Puudutades klaveri hinge

Martti Raide

Harva on lääne muusikaloos looja ja tema instrument nii jäägitult kokku kasvanud kui Chopin oma klaveriga (vahest üksnes Paganini sekundeerib talle oma kiindumuses). Anton Rubinstein nimetab teda „selle instrumendi bardiks, rapsoodiks, vaimuks, hingeks” ning lisab, et „ei tea, kas oli see klaver, mis sisendas temasse, mida ta sellele instrumendile lõi, või inspireeris ta oma klahve, kuid üksnes mõlema täielik ühtesulamine võis esile kutsuda sellise  loomingu”. Chopin tuli muusikasse ajal, mil Euroopa oli nii poliitiliselt kui kultuuriliselt pöördumatult muutunud ning uue ligiolekut aimav loov vaim tajus vajadust leida oma tee. See oli äratundmine, et lehekülg on vahetunud ja olnule kuulub üksnes ajaloo perspektiiv. Epohhi algusega kaasnes vaimse värskuse puhang, soov kogeda uut, avardada piire, väljendada varem väljendamatut.

Mõelgem siinkohal põlvkonnakaaslaste  Chopini, Schumanni ja Liszti ning kolm aastat hiljem sündinud Wagneri loomingu, tegevuse ning tulevikku ulatuva mõjujõu peale. Kui Liszt avardas klaverikäsitsust suunal, mis ammutas inspiratsiooni ka klaverivälisest helimaailmast ja rajas seoseid teiste kunstiliikidega, siis Chopin otsis instrumendile loomuomast, selle pilli sügaval hinges asuvat olemust. Seda nii pianistliku tehnika, klaveri kõlavuse kui varem tundmata väljendusvõimaluste  osas. Võtnud eelnevast ajastust kaasa ülesehituse selguse ja viimistluse filigraansuse, lõi Chopin klaverile uuel viisil uutes vormides ning väljendas tundeid ja elamusi, mida varem polnud muusikasse valatud. Temast sai üks XIX sajandi pianismi suunanäitajaid, kelle mõju ulatub mitmekordselt üle helilooja maise elu kestuse ning puudutas otseselt ka XX sajandi loojaid – mõelgem kas või Skrjabini või Mart Saare klaveriteostele. Maailma kontserdilavadel  särab ta aga tänaseni.

Pole kahtlust, et niikaua kui kestab klaverimängu kunst ja toimuvad klaverikunstnike sooloõhtud, jääb Chopin elama ja publikut vaimustama. Ivari Ilja klaveriõhtu kavavalik oli omanäoline ja ürituse juubelihõngulist eelhäälestust silmas pidades ka intrigeeriv, kuna esikohale oli asetatud Chopini loomingu lüürilis-pihtimuslik külg. Ilja vältis briljantseid poloneese, kapriisseid skertsosid ja eepilisi ballaade ehk  harjumuspärast kontsertrepertuaari ning koostas oma kava masurkadest ja nokturnidest, mille vahele mahtus mõtisklevas laadis Polonees-fantaasia As-duur op. 61. Kontserdi kaalukaim ja virtuooslikem teos oli finaaliks valitud Sonaat h-moll op. 58 nr 3, mis aga õhtu tervikmuljes sugugi ei domineerinud. Äsjane ei tähenda etteheidet sonaadi ettekandele, pigem siirast vaimustust Ilja peenelt läbi tunnetatud, lausa lummavast pisivormide esitusest,  kus kõrgeimale aujärjele tahan asetada eeskätt masurkade tõlgitsuse. Kontsert algas aastail 1838-39 kirjutatud nelja masurkaga op. 41. Esimestest hetkedest peale võlus Ilja pehme ja laulev toon, muusikaliste miniatuuride nõtke ja rafineeritud pulsikäsitlus. Ilmsiks tuli pianisti peen kõlameel, nii õrnus kui mehised jooned, ikka harmoonilisse tasakaalu viiduna. Kuna Chopini klaveristiili iseloomustades  viidatakse tihti itaalia ooperi ja bel canto kooli mõjudele, tabasin end mõttelt, et Ilja kantileeni valdamises on ehk omajagu „süüd” ka pikaaegsel kogemusel suurepäraste lauljate lavapartnerina.

Meloodia helises temas tõesti juba enne esimest klahvipuudutust. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et suures, viimase võimaluseni publikuga täitunud saalis tekkis silmapilk intiimne atmosfäär. Ivari Ilja mäng oli väga loominguline, hetke tähendust haarav  ja oma väljendusjõus sugestiivne. Ta on interpreetvahendaja, kes samastub esitatavaga, läheb muusikaga jäägitult kaasa ja viib kuulajad ühes. Iga järgmine pala – kolm masurkat op. 51 (1841-42) – oli esitatud laitmatu muusikalise maitsega ja sealjuures miniatuuride individuaalset isikupära esile tuues. Nauditavalt andis Ilja edasi nii ööpalade (kaks nokturni op. 62) kui järgnenud polonees-fantaasia unistava ja melanhoolse karakteri. Tähelepanu väärib  ka selle improvisatsioonilist laadi, pigem fantaasia kui poloneesi poole kalduva teose orgaanilisse tervikusse viidud ettekanne. Tuleb tunnistada, et antud kavavaliku võimalikuks varjuküljeks jäi kontserdi esimeses pooles läbinisti valitsenud mõtlik ja pastelsetes toonides atmosfäär, mis polnud kõige soodsam üksikpalade ilmekaks esiletõusuks. Tugevalt häiris kuulamist aga meie esindussaali klaveri olukord – oma kõlaomadustelt  see esinduspilli mõõtu kindlasti välja ei anna. Tipptasemel interpretatsiooni nõuetele vastav kontsertklaver vajab aeg-ajalt uue vastu väljavahetamist ja selle Steinway aeg eesliinil näikse juba möödas olevat. Siin on mõtlemisainet meie kontserdikorraldajatele. Klaveriõhtu viimase teosena esitatud sonaadis pääses maksvusele Ilja pianistlik haare ja tehniline meisterlikkus, tema mängu virtuooslik külg, mis oli varem (teenimatult)  varju jäänud. Kuigi sonaadi kiired osad olid esitatud nauditava üleoleku ja sisemise tulisusega, puudutas III osa Largo ülimalt rafineeritud ettekanne kõige sügavamalt.

See oli erakordselt peen ja hõrk poeetiline pilt, mille kõlal oleks justkui lõhn ja maitse. Ivari Ilja interpreedinatuur esindab seda laadi tundlikkust, mis annab poeetilisele helikangale veenva elavuse ning võimaluse saavutada Chopini muusika olemusega tihe kontakt.  Muusikateadlane Karl Leicher on kirjutanud aastal 1934: „Inimesi, kelle vaimsest tegevusest meile vastu peegeldab ja välja hoovab midagi eluliselt ülevat, vaimselt täisväärtuslikku, isikupärast ja üldinimlikku, neid inimesi me hindame suurte loovinimestena. Oma tegevusega ühendavad nad meid aimatava irreaalsusega, üleva ideaalelu lähedusega”. Selle tsitaadi tähendusväljas sobib mõelda nii Chopinile kui Iljale, aga ka 1. märtsi klaveriõhtule,  kus nad vaimus üheks said.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming