RAMi uus kava: Gesualdo – Tulev

Tiina Mattisen

Mikk Üleoja: publik peab RAMi uuesti üles leidma. Oma peadirigenditee algul toonitas Mikk Üleoja intervjuus (vt Sirp 17. XI 2011), et kultuur peab kõnetama oma kaasaega ja see tähendab, et suur osa RAMi tegevusest on tulevikus seotud uue repertuaariga. Siis oli töös Mart Jaansoni ja Pärt Uusbergi uudislooming, järgmisel nädalal toob Eesti Rahvusmeeskoor kuulaja ette põneva kava Carlo Gesualdo da Venosa (u 1561–1613), Toivo Tulevi (sünd 1958) ja Liisa Hirschi (sünd 1984) loomingust. Mikk Üleoja: Selle kontserdi puhul on oluline silmas pidada, et kontserdi telg on Gesualdo – Tulev, nende heliloojate võrdlemine, võib isegi öelda, et nende loomingu kõrvutamisel tekkiv intriig. Algsele heliloojaduole lisandus idee arendamise käigus Liisa Hirsch, kes seadis kolm osa Gesualdo „Kannatusaja responsooriumidest” meeskoorile ja kirjutas ka ühe originaalloo. Kontserdi ideeliseks põhjaks on ühe ütlemisvõi tunnetamisviisi jälgimine üle nelja sajandi. Tõepoolest, heliloojaid lahutab 400 aastat ja me ei saa rääkida otseselt helikeelelisest sarnasusest, aga ma näen, kuidas mõlemat heliloojat tõmbab sellise kibevalus-kibemagusa väljenduslaadi poole. Idee esitleda neid kaht heliloojat koos on mu peas juba mõnd aega pesitsenud – nüüd on lihtsalt käes hetk, kus saan selle realiseerida. Mis täpselt nendest kõrvutamistest-vastandamistest sünnib, seda ma veel ei tea – tegelikult selgub kontserdilaval, kuidas kogu tervik töötab.

Kas uudisteos – Tulevi „Hõõgvel” („Aglow”) on tellitud kõnesolevaks kontserdiks ja kavandatudki selle telge silmas pidades?

Sellel kontserdil on kaks esiettekannet …

Jah, ka Liisa Hirschi „Rahutu” („Restless”).

Mõlemad heliloojad olid teadlikud, millest see kava ideelises mõttes koosneb. Alguses, natuke rohkem kui aasta tagasi pöördusingi selle jutuga Toivo poole, et kuidas talle sobiks kava koos Gesualdoga. Ta leidis, et miks mitte, väga huvitav. Mingeid kava kontekstist lähtuvaid piiranguid me heliloojale ei seadnud, küll rääkisime mahtudest ja raskusastmest.

Mäletatavasti üllatas Jaanson teid mulluse sügiskontserdi kava juures nii oma uudisteose mahu kui ka raskusastmega. Kuidas seekord läks?

Mahu osas on helilooja püsinud kokkulepitud raamides, raskusastmega aga kolm korda ületanud selle, millest rääkisime … Kui lugu tellisin, tõin Toivole võrdluseks tema teose „Summer Rain” („Suvine vihm” – T. M.): kui räägime RAMi praegusest suutlikkusest, siis selline raskusaste oleks meile sobilik. Aga laekunud teos on väga palju raskem, näeme kurja vaeva ja teeme kõvasti tööd, et see kontserdiküpseks saada. Tegemist on suurepärase teosega nii kontseptuaalses kui ka muusikaliste lahenduste ja arenduse mõttes!

Tõsi, ma ei tunne Toivo loomingut läbi ja lõhki, aga oma koormeistriametis filharmoonia kammerkoori juures valmistasin ette, kui õigesti mäletan, kolme tema loo esiettekande, pluss juba nimetatud „Summer Rain”, mille ta kirjutas Vox Clamantisele (Mikk Üleoja on seal laulnud a-st 1998 – T. M.) ja mida hiljem laulis paaril korral ka filharmoonia kammerkoor. Olen need partituurid põhjalikult läbi töötanud ja saanud nende põhjal tema käekirjast siiski üsna hea ülevaate. Peab ütlema, et värskes partituuris on mitmeid uusi värve, mida ma ei ole Tulevi teostes varem täheldanud. On loomulikult ka tuttavat Tulevit, aga võib-olla seoses väga dramaatilise ainestikuga (tekst koosneb 51 end ajavahemikus 27. II 2009 – 27. VIII 2012 süüdanud tiibetlase nimest ning üksikutest ingliskeelsetest sõnadest ja lausekatkeist) on „Aglow” oluliselt dünaamilisem ja sümfoonilisem, kui oleme tema loomingu puhul harjunud. Suured arendused, suured kulminatsioonid – staatikat on palju vähem.

Meeshääled ja suurem koor loovad selleks ju ka eelduse.

Seda küll, aga arvan, et siin on siiski tegemist helikeele küsimusega: Toivo ütleb selles loos asju natuke teistmoodi. Tooksin välja just pika sümfoonilise arenduse.

Kuidas lisandus teie ideele kolmaski lüli – noor interpreet ja helilooja Liisa Hirsch?

Kuigi telg, millest kontserdi idee liikuma hakkas, oli Gesualdo – Tulev, on Liisa Hirsch praegu täpselt sama oluline helilooja selles kavas. Liisa on kahtlemata rohkem tuntud improvisaatorina, teada on ka tema draamalavastuste ja filmimuusika, aga ilmselt on ta märgatavalt vähem töid paberile kirja pannud. Teda tuleb kõvasti ergutada, et ta hakkaks seda järjest rohkem tegema, sest tegemist on noore ja väga andeka inimesega. Ta ei ole ju ka meeskoorile varem kirjutanud ja kahtlemata on tal sellel teel palju õppida, aga see, millisena ta uues partituuris avaneb, avaldab mulle küll muljet. Toon välja Tuleviga väga sarnase joone: Liisa mõtleb samamoodi dramaturgiliselt, dünaamiliselt ja kirjutab pika kulminatsioonikaarega. Peab ütlema, et see on tänapäeva noorte heliloojate juures peaaegu haruldane (valdavalt kirjutatakse seisundimuusikat) ja mind rõõmustab, kui näen dramaturgiliselt toimivat muusikalist lahendust.

Kust tuli üldse mõte paluda Liisa Hirschilt Gesualdo teoste meeskooriseadeid, kui ta selles žanris end näidanud pole?

Impulss hakata temaga sel teemal juttu puhuma pärineb Rummo „Tuhkatriinumängu” lavastuse vaatamisest, selle helikujunduse mõjust. See oli niivõrd tundlik, maitsekas ja hästi tehtud, et mul tekkis üsna kähku soov Liisa ka selle kava teostamisse angažeerida.

Sobivalt on ta olnud ka Tulevi õpilane …

Jah, ja selles mõttes on ka tema uus lugu, kuidas öelda … Kui see valmis sai, siis naersin ja küsisin, et palju seal on teda ennast ja kui palju Toivo Tulevit. Nimelt on „Restless” komponeeritud Herman Hesse luuletuse ainetel, mis omakorda on kirjutatud mõjutatuna Gesualdo muusika kuulamisest. Selle teksti kaudu tuleb teosesse kaudselt Gesualdo mõju ja teiselt poolt on autor teadlikult põiminud siia Tulevi loomingust tuttavaid intonatsioone. Võibki öelda, et selles teoses „kohtuvad” Gesualdo ja Tulev läbi Liisa vaatenurga.

Aasta tagasi ütlesite, et RAM vajus mingil hetkel kultuurikontekstilisest fookusest välja. Kas aastaga on täheldada muudatusi? Või olete välismaal endiselt menukamad kui kodus?

Välismaal on meil lihtsalt väga hästi läinud, suvel Itaalias ja nüüd Venemaal. Igal pool on olnud ekstra hea vastuvõtt, Venemaal eriti – olen kutselise muusikuna kakskümmend aastat tuuritanud, aga midagi sellist ei ole kogenud. Kirjeldamatu, kuidas vene publik reageerib, kui neile miski meeldib!

Eestis võetakse RAMi väga hästi vastu väiksemates kohtades. Aga näib, et Tallinna asjatundliku kontserdipublikuni ei ole me veel õieti jõudnud … Kuulasin paari lugu meie reisieelse „Lõunakontserdi” salvestusest ja olin hämmastunud, sest tulemus oli märksa parem, kui mulle endale koori ees seistes oli tundunud. Sellel kontserdil oli nii muusikalist kui tehnilist kvaliteeti, mida võiks täiesti rahulikult kuulata Estonia kontserdisaali täis parimat publikut. RAMi sooritused ei pruugi veel küll alati õnnestuda, aga kui me n-ö märklauale pihta saame (üha sagedamini, muide), siis selles on paras purakas muusikalist energiat peidus.

Võib-olla ei ole kuulaja harjunud Metodisti kirikuga, kus oma põnevate kavadega välja tulete?

See on kahtlemata üks eesmärke, et RAM peab jõudma Estonia kontserdisaali tagasi! Selles saalis RAM kõlab: see on meile täpselt paraja suurusega ja väga hea akustikaga, seal on mugav laulda. Ma näen oma leivaisa hirmu, et sinna ei tule piisavalt publikut – see on laiem teema, mille üle mõtiskleda. Aga pikemas perspektiivis näen loomulikult, et selle koori koht on ka a cappella kava puhul Estonia kontserdisaalis. Tallinna publik peab RAMi uuesti üles leidma, selle nimel tasub tööd teha.

Aga te ei vali ka kergeimat teed à la kuldne klassika publiku saalisaamiseks …

Jah, see on peadirigendiks olemise rõõm, et saad teha seda, mis tõsiselt huvitab – kellega veel, kui mitte oma kollektiiviga.

Edu RAMile kodusaali vallutamiseks! Kõnealust kava saab aga kuulata 22. XI kl 19 Tallinna Metodisti kirikus ja 23. XI kl 19 Tartu Jaani kirikus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming