Reaalmažoorist loomeprotsessini

Rasmus Puur: „Minu juured on tugevalt kinni eesti klassikalise muusika kaanonis.“

KRISTIINA KIIS

Rasmus Puur 2016. aasta oktoobris kontsertetenduse „Sipsik“ proovis Tallinna Kammerorkestri ees.

Siim Vahur

End meheks metsast nimetav helilooja, dirigent ja arranžeerija Rasmus Puur (1991) on muusiku elukutseni jõudnud suuresti juhuse ja töö tõttu. Muusikaprojektides on talle kõige olulisem see, miks midagi tehakse. Puuri muusika on äratuntavalt helge helikeelega ja nii on olnud ka tema seadete puhul. See aasta toob tema loometeele kaks märgilist suursündmust: ooperi ja laulupeo.

Oma nooruse kohta on sul ette näidata palju saavutusi. 2017. aastal esietendub sinu esimene ooper „Pilvede värvid“ ja oled üks XII noorte laulupeo idee autoritest. Kas sul on hea algatusvõime ja meeskonnavaim?

Need kaks suurt ettevõtmist on suuresti juhus. Mõlemad, nii ooperi kui ka noorte laulupeo ideekavandi konkurss, olid kohe pärast Eesti muusika- ja teatriakadeemia lõpetamist 2014. aastal. Ma olin – ja olen paljuski siiamaani – mees metsast, sest nii suuri muusikalisi töid ei olnud mul ette näidata ja need otsused ei saanud tulla minu töö põhjal. Konkursivõidu faktorid on ilmselt muud, näiteks värske veri ja idee.

Olen tähele pannud, et algatusvõimet on mul seoses elukutse valikuga vähem. Heliloojana on mu iseloomus välja löönud uued tahud, mis varem olid tagaplaanil – ja ka vastupidi. Näiteks olen nüüd olmeküsimustes palju suutmatum, mistõttu mulle meeldib luua ja ideid ellu viia kellegagi koos, mitte üksi. Helilooming ise on väga üksildane töö, sellepärast vajan vastukaaluks inimestega tihedat koostööd.

Kas see tähendab, et saad projektides jääda heliloojaks ja dirigendiks ega pea täitma näiteks produtsendi rolli?

Ma saan hakkama siis, kui töötan ainult sisuga. Taustajõud tulevad kuskilt mujalt. Nii olen ma kõige efektiivsem.

Oled oma loometee alguses. Millises suunas sa oma muusikaga lähed? Millised teemad või kompositsiooni­võtted sind paeluvad?

Loomulikult olen loometee alguses, aga juba pikemat aega ei tunne ma, et olen noor. Heliloojana peegeldan ausalt oma sisemaailma ja nii kujuneb ka helikeel. Ma ei mõtle niivõrd kompositsioonivõtete peale. Viimasel ajal olen tähele pannud, et mõnele dirigendile on esmatähtis, kuidas panna muusika kõlama ja fraasid liikuma. Mulle on see väga võõras. Mina mõtlen kõigepealt, mida me siin teeme. Kui seletada seda ka interpreetidele, siis loksub ise paika, kuidas me seda teeme. Mulle on oluline, miks ma midagi teen. Teema peab olema mulle väga oluline ja mind puudutama, sest ainult sel viisil ma käivitun ja suudan teisi nakatada.

Mulle meeldivad väga vähesed oma teosed. See on naljakas, aga mulle tõepoolest ei meeldi see peegeldus, mille ma muusikaga oma mõtetest ja sisemaailmast loon. See häirib mind, mistõttu loomeprotsess ei ole kerge. Loon muusikat vajadusest ennast mingit pidi väljendada, mitte sellepärast, et see mulle nii kohutavalt meeldib. Minu väljendusvahendiks on sattunud muusika ja ma teen seda nii hästi, kui ma parasjagu võimeline olen. Kui mõni lugu või teos õnnestub, siis kaotan sellega väga kiiresti kontakti. Tunnen oma lood ära iseloomulike vigade, ebatäiuslikkuse tõttu.

Kas heliteos kõlab sinu peas teistmoodi?

Ma ikkagi annan endast parima ja üritan oma ideid tõlgendada, aga mu mõtted või tunded on läinud muusikakeelde tõlkides kaduma. Sellisel kujul nad ei avaldu. Võib-olla ma ei oska seda veel teha või siis ei ole lihtsalt endaga rahu teinud.

Tüüpiline helilooja ei ole kunagi oma tööga rahul. Rahulolematus pidavat aga olema edasiviiv jõud ja seda näitab ka sinu pikk projektide nimekiri.

Vahepeal on see ka muserdav jõud. Ma olen kahtleja. See on ka üks põhjusi, miks ma ei saa kunagi olla väga hea dirigent, kuna kahtlen endas pidevalt. On tekkinud kujutlus, et dirigent ei saa kunagi öelda „ma ei tea“, ent kui ma tõesti ei tea, siis ma ju ei saa petta. See oleks bluff. Samuti olen dirigendiametiks liiga mõistev: saan väga hästi aru, miks muusikul mõni asi välja ei tule või mis tal mureks on. Dirigendina peaksin inimlikust aspektist mööda vaatama ja keskenduma ainult parimale lõpp­tulemusele, kuid ma ei suuda inimesest mööda vaadata.

Peale selle, et oled dirigent ja helilooja, oled ka oskuslik arranžeerija. Kas oled nõus, et sinu orkestratsioonid ning muusika on äratuntavalt helge ja ilus?

Seade sõltub loo karakterist. Kui tegemist on ballaadiga, siis see peabki ilusti kõlama. Naljalooga on hoopis teine asi. Arranžeerimisel on karakteri loomine piiratud, kuna algteos on juba valmis. Mina pean seda teatud vahenditega lihtsalt võimendama. Mulle on ilmselt sattunud heakõlalised lood. Võib-olla valin ma need oma maitse järgi. Minu heliloomingutee seadjana algas ka juhuslikult. Kui tegime sõbra Edmar Tuulega noorteorkestri Reaalmažoor, siis pidi üks tegelema olme ja teine nootidega. Minu peale jäi üsna juhuslikult kogu noodimajandus ja mul tuli paratamatult hakata ka orkestriseadeid ise looma. Ma ei taju, et ma oleksin arranžeerimises ja muusikas üldse kuidagi andekas. See kõik on tulnud töö käigus ja teiste partituuridega tutvumise tõttu, mis on muusika kirjutamisel väga vajalik, eriti noorena. Need orkestriseaded ei ole tulnud tohutust sisemisest tungist, vaid puhtalt pragmaatilisest vajadusest.

Kui palju sa kasutad nüüdismuusika trendikaid kompositsioonivõtteid, nagu sahinad, kriginad, müra, vaikus ja dissonantsid?

Ma aeg-ajalt ikka kasutan neid, aga siis peab enne olema teada, mida ja miks ma teen, ning alles seejärel, kuidas ma seda väljendan. Kui need kompositsioonivõtted on põhjendatud, siis ei ole nende kasutamine mingi küsimus – need aitavad väljendada midagi sisulist. Mulle näib, et interpreetidele enamasti ei meeldi neid uudseid võtteid kasutada, kuna jääb mulje, et neid kasutataksegi vaid kasutamise pärast, sisulise katteta. Selliseid võtteid tuleb minu muusikas ette küll, aga kuulaja ei pruugi neid tähele panna, kuna tähelepanu on tervikul.

Oled hea näide, et ka muusikakeskkooli või muusikalise kutsehariduseta võib saada edukaks diplomiga heliloojaks. Lõpetasid Tallinna reaalkooli ja astusid mõne aja pärast sisse EMTAsse kompositsiooni erialale, kus sind juhendasid Tõnu Kõrvits ja René Eespere. Kas reaalkooli taust on töös ja loomingus kasuks tulnud? Aitab see nii-öelda kastist välja näha?

Usun, et kogu mu kompositsiooniline mõttemaailm ning heliteoste konstruktsioonid on pärit reaalkoolist ja just matemaatikatundidest, samuti loogiline mõtlemine ja süsteemide arendamine ning neist arusaamine.

Olen tähele pannud, et mul on lihtsam kontakti leida muusikutega, kellel on nagu mulgi pisut teistsugune taust. Kes satub õppima muusikakeskkooli, see tegeleb päevast päeva muusikaga ja kasvabki nii üles. Kuna minule ei ole kõige tähtsam muusika, vaid elu ise, on mul vahel keeruline nende inimestega kontakti leida. Ma väga väärtustan seda, et inimene on lugenud peale muusika­alaste teoste ka muid raamatuid, käinud sõnateatris jne.

Võib-olla sellepärast on sulle sattunud ka väga palju teatriprojekte. Kas teatri- ja kirjandusinimestega saad kontakti kiiresti?

Ütleme nii, et muusika on minu elu kutse, aga teater on minu armastus. Mulle väga meeldib teater. Käin teatris palju rohkem kui kontsertidel. Samuti käin teatriseltskonnaga rohkem läbi. Üks põhjuseid on kindlasti see, et nendega saan rääkida rohkem elust kui muusikast. Teatriprojektide kaudu saan selle armastuse ühendada elukutsega. Muide, pärast Tallinna reaalkooli lõpetamist läksin Tartusse kirjandust ja teatri­teadust õppima. Praegu jätkub teatriteekond muusika kaudu.

Kas sind köidab ka muusikateater?

Loomulikult. Seal leiab kõige rohkem muusika ja teatri kokkupuutepunkte. Sõnalavastuse muusikalise kujundaja või heliloojana tunnen ennast pigem ebapädevana, kuid muusikateatris tunnen ennast nagu kodus.

2017. aasta septembris esietendub sinu esimene ooper, Jaan Kruusvalli näidendil põhinev „Pilvede värvid“. Meenuta mõnd eredat hetke ooperiteatrist.

Ooperižanr oli mulle mõnes mõttes võõras, kuni pidin hakkama seda ise kirjutama. Kui korraks terve mõistusega ooperit vaadata, siis ei ole see väga tõsiseltvõetav. Tegelased laulavad, tundlevad ja justkui midagi ei juhtu. Mul läks omajagu aega, et selle esteetikaga sõbraks saada. Kasuks tuli, et olen noorusajal laulnud Estonia poistekooris – saime ooperilavastustes kaasa teha. Selles valguses on üks ere mälestus Mussorgski „Boriss Godunov“, mille muusikat olen ikka ja jälle kuu­lanud. Ooperid on ju väga erinevad ja mõned ikka ei kõneta mind. Tegelikult meeldib mulle ballett ja tantsuteater võib-olla isegi rohkem – tee ooperini on läinud järk-järgult. Estonia teatri idee­kavandi konkurss algas mulle jällegi ideest, küsimusest „mis?“, mitte „kuidas?“.

Kas küsimuse „mis?“ vastus on Jaan Kruusvalli „Pilvede värvid“?

Jaan Kruusvall on Eestis üks minu lemmik-näitekirjanikke. Mind paelub tema vaikus ja see, mis jääb sõnade vahele. Välisteatrist võib paralleeliks tuua Jon Fosse. 1983. aastal Draamateatris esietendunud Mikk Mikiveri legendaarne lavastus „Pilvede värvid“ oli oma ajaga suurepäraselt kooskõlas. See puudutas ja kõnetas eestlasi sügavalt. Kruusvalli näidendis toimub tegevus 1944. aastal, kuid meie ooperis 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses. Mõned küsimused on jäänud samaks ka aastakümneid hiljem. Ooperi kaudu uurisime libretist Laur Lomperiga, miks see nii on. Mulle läheb korda, miks inimesed läksid Eestist ära ka siis, kui kauaoodatud vabadus oli käes – ja minnakse ju siiani. Kas me üleüldse oskame olla vabad ja iseseisvad, kui oleme ju suurema osa oma ajaloost olnud kellegi võimu all? Ooperis puudutame veel aadete ja terve mõistuse kiiret kadumist vabaduse tulekuga. Ühest vastust neile küsimustele ei leia, aga oluline on nendega tegeleda.

Kas on veel teemasid, mis sind Eestis elades murelikuks teevad?

Mind kurvastab, et näitajad ja arvud domineerivad inimlikkuse üle. Mind häirib, et me keskendume läänele järelejõudmisele, selle asemel et otsida ja säilitada oma, sest ainult nii on meie iseseisvat riiki ja kultuuri tarvis. Ma imestan, et ikka veel arvatakse, et kogu aeg on oht millestki ilma jääda ja kusagil mujal on parem kui siin. Mind üllatab, et meie väikeses riigis on üha rohkem täiesti arulagedat bürokraatiat. Mind teeb ärevaks, et nutitelefon on ahvatlevam kui sõbrad, rääkimata õues mängimisest. Mind hirmutab meie sõltuvus nähtustest, mida meil tegelikult ei ole tarvis. Mind vaevab, et betoon või raudtee on väärtuslikumad kui inimesed. Mind heidutab, et rahvuse mõiste võib kaduda. Ma kardan, et meil ei pruugi varsti oma nägu olla.

Isegi see kurvastab mind, et meie avaõiguslik televisioon tegeleb rohkem vaatajate arvu ja meelelahutuslikkuse kui meie kultuuri ja inimeste jäädvustamisega ning et meie linnaplaneerimine on nii suvaline ja keskkond üha enam täis üsna ühetaolist klaasist või betoonist arhitektuuri, mis ometi on ju kunstivaldkond. Ma tahaksin, et oleks rohkem seda, mida ei saa kuidagi mõõta, aga Exceli-sõbrad ametikoridorides vist nii ei arva. Need teemad teevad muret, ent tasakaalustavalt pean mainima, et rõõmustavat ja õnnestavat on meil muidugi palju rohkem.

Milline on sinu ooperi vorm?

Seal on nii aaria- kui ka koorinumbreid. Rõhk on rohkem tegevusel, inimeste suhetel ja dialoogil, mitte tundlemisel. On ka üks sõnalis-muusikaline lõik, kuid üldjoontes kuuleme siiski laulu. Ooperi sisu on pigem dünaamiline ja tegevuspõhine. Libreto valmimine koostöös Laur Lomperiga oli mulle väga põnev. Üheskoos sisu ja teksti arendades töötasin alateadvuses juba ka muusikaga ning seetõttu oli hiljem muusika kirjutamine palju hõlpsam: olin selle teksti luues peas juba struktureerinud ja muusikasse kujutlenud.

Kas muusikat kirjutades jooksis silme eest läbi ka lavastuspilt?

Jah, me mõlemad Lauriga visualiseerisime lavastust, olgugi et peame sellest nüüd lavastaja Roman Baskini tulekuga lahti laskma. Samuti kujutlesime proto­tüüpe, kes ei pruukinud sugugi olla tulevased lauljad, vaid lihtsalt inimesed, keda Lauriga mõlemad teadsime ja kes vastasid neile tüpaažilt. Kujutluspilt aitas ka muusikat luua.

Kas rollides on ooperisolistid?

Jah – ühe erandiga, mida ma ilmselt veel reeta ei tohi. Proovid algavad juunis ja praegu on töös kunstilised kavandid.

Hiljuti olid seotud Eno Raua „Sipsikul“ põhineva kontsertetendusega. Tundub, et eesti kirjandus kõnetab sind. Milliseid kirjandusteoseid oled veel mõelnud muusikasse tuua?

Mitmeid teoseid näen vaimusilmas ette ooperilavastuse, klassikalise balleti, nüüdistantsu või mõne muu vormina. Ei tahaks neid välja tuua – äkki sõnun ära. Nii eesti luule kui ka proosa on nii rikas ja eripalgeline, et ainest ei ole sugugi raske leida. Eesti teema on mulle oluline ja ma tahan sellega tegeleda, kuid mitte riigi, vaid ikka inimeste tasandil. Ma ei pea silmas ühiskonnakriitilist või poliitilist teatrit, vaid Eestis elavate inimeste lugusid. Erinevalt päevapoliitikast annab see võimaluse suhestuda igavikulisemate väärtustega.

Sa siis ei poolda ühiskonnakriitilist „sopaga näkku“-teatrit?

Saan sellest hea meelega osa ja käin seda vaatamas. Ma ise sellega lihtsalt ei haaku, kuna see on mulle loojana võõras, ehkki kahtlemata rikastab mind. Vähemalt praegu ma ei näe end poliitilist kunsti loomas, aga tulevikus on võib-olla teisiti.

Millised mälestused on sul laulu­pidudest?

Laulupidudest on väga eredad ja isiklikud mälestused, nagu ilmselt kõigil, kes on seal lauljana osalenud. Meelde tulevad mingid hetked, pildid ja laulud – isegi see, milline ilm mõne laulu ajal oli. Esimest korda käisin laulupeol laulmas neljandas klassis. Need suured ja võimsad hetked jäävad nii noorele inimesele hästi meelde. Viimasel üldlaulupeol osalesin esimest korda arranžeerijana.

Kuidas algas koostöö Veiko Tubinaga, kellega olete XII noorte laulupeo idee autorid? Mida illustreerib pealkiri „Mina jään“?

Koostöö ja sõprus Veiko Tubinaga algas Linnateatris Priit Võigemasti lavastusega „Hamlet“, kui mina kirjutasin originaalmuusika ja Veiko oli heli­kujundaja. Noorte laulupeo idee kavand kandis algul nime „Noored juured“ ja hakkas idanema möödunud üldlaulupeo ajal, kui oli välja kuulutatud noorte laulupeo ideekonkurss. Kaasasin Veiko, et ta peegeldaks sõna- ja teatriinimesena minu esialgseid mõtteid ja ideid. See algne idee on peo kunstilise toimkonnaga koostöös väga palju edasi arenenud. Lõpuks jõudsime pealkirjani „Mina jään“.

Meie idee seisnes selles, et noorte laulupidu oleks võimalikult noorte nägu. Otsisime, milliste võimalustega seda nii kujundada. Niisiis juhatavad laulupeokoore noored dirigendid, kellest paljud astuvad laulupeo dirigendipuldis üles esimest korda. Repertuaari on kaasatud noored heliloojad kõrvuti klassikute ja nende noorpõlveteostega, mis kõnelevad kõik ühel või teisel moel juurtest, mida me just sellesse maasse ajame.

Sel aastal on tegemist iseseisvusajal sündinud noorte laulupeoga. Milline atmosfäär valitseb?

Need, kes on varem laulupeo toimkonnas olnud, on öelnud, et tänavune pidu on täiesti teistmoodi teekond. Loomisprotsessis on palju elevust, nooruslikku energiat ja värskust, samuti kergust, kaotamata seejuures sügavust. Ka noorte dirigentide ja lauljate vahel on vähem niinimetatud ülevalt alla suhtumist, kuna ka noored dirigendid teevad seda kõike esimest korda ja üksteist mõistetakse võib-olla paremini. Ma olen väga õnnelik, et see protsess on just niimoodi läinud. See on mind inimesena väga palju kasvatanud. Loomulikult on see protsess ka kurnav, aga lõpuks saan sealt rohkem tagasi – just tänu nendele inimestele, kellega seda kõike teeme.

Noorte laulupeo ideega kaasnes liigi­laulude konkurss, kus ma ka ise osalesin. Välja jäänud noormeestekoori lauludest kasvas välja kontsertetendus „Kord annan end päriselt ära“, mis esietendub 1. III Kultuurikatlas. Hirvo Surva kandis oma Estonia noormeestekooriga liigilaulude konkursilt välja jäänud kolm laulu ühel hingedeaja kontserdil ette ja sealt tekkis idee kirjutada veel just noorte meeskoorile ja noorte meeste mõtetest, kuna spetsiaalselt noortekooridele ei ole eriti muusikat kirjutatud. Edasi haakus ideega lavastaja Priit Võigemast, kes arvas, et peale noorte meeste mõtete võiks tegeleda ka noorte naiste mõtetega ning neid omavahel kõrvutada, vastandada, peegeldada ja ühisosa otsida. Nii osalevad selles kontsertetenduses nüüd meeskoori kõrval ka kammernaiskoor Sireen ja neidudekoor Kammerhääled. Igavesti võimas kamp sai kokku. Seda kõike saame teha ainult nüüd, kui ise veel noored oleme. Tore, et selline projekt sai alguse noorte laulupeo protsessist. Usun, et koostöö jätkub pärast seda noortepidu, kuna noored heliloojad ja dirigendid tajuvad loomeprotsessis end põlvkonnana.

Milline on sinu suhe kooriloominguga? Rohkem tuntakse sind instrumentaalmuusika loojana.

Kuna olen tänu Reaalmažoori noorte­orkestrile orkestriga tihedalt seotud olnud, siis on mu kontakt instrumentalistidega paratamatult tihedam ja neile kirjutamine väga loomulik. Koorimuusika on minu kui helilooja ellu tulnud pärast EMTA lõpetamist ja seoses noorte laulupeoga. Ma tundsin justkui vastutust sellesse panustada. Sel korral ei ole laulupeol sellist ametlikku teemalugu, nagu oli Tõnu Kõrvitsa ja Kristiina Ehini „Puudutus“, kuid selle peo sisulist rõhuasetust väljendab kahele Anna Haava luuletusele kirjutatud kooriteos „Meie“, mille autor olen mina. Kuivõrd olen kooris laulnud üle kümne aasta, ei ole see „aparaat“ mulle päris võõras. Viimasel ajal on see koorimuusika lumepall tõesti kuidagi kiiresti veerema läinud. Mida rohkem vaheldust tööd pakuvad, seda värskem suudan olla. Nii saan ennast maksimaalselt rakendada ja ma ei väsi nii kergelt. Ka levimuusika on tore vaheldus ja aeg-ajalt seda kirjutada on mõnus. Eriti suur rõõm on seda teha siis, kui on hea tekst ja hea laulja.

Milline on sinu suhe eesti muusika klassikutega nagu Cyrillus Kreek, Mart Saar ja Heino Eller?

Eesti muusikaga tajun väga tihedat sidet. Saan eesti heliloojatega palju parema kontakti kui läänemaailma omadega. Mul on palju lihtsam mõista samast kultuuriruumist ja samalt maalt pärit inimest. Kuna eesti kultuuri- ja muusika­ruum on ajalooliselt Peterburiga seotud, on mul ka vene heliloojaid mõista lihtsam kui näiteks saksa või prantsuse omi. Samal põhjusel olen ka dirigendina suuremalt jaolt eesti muusikat esitanud.

Heliloojana on minu juured eesti klassikalise muusika kaanonis tugevalt kinni. Olen järjepideva protsessi osa ja juba õpetajate kaudu on mul varasemaga side. Minu ülesanne on seda protsessi jätkata. Ma ei saa olla juurteta helilooja ja alustada eikuskilt. Nüüd on minu kord olla üks lüli selles pikas ahelas. On eesti heliloojaid, kelle puhul saan öelda, et mulle meeldivad kõik tema teosed. Ka siis, kui kõik nende käsitletavad teemad ei ole mulle hingelähedased, saan ma hästi aru, mida helilooja on mõelnud.

Kas filmimuusikat oled kirjutanud?

Tänapäeval eeldatakse filmimuusikas elektroonilise muusika kompositsiooni ja seda ma ei oska. Teeksin filmimuusikat, kui saaksin teha oma asja ja režissöör annaks muusikale ruumi. Kunagi oli ju muusikal meediumina palju olulisem väärtus, kui lihtsalt emotsioone võimendada ja stseene siduda. Paljusid eesti kultusfilme teame nende muusika järgi. Lähimast ajast meenuvad üksnes Margo Kõlari „Nimed marmortahvlil“ ja Liina Kullerkupu „Supilinna salaselts“.

Kus sa muusikat kirjutad?

Praegu on minu paik Tallinnas. Olen siin sündinud ja kasvanud ning tunnen end siin koduselt. Ent vanusega tajun üha enam soovi olla rahus ja vaikuses maal, mitte siin virvarris. Vahest hülgan kunagi linnakära ja kolin päriseks maale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht