Rännakud viiuliga

Leelo Kõlar

Ines Rannap, 36 aastat koos filharmooniaga. Actual Print, 2012. 236 lk. Mälestuste arvukasse perre on sündinud üks täiesti erilaadne raamat, mida võiks pidada peaaegu et inimese elutöö kokkuvõtteks, ent mingil määral ka teatmeteoseks ühe riikliku asutuse elukäigust. Väga omapärane, aga loogiline ja huvipakkuv tandem, kuna tugev sidusus nende kahe vahel on täiesti olemas. Ines Rannap on meie muusikaelus mänginud tuntud viiulikunstnikuna tugevat rolli 1950ndatest kuni 1990. aastateni. Noorem põlvkond teab temast vähem, kuna viimastel kümnenditel on muusik suunanud oma loomingulised võimed hoopis tekstiilikunsti valdkonda ja saavutanud seal üllatavaid tulemusi. See pole teda takistanud kirja panemast kõike põnevat, mis on toimunud tema interpreedielus seoses asutusega, millega ta on olnud „kokku laulatatud” 36 aastat.

Raamatus „36 aastat koos filharmooniaga” on niisiis kaks vaheldumisi jagunenud poolt: isiklikud mälestused kursiivis ja filharmooniat puudutav tavakirjas. Nende balanss on 50 : 50. Eessõnas ütleb autor muu hulgas, et „ei tohi alahinnata filharmoonia ligi pool sajandit kestnud pingutusi selle nimel, et hoolimata nõmedatest seadustest, idiootlikest piirangutest, lauskontrollist ja katkematust kriitikast hoida elus eesti helikunsti ja interpreete, propageerida tõsist muusikat vabariigi kaugemateski soppides, kasvatada lapsi ja noori muusikat tundma-armastama ning tuua siia nii ida kui lääne parimaid muusikuid. Raamatust ei tasu otsida põhjalikku, statistiliselt täpset, kõiki administratiivseid ja kunstilisi sektoreid hõlmavat ajalugu. Juba üksi direktoreid vahetus minu ajal viis korda, rääkimata kunstilistest juhtidest ja muusikaosakonna juhatajatest, toimetajatest, sekretäridest, administraatoritest ja bussijuhtidest, kes kõik on andnud tubli panuse filharmoonia toimimisse”. Trükis sisaldab tänuväärselt ohtrasti faktilist materjali, mille kokkukorjamiseks on vaeva nähtud teatri- ja muusikamuuseumi ning Eesti Kontserdi arhiivis tuhnides. Näiteks teeb Rannap ülevaate meie interpreetide osavõtust konkurssidel aastatel 1968–1989 – meelivärskendav teave kõigile muusikasõpradele. Sellisel moel meie filharmooniaga otseselt ja tihedalt seotud kontserttegevuse rida pole seni veel ilmunud ja autor on täitnud sellega ENSV Riikliku Filharmoonia ajaloos ühe olulise lünga.

Rannapil on teadaolevalt ladus selge väljenduslaad ja hea sõnaseadmise oskus, mis on saanud omal ajal tuttavaks tema arvukates muusikaartiklites. Tema raamatus torkab silma, et kirjutaja oskab pajatada eri seikadest, sündmustest ja olukordadest kompaktselt ühes lauses korraga. See on ühest küljest väga hinnatav osavus, eriti kui tahetakse raamatu mahtu kokku hoida. Tekib omapärane lausekonstruktsioon, näiteks: „Päevarahade üldsumma lähenes, vähemalt Poolas, ministri palgale, ja kuna eriti Ungaris kostitati vaeseid artiste ülemäärastegi söögikordadega, Poolasse võtsime aga üht-teist toidupoolist kodust kaasa, võisime saadud valuuta eest varustada end ja peret hulga vajalike riietus- ja olmeesemetega” või „Raili Sule arvustuse lõpulause – Tegu on artistliku ansambliga, kellele kuulajaskond mõjub inspireerivalt – kõlas küll paljutõotavalt, nagu ka meie ansambli parimaks tunnustamine 1973. a. pianistide vabariiklikul konkursil, ent koos mängisime edaspidi vaid Reinu viiuli-oreli sonaadi videosalvestusel, juhuslikel üritustel, näiteks Kiek in de Köki sarjas ja minu Ameerikas toimunud kontsertidel.” Kõik on ju tegelikult selge, kas on vaja norida? Ometi hakkab neid kokkusurutud ridu lugedes vägisi tekkima himu saada teada, mis seal nende otsustava konkreetsusega ritta seatud sõnade taga ikkagi veel oli? See tunne vaevab just isiklike mälestuste puhul, kus tahaks, et nii mõndagi oleks „inimlikumalt” lahti kirjutatud ja sellega ühtlasi oma huvitavat isiksust julgemalt tutvustatud, rääkimata värvikate seikluste avaramast avamisest.

Kontserdibrigaadidega mööda Eestit ringi sõites tuli taluda üllatavaid olukordi, millest autor kirjutab nii: „Kui palju tuli meil talvisel ajal külmetada! Filharmoonia kütteta bussid on omaette teema, aga jäised olid sageli ka kultuurimajade lavatagused ruumid ning saalidki. Publik istus vammustes lõdisedes ümber tagaseina ääres küdeva ahju, aga meie pidime õhturiietuses musitseerima laval, kus ükskord külmus märg ajaleht põranda külge kinni … Ja instrumendid, mida keel tõrgub klaveriks või pianiinoks kutsumast!” Kirjeldatakse, kuidas esinejad pidid Hiiumaal lumme kinni jäänud bussi sinnapaika jätma, et juhuslikult mööda sõitnud palgikoorma otsas esinemispaika jõuda, või kuidas toppama jäänud bussile saadeti vastu hobuvanker. Oh, oli aegu!

Veel noppeid ekstreemsetest sõitudest, mida mõnel pool peeti normaalseks: „Uudismaal käisid meie brigaadid korda seitse, eks umbes nii mitu aastat kestiski tohutut viljarikkust tõotanud Kasahstani avaruste ümberharimiskampaania, et vajuda siis halenaljakalt olematusse. Öömajade osas kogesime tohutuid kontraste täielikust tsivilisatsioonile vastavast WC ja kraaniveega hotellist klubi põrandani, kus meid aitasid uinuda isiklikud täipuhutavad madratsid … Artistidele on saali ja lava korrasoleku kõrval vaat et olulisemgi lavatagune mugavus … kui pead riietuma keset publikut seisva bussi kitsikuses või valmistuma lavale minekuks muu võimaluse puudumisel otse laval, siis läheb meel küll mõruks … Publiku reageeringud püsisid vastavuses paiga kultuursusega, aga oli ka erandeid – mõnes viletsas pugerikus ootas meid soe ja südamlik vastuvõtt, paaris viisakas ja nooblis saalis ei peetud aga küllatulnutest üldse lugu”. Neil keerulistel esinemisreisidel said meie artistid ilmselt kõva kogemuse ja „karastuse”.

Väga soojalt mäletab Rannap oma kaasteelisi kontserdireiside ja muude esinemiste päevilt. Ta iseloomustab Ellen Laidret, Aino Himbekit, Roland Pikhofi, Jüri Pärga, Vaike Vahit, Gertrud Üppist, Els Roodet, Anita Mitti, Sergei Fatkinit-Jüri Druusi, Helgi ja Leo Mõttust, Helgi Ridamäed ja paljusid teisi, kellest viimasel ajal oleme vähem kuulnud. Kauaaegsele ansamblipartnerile Helju Taugile on pühendatud erilised read, mis ühtlasi avavad Ines Rannapi kui interpreedi ühe olulise tahu: „Helju Taugiga kohtusime 1960. a. ühel argisel maipäeval, kui tundmatul Tartust tulnud pianistil tuli asendada haigestunud Vaike Vahit soolokontserdil Võnnu keskkoolis. Esimene proov kujunes tõeliseks ilmutuseks, kõik klappis niivõrd ideaalselt, et see tundus lausa uskumatuna. Aga nii jäigi. Sarnaseid muusikalisi tõekspidamisi ja emotsionaalset väljenduslaadi väärtustas Helju tark ja tundlik keskendumine stiiliprobleemidele, mis mind mõnigi kord vajalikesse raamidesse surus. Üheks hinnalisemaks väärtuseks meie ühistöös loen võimalust tunda end laval loojana, kelle hetkelised impulsid leiavad kohest vastastikust mõistmist, võimenduvad ja pakuvad ülendavat tõlgenduslikku naudingut – küllap ka kuulajaile …” Väärt read.

Lugemist elavdavad muu hulgas ka mõned lõbusad seigad ja kurioosumid. Näiteks põhjustas filharmoonia administraatori Kaarel Tuberiku sarnasus Leonid Brežneviga mitmel pool koomilisi olukordi, eriti kui Kieli meer alustas oma tervituskõnet pidulike sõnadega: „Mul on suur au teatada, et täna viibis kontserdil härra Brežnev isiklikult!”. Mõningate kõrgemate instantside korraldused ja küsimused tekitasid suurt nalja, kui oli vaja selgitada ansambli Mahavok nime, mis on koostatud pillimeeste eesnimetähtedest, aga tundus Linnakomitee sekretärile väljaloetuna „Maha Vene Okupatsioon”! Või kui nõuti andmeid, mis keeles laulab Kalle Randalu Chopini „Revolutsioonilist etüüdi”.

Rannapi intervjuust ühega viimastest filharmoonia direktoritest Tiit Kolditsaga selgub, et too ei olnud tüüpiline võimu esindav direktor-bürokraat, kes viib ellu ainult temast kõrgemal asuvate instantside korraldusi, vaid kaitses „alluvaid” ülemuste ees maksimaalselt ja pareeris kõikvõimalikke süüdistusi. Kolditsa suurimaks teeneks on Hortus Musicuse, Kaljuste kammerkoori ja Vanalinnastuudio toomine filharmoonia koosseisu. Tema ajal tehti ka saali remont ja maja kapitaalremont ning osteti uus kontsertklaver, mida Koldits pidas seni parimaks Eestis olevaks Steinwayks. (Milline on praegu Eesti parim Steinway?) Tiit Koldits: „Raha kõigeks tuli suurel määral estraadi kaudu, seepärast käisin korduvalt Moskvas leidmaks võimalust meie estraadikollektiivide saatmiseks NSV Liidu lavadele. Muidugi pidi ikka kast „Vana Tallinnat” kaasas olema!” Saime sedagi nüüd teada.

Filharmoonia viimaseks direktoriks tuli kõigile üllatusena seni põhiliselt tehnilisel ja sportlikul alal tegutsenud Oleg Sapožnin, kes jutustab, et „kuna süvamuusika elas levimuusika najal – viimase riigile laekuvatest sissetulekutest sai esimene riigikassast dotatsiooni – sõltus „süva” toetus loogiliselt võttes „levi” teenitud summade suurusest. … Võib-olla oleksime levimuusika kontsertide sissetulekust süvamuusika kontserte korraldades veel kaua eksisteerinud, aga kultuuriministeerium sundis meid loobuma tegelemisest levimuusikaga ja nii jõudiski kätte 1989. aasta 30. septembri käskkiri ENSV Filharmoonia likvideerimisest”. Niisiis – lõpp.

Muidugi kannab Ines Rannapi avaldatu tema kui rohkem süvamuusika mätta otsast vaatleja pitserit. Selge, et levimuusika pool ei jää siin küll mitte puudutamata, aga siiski hõredamaks. Mõtlen veel sellele, et enamik Rannapi raamatu tegelasi on meie hulgast juba lahkunud ja nii mõnegi intervjuu tegemiseks on olnud viimane aeg! Lugegem seda raamatut lahtise meelega ja NB! katsuge te lugeda ilma kahte kätt appi võtmata!

Kohtunud Inesega kohvilauas, küsisin õnnitledes, kas autor on tulemusega rahul. Vastuseks kuulen, et algaja kirjanikuna lootis ta, et toimetaja-korrektor likvideerib mu apsud-vajakajäämised. „Paraku keskendus ta peamiselt eesnimede olemasolule n-ö iga hinna eest ja igas kohas, „tõlgendades” minu pandud eesnimetähti õige suvaliselt. Siinkohal on paras hetk vabandada kõigi „ümberristitute” ees”.

Veel on Rannapil kahju mõnest kirjutamata jätmisest: „Küsitlemist väärinuks veel mitu kolleegi, näiteks energiast pakatanud koloriitne Fred Raudberg või enesekindel ja uutmisinnukas Boriss Parsadanjan, aga ma jäin hiljaks. Kui mul 15 aastat tagasi filharmoonia tegemiste jäädvustamise mõte tekkis, olid mitmed olulised tegelased juba „lavalt” lahkunud või lahkumas”.

15 aastat! Ütleme siis lõpetuseks nii, et „kaua tehtud, kaunikene” lugejale meenutada ja arutada. Explicit.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming