pakse köiteid.

Kõik tahavad kirjutada oopereid, sel on ikka veel eriline külgetõmbejõud – vahest just selle tõeülese tõe pärast, poeetilise väljenduse ja üldistusastme pärast.
Nagu mina seda ütlen: olles tõe kohal olla tõelisem kui tõde ise. Seda olen püüdnud „Puhastuses” tabada ja kindlasti püüan ka „Peer Gyntis”.

Aitäh ja palju jõudu!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming