Quo vadis, eesti muusika(elu)?

Virge Joamets

Märt-Matis Lillega vestleb Virge Joamets        Eesti muusika päevad 21. – 26. märtsini on taas eesti heliloojate pidunädal (kava vt lk 26). Tänavu toimub festival valvsate naabrite silme all: külla tuleb muusikuid Lätist, Soomest, Rootsist ja Venemaalt. Keskne roll on aga endiselt meie heliloojatel ja interpreetidel. Festivali ainsal autorikontserdil kõlab MärtMatis Lille looming 22. märtsil Mustamäe kultuurikeskuses Kaja (programmi „Tallinn –  Euroopa kultuuripealinn 2011” sarjas „Resideeruv helilooja igale Tallinna linnaosale”). Tema uus teos tuleb ettekandele ka ERSO kontserdil. Sel puhul ja Sirbi palvel saigi veidi juttu aetud heliloojaga, kellel oli kohtumisele tulles kaenla all värske orkestripartituur „Hara Hoto varemed”.        Mis see Hara Hoto on?  Hara Hoto oli kunagi õitsev linn Mongoolias Siiditeel, aga kuidagi müstilisel kombel sealne tsivilisatsioon kadus, linnast on järel üksnes  varemed. See asub keset kõrbe, sinna ei vii teed ning seal käiakse väga harva, tavaliselt mingi ekspeditsiooniga. Aga varemed kõrbes näevad väga võimsad välja. Sealse kultuuri hävimise kohta on palju legende, tõenäoliselt hävitasid selle hiina Mingi dünastia väed. Mind köitis selle teema puhul tanguudi keel, mille kirja ei suudetud kaua aega dešifreerida, ehkki leide oli palju. Alles 1960ndatel jõuti mingi süsteemse arusaamani.  Minu idee teose kirjutamisel oli, et algul on üksnes fragmendid, killud, hästi erinevad, kummalised, ja eriti ei saa aru, mis toimub. Aga tasapisi hakkab midagi läbi kumama, killud hakkavad sobituma mingisse laiemasse konteksti. Lõpuks kõik kasvab väga suureks ja võimsaks. Sellisest vormilisest ideest lähtuvalt tahtsin, et lugu oleks ka ettekandel ruumis killustatud: osa mängijaid on paigutatud saali.         

Mis kõlab autorikontserdil?       

Mulle on tihtipeale autorikontserdid tundunud natuke igavad. Võib küll olla tegemist väga hea heliloojaga, aga üks stiil, üks perspektiiv kuidagi  väsitab. Minu meelest on palju parem ja nauditavam selline kontsert, kus on esindatud eri ajastud ja stiilid. Mõtlesingi, et kuidas seda probleemi oma kontserdi puhul lahendada. Kavas on kaks löökpillilugu ja katkendid muusikateatriteosest „Indiate uurimine”, mis on minu jaoks väga teistmoodi stiilis – üsna modaalne, keskaja muusikat, tantse stiliseeriv. Ma arvan, et see on päris hea kontrast ja inimesed vahest liiga ei väsi.         

Su huvisfäär on nii ajalises kui geograafilises  mõttes olnud hästi lai. Millega veel viimasel ajal tegelenud oled?       

Ma ei oskagi öelda, „Hara Hoto” võttis viimasel  ajal kõik aja ja energia ära. Aga enne seda hakkasid mind huvitama vanemad geoloogilised ajastud, kuidas on toimunud liikide väljasuremine sadu miljoneid aastaid tagasi – näha praegust maailma laiemas perspektiivis. Sellest on hakatud huvitaval kombel ka viimasel ajal rohkem meedias rääkima. Eelkõige – kuhu konteksti asetub laiemas plaanis kliima soojenemine? Tegelikult on tegemist hoopis jääaegadevahelise ajaga ning pikemas perspektiivis  läheb kindlasti külmemaks, jääaeg tuleb millalgi tagasi. Mind paelus, et mingis kontekstis võivad nähtused saada hoopis teise tähenduse, ka kliima soojenemine. Aga ma ei ole jõudnud sellega veel kuigivõrd palju tegeleda.     

Kuidas sa kirjutad? Suudad teose peas valmis mõelda?     

See on keeruline küsimus. Mida aeg edasi, seda enam olen hakanud mõtlema kompositsiooniprotsessi üle. Teose üldine kontseptsioon on mul peas olemas. Aga teoses on kaks tasandit: väga üldine, mastaapne, sügav, ja teiseks pindmine, kus toimuvad väga selgesti jälgitavad väiksemad sündmused. Inglise keeles on head terminid – global ja local – globaalsed ja lokaalsed  sündmused. Üks asi on globaalne idee, aga teine asi, kuidas see lokaalsel tasandil teostub. Need kaks tasandit kogu aeg mõjutavad teineteist, aga neil on väga erinev loogika. Globaalne tasand suuresti juhib üldist vormi, aga lokaalsel tasandil võib toimuda väga palju muutusi, kontraste. Ja mõnikord võivad need tasandid teineteisele vastu töötada, mis muudab asja eriti huvitavaks. Olen viimasel ajal mõtelnud palju nende tasandite vahelise dialektika üle.  See on tegelikult muusikas üks huvitavamaid asju. Kuulan tihti klassikute teoseid, analüüsin neid ja püüan aru saada, miks need on nii head. Miks on näiteks Bachi „Matteuse passiooni” ava- ja lõpunumber nii kohutavalt head? Mis teeb need nii täiuslikuks? Osaliselt ka mõne teise helilooja mõtetele tuginedes olen jõudnud järeldusele, et seal on eri tasandite täiuslik kooskõla ja samas ka dialektika. Kui loomingus  õnnestub sellise tasemeni jõuda, on tulemus tohutult muljetavaldav. Berio „Sinfonia” on samuti teos, mille peale olen palju mõelnud. See on nii heterogeenne, nii kirev, aga samas püsib nii hästi koos – hea näide, kuidas globaalne ja lokaalne tasand võivad teineteisele lausa vastanduda. Bachi „Matteuse passioonis” on kohati midagi samasugust, aga seal on tasandeid veel rohkem. Bachi mõtlemise komplitseeritus on lausa pöörane. Sealjuures kõnetab  tema muusika ka lihtsat inimest, seda muusikat on võimalik vastu võtta ka vahetult, teadmata struktuuri komplitseeritust. Loomulikult ei ole keeruka struktuuri loomine eesmärk omaette, teos peakski vahetult mõjuma, vähemalt minule on see oluline. Sellistest mõtetest mõjutatuna olen hakanud jälgima, et ma ka oma loomingus ei jääks liiga ühte tasandisse kinni, ei hakkaks liialt usaldama ainult ühte perspektiivi, vaid üritaks  vaadata ideed, kujundit mitmelt poolt ja anda sellele erinevaid tähendusi.     

Kuidas su teostel välismaal on läinud?     

Üldiselt hästi. Ega väga palju ei ole mängitud, aga kui on, siis päris heade koosseisudega. See, et minu muusikat on esitanud Ensemble InterContemporain, on asi, mille üle võib päris uhke olla. See on heliloojale midagi samalaadset kui dirigendile oleks juhatada Berliini Filharmoonikuid – tipptasemel esitus. Minu eesmärk ei ole kunagi olnud end kuidagi „müüa”, turustada.  Aga oma kolleegidelt ja eriala asjatundjatelt, sealhulgas ka inimestelt, kelle arvamus on mulle väga oluline, olen saanud väga positiivset tagasisidet. See on andnud mulle teatud hingerahu ja enesekindluse – minna edasi oma teed ja esitada endale uusi väljakutseid.   

Kas su Soome sidemed on endiselt alles?   

Üritan neid sidemeid hoida, sest tajun suure kurbusega: Eesti on ikka väga väike, väga piiratud  maa. Ainult siin elades kaob ära tunnetus, mis maailmas üldse toimub. Seepärast on vaja siit aeg-ajalt ära käia. Ja Soome on nüüdismuusika vallas paremas olukorras: seal esitatakse seda regulaarselt, seal käib pidevalt lääne tippheliloojaid. Eks neid käi Eestis ka, aga naljalt mitte sellisel tasemel tegijaid, keda kutsutakse tippfestivalidele, keda mängitakse igal pool, kes on väga nõutud ja kelle ajaplaan on väga tihe. Soomes on võimalik nendega kokku  puutuda. Tunnen puudust regulaarsest erialalisest kontekstist. Eks Eestis ole ikka väga palju head ka! Ma ei taha kindlasti olla negativistlik! Aga Eesti väiksus ja piiratus mõnikord masendab ja tekitab nukrust. 

Kas selle piiratuse vastu mingit retsepti ei ole? 

Üks asi, mida olen mõelnud ja millest ka Tartus Elleri päeval käies mõtlesin: on oluline olla enda suhtes väga-väga nõudlik. Eesti üks suur häda on, et siin on väga lihtne justkui kellekski saada. Ja sellega rahulduda. Aga kui vähegi tead, mida mujal tehakse, siis saad aru, kui palju on häid heliloojaid, muusikat ja muusikuid ning et ise tuleb olla veel palju parem! Minu meelest on üleüldse oluline areneda, mitte stagneeruda.         

Kas Eller pole siis piisavalt oma õpilastes nõudlikkust kasvatanud?         

Kindlasti on seda tema õpilastes. Aga ega Eller või keegi teine ei ole saanud seda kasvatada, see peab ikkagi olema sisemine vajadus. Ma ei taha kedagi kritiseerida – tahan olla nõudlik iseenese vastu. Aga nii enda kui oma kolleegide puhul tajun, et olmetasand ja majanduslikud probleemid võtavad nii palju energiat, et ei olegi lihtsalt võimalik põhjalikkuse ja viimistlemisega  mingist piirist edasi minna. See on üsna kurb tõdemus. Seda enam üritan sellega mitte leppida ja nõuda endalt mitte vähem kui maksimumi. Eller ja tema esindatud vaimsus on seda laadi nõudlikkuse vallas väga oluline eeskuju.       

Kuidas sinu meelest eesti heliloojail praegu maailmas läheb?       

Maailma kohta on raske öelda, maailm on suhteline mõiste. 1990ndate ühiskondlik avanemine  mõjus eesti heliloomingule tohutult hästi. Toimus tõesti plahvatuslik mitmekülgseks muutumine, igaüks leidis oma suuna, niši, võib isegi öelda – geograafilise sümpaatia. On lausa erakordne, kui kiiresti kõik muutus. Selles mõttes on olukord praegu väga hea. Aga väga suur probleem on olmetasand. Kui vähegi välismaal liikuda ja kolleegidega suhelda, siis ei saa üle ega ümber võrdlusest, kuidas elavad näiteks kas või Skandinaavia ja Eesti heliloojad.  Mitte keegi ei hakka ju heliloojaks selleks, et rikkaks saada! Küsimus on elementaarses äraelamises! Et lapsed saaksid toidetud ja üürid makstud ning et ei peaks iga arve puhul mõtlema – kust see raha saada? Mul on üsna tihti selline olukord ja see on ausalt öeldes päris närvesööv. Olla helilooja Eestis on väga tulemuskeskne tegevus: selleks, et ära elada, peab kogu aeg midagi kirjutama. Minu meelest ei ole hea  liiga palju kirjutada. On vaja ju aega ka ideede kogumiseks, et mitte muutuda konveieriks. Näiteks Soomes on selline süsteem, et riiklike abirahadega toetatakse pigem elustiili, mitte eeskätt teoste kirjutamist. Sealsed heliloojad ei sõltu nii palju tellimustest. Neid tellimused nii väga ei huvitagi, nad seavad endale eelkõige kunstilisi eesmärke. See on hoopis teine suhe. Selle järele tunnen siin Eestis küll puudust! Loometöös peaksid olema peamised kunstilised,  mitte majanduslikud kriteeriumid! Samas, ega majanduslik ja kunstiline pool ei pea olema tingimata vastandid. On hea, et meie heliloojate kirjutamisvõimalus on regulaarne. Kuna Eesti on väike ja üsna vaene riik, siis selles mõttes on niivõrd marginaalse asjaga nagu kaasaegse süvamuusikaga tegelemine suur privileeg. Aga olme tõttu jääb kindlasti päris palju lihtsalt kirjutamata. Ent muusika on ikkagi meie kultuuri lipulaev. Oleme suutnud mitu maailmanime anda  ja see on väga suur asi. Mulle tundub, et Eestis ei saada tegelikult ikkagi veel eriti aru, mida see tähendab. Erinevate riikide vahel käib üha suurem konkurents just n-ö pehmete väärtuste vallas. Päris arvestatavaid kulutusi tehakse oma kultuuri propageerimiseks ja levitamiseks. Võib-olla see natuke kahtlase väärtusega Eesti märgi kampaania tõi selle fakti ka natuke laiemasse teadvusesse. Aga see, et meil on paari helilooja näol juba mitu maailmas tuntud  märki olemas – sellest ei saada vist ikkagi aru.       

Mida tähendab olla Mustamäe helilooja?       

Seal on paar kohtumist ja kontsert.       

Kas usud sellisesse loomingu rahvale lähemale toomisesse?     

Elame ajajärgul, mil kommertsiaalsus võtab igal pool väga tugevalt võimust. Tänapäevase kapitalismi loogika järgi ei piisa sellest, kui teed midagi hästi – pead ka oma asja, oma toote atraktiivseks tegema, mis on aga kohati üsna küsitav, kui seda loogikat hakatakse kunstis rakendama. Samas, midagi pole teha, ka kunstil on vaja olla nähtav. Selles mõttes on igasugused süvakultuuri populariseerivad üritused väga olulised. See on tegelikult osa laiemast  teemast – kuidas mitte liiga marginaliseeruda. Ja see on väga lai probleem! Charles Rosen kirjutas juba aastaid tagasi, kuidas plaadifirmad vähendavad drastiliselt klassikalise muusika plaadistamist, tuues põhjuseks, et selle lühiaegne kasumlikkus on väike. Rosen kirjutab, et see on nii absurdne mõtlemine. On hakatud lähtuma popmuusika kriteeriumidest: annad plaadi välja ja kolme kuuga peaks see sisse tooma mingi arvestatava kasumi. Aga klassikaline  muusika teenib tihtipeale tagasi aastatega, mitte nagu popmuusika, kus kõik on palju lühiajalisem. Veel üks väga oluline küsimus on muusikaharidus koolis. Kindlasti oleks heliloojatel vaja suhelda regulaarselt muusikaõpetajatega, et klassikalise muusika osa seal ei piirduks üksnes Beethoveni Viiendaga. Samas on kuulda, et erinevaid kunste käsitlevaid aineid üleüldse pole palju ja nendes tundides, mis on, ei jõuta kuigi palju käsitleda. Mulle tundub, et mida  aeg edasi, seda rohkem humanitaarne poolus kannatab – seda ei väärtustata. On hämmastav, kui kiiresti on kadumas lugemus ja arenenum eneseväljendamisoskus, mis oli veel aastakümneid tagasi elementaarne. Seda enam on oluline ise mitte sulguda elevandiluutorni, vaid olla aktiivne ja üritada leida kontakti ka tavalise inimesega.       

Oleksid sa praegu valmis minema viienda klassiga kohtuma?     

Kindlasti olen! Ja ma pean seda väga oluliseks. Aga kuidas seda teha, selle peaks enne hoolega läbi mõtlema.     

Kas sind kurvaks ei tee, et heliloojal ei saa kunagi olla nii suurt publikumenu kui näiteks Kivirähal või Oksanenil?     

Millega võrrelda? Ega Kiviräha ja Oksaneni edu ei ole jällegi võrreldav näiteks Pärdi publikumenuga maailmas. See eesti muusika publiku küsimus ei olegi minu arust nii hull – kas või Eesti muusika päevadel saalid küll tühjad pole! Aga fakt on see, et klassikaline muusika üleüldse ei  ole tänapäeval enam nii populaarne kui näiteks XIX sajandil, mil pillimäng kuulus haritud inimese vajalike oskuste hulka ja kodudes musitseeriti tihti ja palju – mängiti näiteks ka sümfooniate seadeid. Olukord on muutunud. Mulle tundub, et praegu ongi pöördeline hetk – mis saab edasi, kas leitakse mingi uus eluvõimalus või klassikaline muusika tõesti hääbub? On paratamatu, et kultuuris mingid nähtused tekivad ja kaovad, me ei saa sinna midagi parata.  Aga oleks väga kurb, kui klassikaline muusika kaoks. See oleks liiga suur kaotus. Sellepärast peaks tegema kõik, mis võimalik, et see nii ei juhtuks. Kunstiline mõtlemine ise kindlasti ei kao. Tegelikult on ka klassikaline muusika institutsionaalselt olnud kogu aeg muutumises. Sümfooniaorkestergi on pärit alles XVIII sajandi lõpust. Aga näiteks žanride teisenemine võib anda klassikalisele muusikale laiema kandepinna. 

Kas või filmimuusika – see huvitab automaatselt palju suuremat hulka inimesi. Filmimuusika kontserdidki on üpris populaarsed. Siin on, mulle tundub, päris suur potentsiaal. Teiseks – multimeedia, selles vallas toimub edaspidi kindlasti väga suur areng. See on ka atraktiivne, publiku teisigi meeli hõlmav. Võibolla see on ajastu spetsiifika, et inimesed ei suuda enam nii hästi keskenduda, vaid vajavad rohkemat, et kaasa minna. Meie oleme veel  harjunud rahulikult saalis istuma ja kuulama, aga meie lastele, kes on harjunud Internetimaailma ja arvutimängudega, ei ole see enam kindlasti nii iseenesestmõistetav. See lihtsalt on nii ja tuleb üritada, et meie maailm ei jääks neist liiga kaugele, vaid suudaks kõnetada nii meie lapsi kui ka üldse neid inimesi, kes elavad juba üsna teises maailmas ja järgivad teist laadi väärtusi. Ma ikkagi usun, et see kontakt on võimalik ja kunsti kaudu saab leida ühisosa  ka väga erinevate inimeste vahel, ilma et sealjuures peaks tegema kompromisse kunsti kvaliteedi ja väärtustega. See võib-olla ongi tänapäeva kunsti üks olulisemaid väljakutseid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming