Rahvusvaheline koorifestival osutus omavaheliseks jõukatsumiseks

Annika Kuuda

„Tallinn 2013” 18. – 20. IV Estonia kontserdisaalis. Eelmisest koorifestivalist „Tallinn 2011” on möödas kaks aastat, kuid mäletan siiani selgelt, kui haaravat kuulamist pakkus toonane konkurss ja seal osalenud kõrgetasemelised Läti koorid. Hiljuti lõppenud järjekordsel koorifestivalil võitis grand prix’ kammerkoor Head Ööd, Vend (dirigendid Külli Kiivet ja Pärt Uusberg) ja Läti oli seekord esindatud, tõsi küll, üksnes žüriiliikme Aira Birziņa näol. Ja sellest oli kahju, sest üldiselt võibki öelda, et välja reklaamitud rahvusvaheline festival, mille möödunud korra kõrge tase enamikul veel hästi meeles, osutus pigem Eesti kooride omavaheliseks mõõduvõtmiseks. Tallinnasse oli kohale sõitnud vaid viis väliskoori (Rootsist, Valgevenest, Ukrainast, Suurbritanniast ja Austriast), kes ei osutunud kohalikele ei sisukateks vastasteks ega lisanud ka festivali olemusele erilist maailmamõõdet. Ainsana väärib äramärkimist ehk omapäraselt ümara, slaavilikult suure häälekooliga tütarlastekoor Žuravatška (dirigent Olga Belko) Valgevenest, keda ka vastavalt tunnustati (lastekooride kategooria II koht). Kogu konkursi huvitavama osa pakkusid Eesti kooride esitused. Kui ehk esiti võis festivali kunstilise juhi Mikk Üleoja mõtet kasutades jääda sellise „aneemilise olukorra” tõttu mulje, et võistulaulmise tase oli möödunud korraga võrreldes palju nõrgem, siis tegelikult tuleb siiski nentida, et Eesti kooridega polnud eelmise korraga võrreldes midagi hullu juhtunud. Festivali taseme viis alla pigem just võimekate välistippkooride puudumine.

Et oleme eestlastena eneste laitmatud mahategijad ja alalised süüdlaste otsijad, sellest andis tunnistust ka tänavune festival, kui dirigentide seas levis kulutulena arvamus kohustuliku repertuaari sobimatusest. Meenutuseks: festivalil osales 23 koori kuuest riigist viies liigikategoorias (sega-, kammer-, nais-, noorte-, lastekoorid) ja ühes stiilikategoorias (kaasaegne muusika), kusjuures avamata jäid meeskooride ja vanamuusika kategooria. Paljude meelest seisis kooride vähese osalemishuvi taga tänavune keskmisest keerulisemate kohustuslike lugude valik. Taas meenutuseks: kohustuslikuks said segakooridele Tobiase „Vivit!”, kammerkooridele Pärdi „Alleluia-Tropus”, naiskooridele Tormise „Virmalised”, kaasaegses muusikas Grigorjeva „In Paradisum” (uudisteos). Ometi tahan kõrvalseisjana vastupidiselt eelkirjeldatud reaktsioonile hoopis tunnustada kunstilise juhi otsuseid. Valitud eesti väärtmuusika väärib kindlasti tutvustamist ja repertuaarivõtmist, sest miks peaksime eesti muusika esitamist eeldama teistelt, kui eestlasted ise seda laulda ei suuda, julge ega taha. Nii näiteks usun, et nii mõnigi võistelnud kammerkoor võttis esmakorselt laulda Pärdi muusikat. „Alleluia-Tropuse” ettekannetest kiidan ennekõike kammerkoori Head Ööd, Vend musikaalset tervikut Pärt Uusbergi käe all. Ega Tobiaski segakooridele vahest igapäevane laulmine ole. Eriti tahan aga kohustuslikust repertuaarist esile tõsta Galina Grigorjeva ülipuudutavat, erakordselt hea kulminatsioonitunnetusega, sügavat ja kaasahaaravat teost „In Paradisum”, mis seekord küll üheski esituses (ilmselt väga nõudliku sopranipartii tõttu) korralikult ei õnnestunud, kuid mis kuulub edaspidi kindlasti Eesti kooride repertuaari eliiti. Leian, et kui festivalist osavõtt sai kas või ühelegi Eesti koorile põhjuseks, miks laulda Pärti, Tormist, Tobiast või Grigorjevat, oli ürituse kunstiline taotlus igati õigustatud.

Kui aga veel naasta teema juurde, miks puudusid festivalil kõrgetasemelised külaliskoorid, siis toetun enesesüüdistamise asemel (kuigi korralduslikust küljest on alati arenguruumi) hoopis Klassikaraadio „Helikaja” veslusringile, kus nii Mikk Üleoja kui ka Indrek Vijard tõid esile, et tegemist ei ole ainult Eesti probleemiga. Võimalik, et koorimuusikasse on laiemas mõttes jõudnudki lõpuks masu või on tegemist lihtsalt ajutise tagasilangusega, kuid praegu seisvat tühjana ka teised Euroopa koorifestivalid. Liiati peeti Vijardi sõnul tänavu meie festivali korraldajatest sõltumatutel põhjustel täpselt samadel päevadel Sloveenias XII Maribori rahvusvahelist koorikonkurssi, kus osales eestlasigi. Seega on põhjusi mitu ja tuleb vaid loota, et Tallinna koorifestival edaspidi siia head koorid tagasi meelitab.

Niisiis tuli Tallinna konkursil seekord leppida välistippudeta, kuid üsna ausa peegliga, mis väikeste eranditega ei vihjanud mitte üksnes eesti harrastuskooride kunstilisele keskpärasusele, vaid peegeldas ka siinset harrastuskooride olukorda ja nende dirigentide paratamatut seisu veidi laiemalt – riiklikest ja majanduslikest süsteemidest sõltuvana. Oleks ju lihtne küsida, miks paljude kooride esinemine jäi konkursil keskpäraseks, ja otsida süüdlast dirigentide seast. Kui aga vaadata laiemalt dirigendiameti ühiskondlikku positsiooni ja majanduslikku alaväärtustatust, siis on see kohatu. Veelgi vähem on süüdi need võimekad või vähem võimekad lauljad laval, kelle muusikaline sooritus sõltubki ainuüksi sellest, kui palju ja kui energeetiliselt suudab protsessi panustada enamasti arvukate tööde ja toimetamiste vahel killustatud dirigent. Festival näitas, et praegu veel selliseid dirigente jätkub – küsimus on, kaua nad jaksavad.

Üks hea erakordse võimekuse näide on dirigendipreemia pälvinud Ingrid Kõrvits, kelle juhatatavad koorid ehk tütarlastekoor Ellerhein (noortekooride kategooria II koht) ja Tallinna muusikakeskkooli noortekoor (naiskooride kategooria I koht) pääsesid grand prix’ vooru. TMKK noortekoor pakkuski konkursi suurima elamuse, sest nende liigikategooria esinemine jättis kahtlemata festivalil kõige kustumatuma mulje, seda nii väga mitmekülgselt valitud kava (!) – asjaolu, mis üllatuslikul kombel polegi sugugi enesestmõistetav – kui ka õnnestunud ja väga viimistletud ettekande poolest, mis viis mind kohe veendumusele, et tegemist võinuks olla tänavuse grand prix’ võitjaga.

Läks aga teisiti: nii grand prix’, kammerkooride kategooria esikoha kui ka kaasaegse muusika parima, see on II koha viis koju kammerkoor Head Ööd, Vend, kellele annaksin konkursi vaimsuse tiitli. Vaieldamatult on tegemist väga tubli, noore ja musikaalse sõpruskonnaga, kes on koondunud dirigendi ja helilooja Pärt Uusbergi ümber ja kelle tegevusele on kõrvalseisja pilgu toel andnud vajalikku värsket hingamist, võimalik, et ka teatud uue energiasüsti, hiljuti lisandunud koori teine dirigent Külli Kiivet. Head Ööd, Vend, kellel küll kõik voorud ei õnnestunud võrdselt, kinnitas ilmselt žürii esimehe, Norra dirigendi Kåre Hankeni sõnu, et alati ei võida mitte ideaalselt esitatud mustad noodid valgel paberil, vaid see, mis jääb nootide taha. Just see viimane, ühine mõtlemine ja musitseerimise tung, oli ehk kvaliteet, mis tõi kammerkoorile edu finaalis, ka hoolimata teatud vokaalse esteetika ja häälerühmade ühtse tämbri puudumisest.

Positiivseid esitusi oli konkursil veelgi: musikaalsuse pärja annaksin noortekooride konkursi esikoha võitnud Vanalinna Muusikamaja tütarlastekoori (dirigent Ave Sopp) esinemistele nii liigikategoorias kui ka grand prix’ voorus. Mõlemal juhul kõlasid saali väga musikaalsed tervikud, kuulatud polüfoonia ja hea fraasitunnestus, mille eest tuleb loomulikult kiita ja tunnustada dirigendi tööd ja kätt.

Tööhobuse tiitli annan Estonia Seltsi segakoorile (dirigent Heli Jürgenson), kes tuli segakooride kategoorias esikohale ja pääses ka grand prix’ vooru. Kui konkursil oli keskmine kooride vanus pigem mõneaastane, siis ESS on oma ligi 20aastase tegevusaja ja lauljate ea poolest pigem väärikam – ja just seetõttu väga sümpaatne. Eks me kõik ole kogenud esimese nooruse hämmastavat jõudlust ja tulemusi, mis kerkivad äsja avatud esimese šampanjapudeli vahu pealt. Kui aga šampust on joodud juba üksjagu, siis tuleb tööle hakata väga targalt ja teadlikult ning seda tarkust oli ESSi esituses kindlasti.

Konkursi energiapomm oli Nuku koor (dirigent Reeda Toots-Kreen), kes esines küll ainult kaasaegse muusika kategoorias ja saavutas III koha – aga millise suurepärase energia, naudingu ja üllatusliku kavavalikuga lauldud voor, mille rosinaks oli Siim Aimla laul „Siili soovitus”! See oli ka üks vähesed kollektiive, kelle puhul tajusin häälerühmade isikupäraseid tämbreid, eriti hakkas kõrvu ilus aldirühma kõla.

Uue tulija tiitel läheb kammernaiskoorile Sireen (dirigendid Ülle Tuisk ja Tiiu Sinipalu), kes saavutas naiskooride kategoorias II koha ja jäi ootamatult meelde väga noorusliku, värske ja võimeka kollektiivina.

Kui loogiliselt võinuks festivali kulminatsiooniks olla laupäevane grand prix’ voor, siis tõstan kahvatu finaalvooru asemel esile hoopis festivali lõppkontserdi ja korraldajate soovi kaasata koorifestivalile Eesti parimad professionaalsed kollektiivid Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri dirigent Tõnu Kaljuste juhatusel. Nende esituses kõlanud Arvo Pärdi „Aadama itk” ja lisajõududega esitatud Erkki-Sven Tüüri „Psalmoodia” (mõlema helilooja kontserdist osavõtul) osutusid kogu ettevõtmise kunstiliseks finaaliks ja andsid festivalile kindlasti kaalu.

Kui nüüd püüda jõuda mingi üldistuseni, siis kipub paistma nii, et võidukamaks osutuvad pigem üllatajad ja raskem on neil, kes võitlevad oma väärika varjuga. Sellegipoolest võidavad konkursist alati kõik osalejad ning, meenutades taas kunstilise juhi Mikk Üleoja sõnu, meil ei tasukski niivõrd nutta festivali nõrga taseme üle, vaid ennast hoopis lohutada, et Eesti koorid pole varasemaga võrreldes sugugi kehvemaks jäänud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming