Rännak mitte nii unustund aedades

LISETE VELT

Kontsert „Unustund aedades“ 12. II Kultuurikatlas. Segakoor HUIK!, dirigent Kaspar Mänd, valguskunstnik Aleksander Sprohgis. Kavas uudisteosed, heliloojad Evelin Seppar, Maria Kõrvits, Piret Pajusaar, Riho Esko Maimets, Eugen Linde, Karl Tipp ja Martin Sildos.

Visuaalkunstnik Aleksander Sprohgis sulatas pildi- ja filmimaterjali kokku lummava valgusega.

Britta Lõõbas

Kui kontserditutvustuses on kirjas, et kavas on noorte heliloojate viimaste aastate uudisteosed, meenub mulle alati Gustav Janouchi ja Franz Kafka vestlus raamatust „Kõnelused Kafkaga“: „„Kas on olemas noor kunst?“ – „Küsimuse raskuspunkt ei ole peasõnal kunst, vaid määratlusel noor. Ja sellest on näha, et tegelikult pannakse kunstinooruse olemasolu tõsise kahtluse alla“.“1

Kaspar Mänd on mitmes intervjuus sümpaatselt arutlenud oma kaasaegsete kirjutatud muusika mõistmise üle. „Mõttetasandil saame üksteisest aru, ent üks ei mõista muusikat, mida teine kirjutab – kuidas saab nii olla?“ mõlgutab dirigent.2 Pühapäevaõhtusel kontserdil oli noorte, s.o dirigendi, koori, heliloojate ja videokunstniku ühislooming täielikult mõistetav.

Segakoori HUIK! üks põhieesmärke on kooriklassika esitamise kõrval alati olnud tiheda kontakti hoidmine noorte heliloojatega, nende muusika esitamine ja neid uut muusikat kirjutama innustamine. Kontserdi eel (ehkki mõni lugu on juba HUIK!i repertuaaris) tehti seitsmele heliloojale ettepanek kirjutada teosed, mis haakuksid omavahel temaatiliselt. Kava ühendavaks ideeks sai heliteose kui aia metafoor. Teostest sündis tervik, kus üks lugu läks sujuvalt üle järgmiseks, justkui aastaring, kui ühest hiliskevadest saab teine. Teoste vahel kõlas refräänina rootsi helilooja Anders Hillborgi „Muoayiyoum“, ka HUIK!i esituses. Ka häälte andmine ei mõjunud nagu traditsioonilisel koorikontserdil. Samaväärne roll terviku loomisel oli visuaalkunstnik Aleksander Sprohgisel, kes sulatas kolmele ekraanile suunatud pildi- ja filmimaterjali kokku lummava valgusega.

Kontserdi avaloona kõlanud Evelin Seppari „Sirelite aeg“ Marie Underi tekstile tõi katelde saali hetkega nõnda tugeva sirelihõngu, et meenusid mälupildid hiliskevadisest Läänemaast. Enamasti vokaalmuusikat kirjutav Seppar oli teosesse põiminud hetki ka Ernesaksa naiskoorilaulust „Sireli, kas mul õnne?“. Sirelihõngulisest hiliskevadest viis helgusest sumisevasse suveaeda Maria Kõrvitsa 2015. aastal valminud koorilaul „Milline päev, milline töö“, mille tekst pärineb Henrik Visnapuu luuletusest „Viies kiri“. Lehed hakkasid värvi vahetama Riho Esko Maimetsa õrntuulise ja uduvihmase lauluga „Lillede all“. Tekstis on kasutatud nelja rida Ernst Enno samanimelisest luuletusest. Eugen Linde kohati ernesakslik koorilaul „Talv“ on raskelt talvine. Karl Tipu „Unenägude aed“, mille teksti autorid on Artur Alliksaar ja helilooja ise, üllatas kontserdil ehk kõige rohkem. Tipu esimene koorilaul oli kontserdil läbikomponeerituim teos, mida kaunistasid sopranisolistid Silja Uhs ja Ingel Jalakas ning vaimustava soologa Kadri Sinijärv.Uus kevad saabus Martin Sildose „Rõõmsate vihmapiiskade lauluga“ (Mikk Dede EMTA lõpueksamiks valminud ja talle pühendatud teos on kõige kauem HUIK!i repertuaaris olnud laul). Loos on kasutatud fragmente Henrik Visnapuu luuletusest „Kolmas kiri Inglile“ ja põimitud see kokku vihmasabinaga – sulaveed.

Kontserdi finaalis mõjus tõelise fiesta’na Piret Pajusaare „Meie masti aiapidu (ehk hümn tarbimisele)“. Korraks kangastus aiapidu, kuid pigem meenutas teos kaasaegse kunsti muuseumisse sattumist. Kui mõnikord võivad tagareas ühelt jalalt teisele tammuvad ülikonnas mehed mõjuda naeruväärsena, siis selles loos oli see igati õigustatud.

Mind rõõmustas üdini koori kõla, kaunis visuaal ja ettekandele tulnud looming, ent ennekõike avaldas muljet väga tugev kontseptsioon. Viimasel korral, kui Kultuurikatlas koorikontserti väisasin, istusid saalis vaid üksikud huvilised. Pühapäevaõhtusel kontserdil oli aga rõõm tõdeda, et kes jäi hiljaks, see iste­kohast ilma jäi ja kontserti püstijalu kuulas.

„Ja pealegi: kuna te olete noor, siis vajate rohkem mõistmist ja armastust.“ 3

1 Gustav Janouch, Kõnelused Kafkaga. Tlk Mati Sirkel. Loomingu Raamatukogu 2002, nr 6-7.

2 Hele-Maria Taimla, Huik! suureks segakooriks. – Sirp 1. IV 2016.

3 Gustav Janouch, Kõnelused Kafkaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming