Ratsionaalne interpreeditüüp ei ole praegu publiku lemmik

NIINA MURDVEE

Tšaikovski-nimeline interpreetide konkurss on aastakümnete jooksul vahetanud nõudeid ja toimumiskohta, kuid jäänud siiski kõrgema kategooria konkursiks. Kahjuks ei saanud ma olla kohal Moskvas Tšaikovski-nimelises saalis, vaid nautisin konkurssi interneti­ülekannete (sh järelkuulamine) vahendusel, seejuures väga hea kvaliteediga.

Aastaid on olnud vähemalt viiuldajate kavad suhteliselt ühesugused. Nüüd olid kava tingimused karmimad: avavoor näiteks 40 minuti asemel tunnine, Bachi ja Paganini kõrval juba kohustuslikuna Tšaikovski „Valss-skertso“, lisaks üks teos vabal valikul. II voor oli jaotatud kaheks ja seega samuti keerukam: umbes tunnises kavas klassikaline või romantiline sonaat, tänapäevane ja virtuoossust nõudev teos ning eraldi Mozarti viiulikontsert koos kammerorkestriga. Konkursimaailmas ainulaadsena näeb III voor ette mängida kaks suurt kontserti järjestikku, neist kohustuslikuna Tšaikovski viiulikontserti. Sellise maratoni suudavad konkursil suuremate kadudeta läbida tõesti vaid gigandid, sõltumata sellest, kuidas žürii kohad jagab. Minule oli suur pettumus, et ainsana tänavusel konkursil ei leidnud viiuldajate žürii esikoha väärilist, kuigi suurepäraseid esitusi stabiilselt kõigis kolmes voorus oli rohkem kui üks.

Minu teada on Tšaikovski konkursil olnud traditsioon, et üks žürii hindab kõiki voore, ent tänavu vahetus I vooru järel kolm žürii liiget. Miks ja kas see mõjutas ka lõpptulemusi, jääb sala­duseks. Küll on selge, et väga suur žürii (16 liiget) tähendab maitsete paljusust.

Viiuldajate konkursi kõrgeima (II preemia) sai alles 20aastane paljude rahvusvaheliste konkursside laureaat Yu-Chien Tseng Taiwanist, kes teenis ka Moskva asjatundliku konkursipubliku suure poolehoiu juba väga tundliku ja julgelt artikuleeritud Bachi esituse ja Chopini-Wilhelmi nokturniga (kui kummaline valik konkursiks) I voorus. Valida II voorus vabatahtlikuna kavasse Mozarti sonaat näitab kas nooruslikku julgust või selle muusika erilist hingelähedust.

Meelde jäi mitu sellist „ebakonkursilikku” teost nagu Prokofjevi „Viis meloodiat“ või Kreisleri „Mustlasrapsoodia“ – viimase esitas väga võluvalt üks III preemia laureaate, Moldova viiuldaja Aleksandra Konunova, kes mängis huvitavalt kõigis kolmes voorus.

Temaga jagasid preemiat moskvalased Pavel Miljukov ja Haik Kazazjan, kes esinesid traditsioonilises mängustiilis ja hästi, kuid eetri kaudu tundus, et erilise isikupärata. Mõlemad on paljude konkursside laureaadid ja Kazazjan juba ka Moskva konservatooriumi õppejõud.

Clara-Jumi Kang (Saksamaa) sai küll IV preemia, kuid pälvis ka eriauhinna Mozarti viiulikontserdi esituse eest II voorus. Mind köitis juba avavoorus tema hästi balansseeritud kava, suurepärane Bachi Ciaccona ja Chaussoni poeemi võrratu interpretatsioon. Siin pean küll tunnistama videoülekande puudusi, millele mõtlesin just Clara-Jumi Kangi ja Yu-Chien Tsengi esituse puhul, kui mõnede nootide algus tundus kohati vilistavat, mis ei pruukinud aga saali kosta. Kogenud keelpillimängija teab, et tooni­andmises on kaks eri lähtenurka, s.t kas mängida mikrofoni või suurele saalile: see, mis mikrofoni mängituna tundub suurepärane, võib saali jääda kahvatuks.

Teises voorus oli huvitav võrrelda Aleksandra Konunova, Clara-Jumi Kangi ning norralase Christopher Tun Anderseni (kes küll ei pääsenud III vooru) Griegi c-moll sonaadi esitust. Kuigi kõik mängisid Griegi väga hästi, jäi siin minu sümpaatia Anderseni poolele, kellelt jäi eredalt meelde veel Sindingi „Süit vanas stiilis“.

Viiuldajate üldine tase oli väga kõrge. Tehniliste probleemide esinemisest ei saanud juttu olla. Pigem võib rääkida esituste köitvusest, kõlavarjundite rikkusest, teatud puhkudel ka stiilist ning muidugi kogu kava õnnestumisest. Teoreetikud on proovinud klassifitseerida interpreeditüüpe. Selle loetelu järgi võiks öelda, et ratsionaalne interpreeditüüp ei ole praegu just publiku lemmik. Pigem hinnatakse tundlikku, empaatilist, aktiivset, aga agressiivsuseta, jõulist, aga mitte kurja tõlgitsust. Suurimad olid erinevused Bachi interpretatsioonis (kui vähesed julgesid valida konkursil baroklike sugemetega esitusstiili) ja Mozarti viiulikontsertide esituses. Just Mozarti puhul esines erinevusi nii eellöökide esituse, tempovaliku, fraasi­kujundamisoskuse kui ka artikuleerimisjulguse osas.

Sellist superpillide paraadi nagu sellel konkursil, kohtab harva. Stradivari, Guarneri jt pillide omamine ei tule lihtmängijal kõne alla. Neid laenutatakse interpreetidele, kes on seda õigustanud oma säravate esinemiste ja konkursivõitudega. Kuid ka heal mängijal oleks suhteliselt mõttetu minna tippkonkursile kehva pilliga. Siit võiks jätkata arutlusega pillide kollektsioonist ja pillifondi ootusest Eestimaal, aga see on juba teine jutt …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht