Rahvusvaheline talvekursus Tallinnas

Inga Lehto

20. – 29. jaanuarini toimusid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA) rahvusvahelised talvekursused Innovative Approaches In Interpretation Of Music ABAMi (Association of Baltic Academies of Music) muusikakõrgkoolide üliõpilastele, EMTA tudengite kõrval osalesid Helsingi, Stockholmi, Odense, Hamburgi, Varssavi, Gdanski, Vilniuse, Riia ja Reykjavíki noored muusikud. Umbes pooltsadat üliõpilast juhendasid Läänemere maade muusikakõrgkoolide 14 tippõppejõudu. IP talvekursus sai teoks jätkuprojektina kolmeaastasele tsüklile „Crossing Borders” („Ületades piire”), mis viidi EM TAs läbi aastatel  2005–07 ja leidis rahvusvahelistes muusikaringkondades laialdast vastukaja.

Tegemist on ühega vähestest muusikaprojektidest, mis on pälvinud Euroopa Komisjoni toetuse. Ürituse ideel on piire ületav tähendus nii geograafiliselt kui ka muusikažanride ja -stiilide mitmekesisuse osas: hõlmatud on jazzi, klassika- ning nüüdismuusika interpretatsioon, mida ühendavaks lüliks on improvisatsioon. Rahvusvaheliste improvisatsioonikursuste eestvedajad on algusest peale olnud EMTA õppejõud Anto Pett, Anne-Liis Poll (pildil improvisatsiooniorkestri ees) ja Jaak Sooäär. Välisõppejõududest osales  kursuste juhendajana tänavu esmakordselt üks Euroopa mainekamaid kaasaegse kammermuusika õppejõude prof Niklas Schmidt Hamburgi Muusika- ja Teatrikõrgkoolist. Jazzmuusika vallas tõusis õppejõududest laia muusikalise silmaringiga esile jazzsaksofonist Joakim Milder Stockholmist. Projekti toetab Euroopa Liidu LLP (Lifelonf Learning Program) Erasmus haridusprogramm, kaasfinantseerijad on Eesti Kultuurkapital ning Islandi, Poola, Rootsi, Saksamaa ja Soome suursaatkond Eestis. 

EMTAs kümme päeva kestnud kursused olid tihedalt tundide, harjutamise ja kontsertidega sisustatud. Muusikaakadeemias ringi liikudes sai näha ja kuulda palju andekaid, üksteisele  emotsionaalselt avatud üliõpilasi ning hämmastava töövõimega sõbralikke õppejõude. Oli palju mõttevahetusi ning loodi kontakte. Muu hulgas anti kuus kontserti: kaks lõppkontserti, jazzikontserdid ning jamsession’id restoranis Clazz ning teatri NO 99 Jazziklubis. Vaba improvisatsiooni tundidest võttis osa nii klassikalise kui jazziharidusega üliõpilasi. Algul olid individuaaltunnid, siis moodustati ansambleid ning lõpuks orkester. Tundides tehti mitmesuguseid harjutusi, kus igaühe muusikalised mõtted ja fantaasia lõid kordumatuid improvisatsioone. Koosmängul  ansamblis oli vaja üksteist hästi kuulata, nii haakusid muusikalised ideed ning sündisid uued. Esinemine oma pingeolukorras vajas pisut rohkem läbimõtlemist. Nii jõudis kontserdilavale kaheksa erineva koosseisuga ansamblit ning mitmel korral orkestergi. Kammer- ja löökpilliansamblite koosseisud kohtusid üldjuhul kursustel, kuid õppejõud olid neile eelnevalt, paljuski just oma päritolumaad silmas pidades valinud ja umbes kuu aega varem ka äraõppimiseks saatnud repertuaari. Niisuguse ettevalmistusega esines kontsertidel 16 ansamblit. Samas eeldasid  paljud nüüdisteosedki interpreedilt võimet kas või teatud piirides improviseerida ning hakkama saada ülikeeruliste rütmidega ja ka taktidesse jaotamata vältustega. 20. jaanuaril esinesid õppejõudude improvisatsioonikontserdil Anne-Liis Poll (hääl), Anders Mogensen (löökpillid, Taani), Anto Pett (klaver), Jaak Sooäär (kitarr), Joakim Milder (saksofon, Rootsi) ja Stanisław Skoczyński (löökpillid, Poola). Muusikalised mõtterännakud, omavahel põimunud kooslused, meisterlik pilli- ja häälevaldamine ning põnevad tämbrid haarasid kuulajad, kes nõudsid välja kaks lisapala.  Kursustele esinema oli kutsutud kaks suurepärast Taani Kuninglikus Muusikaadeemias õppivat akordionisti – Rasmus Kjøller ja Bjarke Mogensen, kelle kontserdist oli 21. jaanuaril hea meel osa saada.

Järgmiste päevade kontsertidest on meeles palju häid esitusi, millest siinkohal tooksin ära mõned: Tui Hirve säravas esituses islandikeelsed laulud, juhendajaks islandi lauluõpetaja Elísabet Erlingsdóttir; Prybylski Trio, mida esitasid hea ansamblitunnetusega Kristel Laas (akordion), Mary-Ann Eessaar (viiul), Ignė Pikalavičiūtė (tšello, Leedu), juhendajaks Krzysztof Olszak. Uudsena mõjus Vinko Globokari instrumentaalteatri  valdkonda jääv „?Corporel”, esitajaks Leszek Lorent, kellel tuli täita ka näitleja rolli. Huvitav oli jälgida Taavi Kerikmäe üliõpilaste tundi ja saada osa Toivo Tulevi teose „Consummatum est” („See on nüüd lõpetatud”) taassünnist, kus noortele esitajaile abiks helilooja ise. Muide, teos tuli sel kontserdil Eestis esiettekandele. Improvisatsiooniansamblid mitmesugustes koosseisudes pakkusid korduvalt elavat kaasaelamist. Väga huvitavad ja sisutihedad olid lõppkontserdid 28. ja 29. jaanuaril. John Cage’i „Amores” pakkus rütmilist kaasaminekut trummidega ning huvitavat kooslust ettevalmistatud klaveriga.  Kyelong Yeon Seo mängis oma metalselt kõlaval klaveril partii märkimisväärselt ilusti ja armastusega, nagu nõuab pealkiri. Läti klaveriduo Vita Gajevska – Ruta Birzule esitas väga heal tasemel E.-S. Tüüri Sonatiini ja Pēteris Vasksi „In memoriam’i”. Sõjaohvrite mälestuseks kirjutatud teose efektne algus – kahe klaveri keeltel pedaali all hoides klotsidega tekitatud müha ja paugud – lõi kujutluspildi lahinguväljast.

Kui see vaibus, järgnes justkui suurte ja väikeste kirikukellade mäng. Kontserti jätkas kaks põnevat improvisatsiooniansamblit. Jazzansambel esitas neli pala, kuulda sai sensuaalset ja võluvat  lauljat Ida Lindbergi (Rootsi). A.-L. Polli ja A. Peti juhatatud improvisatsiooniorkester ja kolm lauljat võlusid oma mängulustiga. Dirigendil on oluline osa improvisatsiooni muusikalisel kujundamisel, sest tema käte järgi toimib proovis eelnevalt kindlaks määratud leppemärkide süsteem. Improvisatsioonides oli tunnetatav kontseptsioon, oli tabavaid humoorikaid kujundeid ja vägevaid paisutusi. Üks võimsamaid ja keerulisemaid ettekandeid kontserdil dil oli jaapani helilooja Yoshihisa Taira „Hierophonie V” (1974) kuuele löökpillimängijale, esitajateks Heigo Rosin, Maarja Nuut,  Marilin Erikson, Leszek Lorent, Wen Wen ja Stanisław Skoczyński. Helilooja kasutab oma teoses palju jaapani originaalinstrumente. Valgetes kimonotes löökpillimängijatelt tulnud ülivõimsad hääled ja ülitäpsed löögid olid lausa füüsiliselt tajutavad. Loo teises pooles vastandus hoopis hõljuv liikumine: erinevaid pille puudutati keelpillipoognaga, plekitahvlid ja tuulekellad värelesid õhus, valguski muutus värviliseks justkui pilt jaapani teatris. Veel olid kavas Bryan Christiani „Nuclear Winter” ning „Ego dormio, et cor meum vigilat” ning F. Donatoni „Ciglio II ”. Toon lisaks eelmainituile ära mõnede paljudes koosseisudes osalenud aktiivsemate  üliõpilaste nimed: Mari Targo, Farištamo Leis, Riina Kalmet, Eva-Maria Sumera, Anastassia Jelinevitš, Kristjan Parts, Aleksander Paal, Aivi Tilk, Anne Prommik, Jenny Metsälä, Wilhelm Bromander, Dace Zālīte, Benjamin Brown, Črt Remic, Þorsteinn Freyr Sigurðsson ja Min Young Lee. Lõpuõhtul Kloostri Aidas küsitlesin jazzmuusika taustal veidi üliõpilasi, et uurida, mida uut nad neil kursustel said. Klassikalise haridusega muusikud pidasid enamasti kõige olulisemaks improvisatsioonikogemust ning tundsid kahetsust, et paljudel ei ole võimalust sellega oma õppeasutuses edasi tegelda. Samuti hinnati saadud  kogemusi kaasaegse muusika interpreteerimises. Jazzmuusikust trompetist ja saksofonist jäid truuks oma usule meloodilisse jazzmuusikasse ning arvasid, et vaba improvisatsioon võiks olla pigem vahend väljendusvahendite rikastamiseks. Hääleimprovisatsiooni õpetanud Anne-Liis Pollilt küsisin, miks on hääleimprovisatsioon vajalik ja mida see annab. Anne-Liis Poll: „Kursusel osalenud klassikaliste lauljate jaoks oli see esmakordne kogemus, nad väitsid ise, et on saanud tehniliselt ja vaimselt palju juurde. See aitab neil tulla oma raamidest välja, avada uut mõtlemist, misläbi toimub ka oma hääle avastamine.

See aitab leida üles  emotsioone, mida saab rakendada edukalt ka kirjapandud muusika karakteri leidmisel.” Anto Pett: ,,Kursuste eesmärk oli avada noorte muusikute mõtlemisoskus ning see lõpuks õnnestus, enamus neist ikka esines. Enesekindluse kasvatamine, mis põhineb tähelepanul ja toimub tasakaalukalt, aitab ruttu mängima saada. Mida parem on interpreedi mängutehniline tase, seda paremad on ka tema võimalused improvisatsioonis.” Vestlustest mõne külalisõppejõuga jäi kõlama positiivne hinnang kogu kursusele, sealhulgas ka selle korralduslikule küljele.

Kontsertidel käinud ja juttu ajanud Inga Lehto 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming