Reinvere ooperi „Puhastus” maailmaesietendus

Kristel Pappel

Täna õhtul esietendub Helsingis Soome Rahvusooperis Jüri Reinvere, 40aastase Berliinis elava eesti helilooja esikooper „Puhastus” Sofi Oksase samanimelise romaani järgi. Dirigeerib Paul Mägi, lavastaja on Tiina Puumalainen, kunstnik Teppo Järvinen. Eesti lauljatest osalevad Heli Veskus (vana Aliide) ja Koit Soasepp (Lavrent). Ooperi libreto on soome keeles mõningate eestikeelsete lõikudega. Allpool vahendame esietenduseelse intervjuu heliloojaga. Kuidas jõudsid mõtteni kirjutada Sofi Oksase romaani „Puhastus” aineil ooper? Jüri Reinvere: See mõte tuli täiesti juhuslikult, nagu tuleb suurem osa olulisi asju elus. Kas ooper on sinu arvates aktuaalne žanr või pigem mandunud? Kellele tänapäeval tegelikult oopereid kirjutada, kes on adressaat? Ooper ei ole oma tähtsust kaotanud. Kahju on muidugi, et ülisuur osa repertuaarist on ikka needsamad paarkümmend ooperit – kõikides teatrites. See räägib minu arvates pigem sellest, kuidas muu meedia on ooperist välja surunud teatud teemade arenemise. Mis on sulle romaanis „Puhastus” kõige olulisem? Millistele liinidele, küsimustele on keskendutud ooperi libretos? Mis oli libreto kirjutamisel kõige raskem? „Puhastusel” on väga palju külgi, mida võib ooperis kas esile tõsta või varjutada. Väga tugev alus draamale, head karakterid, ka taust ajaloo pinnasel töötab hästi. Aga ooper žanrina nõuab muidugi hoopis midagi muud kui romaan või näidend. Ta liigub ajastruktuuride ja nõuete vahel nii omaette, et mul tuli „Puhastuse” materjal siiski kõigepealt molekulideks pihustada ja siis uuesti üles ehitada – ja täiesti juba ooperi nõuete järgi.

Kuid ka autori ja autorite isepära mõjub. Sofi Oksase pärandusena on teoses väga tugev naiste liin ja tundsin, et minul ei ole vaja seda enam ei libretistina ega heliloojana võimendada. Selgelt esmajärguliseks peateemaks ooperis tõusis aga selle kahju teke ja kustutamine, kahju, mida me kõik, kes me vajusime kommunismi alla (mitte üksnes eestlased), ise endile tegime.

Ning ka sellele järgnevad tuletised: mis sellest meisse alles on jäänud, millest me enam kunagi ei vabane, ja kas võimegi üldse kunagi vabaneda, ja kui vabaneda, siis kuidas – kõik see on eriti teise vaatuse teise poole põhiallikas.

„Puhastus” on su esimene ooper. Kas sul oli eeskujusid? Milline oli su lähtepind muusikaliselt ja dramaturgiliselt? Oli sul midagi väga kindlat, millega komponeerides arvestasid (kestus, kulminatsioonid, visuaalne külg, tegevuslikkus)?

Kõik need ja veel rohkemgi.

Aluseid on kolm – palun nüüd mitte ehmuda, nimed on suurejoonelised. Kõigepealt Richard Strauss, omamoodi ka Wagner, kuigi „Puhastus” on kestuselt muidugi lühem kui Wagneri muusikadraamad – mõlemad heliloojad nii teose dramaturgia kui ka orkestratsiooni osas. Ja kolmandaks kogu vene ooperipärand. Minu esimesi mõtteid oli, veidi endale tööabiks, et „Puhastusest” peaks saama vene ooperitraditsiooni omamoodi modernne järglane. See andis mulle ooperi kallal töötades tugeva vundamendi, kuid ka muusikaliselt hästi innustava poliitilise intriigi. Ja ennekõike oli mulle tähtis teose sobivus ooperilavale. Ma ei soovinud „Puhastusse” tuua ooperikultuurile liiga võõraid lahendusi.

Ma usun, et kuulaja ei leia neid aluseid võib-olla nii selgesti üles, kuid mulle olid need ooperi kirjutamisel vägagi suureks toeks. Olen üldse helilooja, kes lähtub n-ö makrotasandist, et liikuda siis alla detailide poole. Niimoodi on ka see ooper tehtud, kogu tervik oli mul peaaegu silmapilkselt ette teada juba ammu enne, kui asusin kirjutama.

Kestusele tähelepanu pööramine oli väga oluline, vajadus arvestada selles osas praeguse kuulaja vastuvõtuvõimega. Kulminatsioonid on ehitatud samuti arvesse võttes mõlemat vaatust koos. Visuaalse külje eest mina endale vastutust ei võtnud, küll aga jätsin libretos ja muusikas kohti, kus lavastaja võib neid vajadusel arendada niikaugele, kui tema fantaasia ja teatri ressursid lubavad. Tegevuslikkus – loomulikult. Kuidas teisiti?

Mainisid kunagi, et ei taha lavastusprotsessi sekkuda. Kas arvad ka praegu nii? Oled olnud paar esietenduse-eelset nädalat hommikust ööni Soome Rahvusooperis. Miks? Kas teatri tööprotsessis on midagi sellist, mida sa üldse ette näha ei osanud?

Jah, ma olin selle ooperi kallal ise juba täiesti üksi nii palju tööd teinud (alates 2009. aastast), enne kui teised töörühma liikmed juurde tulid. Libreto ja klaviir ning enam-vähem ka partituur olid juba valmis, kui üldse kellegagi kogu teosest rääkima sai hakatud. Minu ülesanne oli luua pinnas, millelt lavastaja võimalikult palju ja võimalikult eri suunas saaks edasi liikuda. Meid on praegu õnnistanud fantastiline ja sõbralik töörühm.

Aitäh ja palju edu.

Aitäh ka!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht