Religioon ja tants

K? Heili Vaus-Tamm

 

Birgitta festivali vokaalsümfooniliste suurvormide “tantsimine” on tõstatanud üsna haruldase diskussiooniteema religiooni ja tantsu vahekorrast, mis viib laiemate järeldusteni vaimu ja keha ühtsusest.

 

Koreograafid näitavad seda, mida ei saa, võib-olla ei tohigi sõnadesse panna.

 

Rene Nõmmik ja Tiina Ollesk, kas teie olete need, kes “julgevad” tantsukeeles kommenteerida vaimulikke teoseid?

Tiina Ollesk: Religiooni sõnastatud sisu tantsida me muidugi ei saa. Me saame vahendada kehalist tunnetust ja kogemust.

Rene Nõmmik: Tsiteerin Märt Läänemetsa: “Inimese teadvus ilmutab end alles siis, kui inimese meel jõuab (pöördub) iseendani, inimolemise juurteni. Alles sellest hetkes saab inimesest tegelikult inimene – vaimne olend, kelles on “jumalik säde” (Vikerkaar 1990, nr 7). See on teekond religioosse tunnetuseni, mida oleme püüdnud kehakogemuse kaudu tajutavaks teha.

T.O.: Silmas pidades just Verdi Reekviemi.

R.N.: Miks on vajalik ja võimalik selliseid mõtteid kehakogemusena väljendada? Sest inimene ei ole ainult “kuppel” – pea, aju.

T.O.: XX sajandi teadus räägib inimesest kui psühhofüüsilisest olendist. Inimene on tervik, kus kõik meeleaistingud haaravad tervet keha, näiteks silmanärv “läheb” mõtteliselt läbi kukla kuni kandadeni välja.

R.N.: Aga me elame kultuuriruumis ja ajahetkel, kus sellist mõtlemist ei väärtustata. Kuna suurema osa informatsioonist saame silmadega, pole me õppinud usaldama keha, mis näib olevat midagi patust, ebapuhast või lihtsalt tõrjutud. Fitness-saalides ilusaks (saledaks) ja musklitesse treenitud naise- ja mehekeha võib tihti kohata näiteks TV ning ajakirjanduse reklaamiveergudel, kuid see on hoopis teistsuguse vaimsuse ja eesmärgiga keha kasutamine. Meie lähenemine religioossele teemale (näiteks Reekviemis) toetub holistilisele inimesekäsitlusele: idee (vaim) avaneb keha- ja liikumiskogemuse kaudu. See on väga mitmetahuline tervikkogemus, milles religioosne tunnetus on seotud kehalise kogemusega. Midagi sellist, mida ei saa, võib-olla ei tohigi sõnadesse panna. Seda võib vaadates vaid kogeda.

T.O.: Ja inimeste kogemus võib vägagi erineda. Nendeni jõuab peamiselt see, mida meeled on valmis vastu võtma. Arvame, et kunsti eesmärk on kogemusi avardada.

R.N.: 1990ndate lõpus tegime koostööd vanamuusika ansambliga Rondellus. Ühistööna valmis religioosse sisuga laulude ja kaasaegse koreograafiaga kava, mida esitasime Tallinnas ja ka väljaspool Eesti piire. Ühes Rootsi vanemas puukirikus oleks pastor peaaegu kontserdi ära keelanud, väites, et seal majas (altari ees) pole kunagi veel tantsitud. Pärast etendust said kõik pinged maandatud. Loodan, et vaatajad tajusid midagi huvitavat ja olulist liikumise ning muusika vahel tekkinud seostes. Arvan, et oleme mitmetes töödes uurinud inimolemuse erinevaid tahke (Birgitta festivalilt Reekviem ja “Carmina burana”).

 

Osas kristlikes ajalehtedes ei lubatud sõna “tants” teie üritusi tutvustades kasutada.

R.N.: Tsiteerin Fanny de Sieversi artiklit “Tants Jumalale”: “Aga ka Vanas Testamendis esineb üsna palju tantsimist. Sellega väljendab oma rõõmu poeedist kuningas Taavet Seaduse laeka ees… Jumal ise tantsib ka, kirjutab prohvet Sefanja (3,17): “ta tantsib sinule rõõmuhõisetega nagu pidupäevadel”. Need üllatavad sõnad seisavad prantsuse nn “Jeruusalemma piiblis”, mida võib usaldada, kuna selle tõlkimisega on tegelnud kõige kompetentsemad prantsuse eksegeedid. Eestikeelseis variantides ei esine “tantsimine” üldse. Tundub, et protestantlik puritaanlus ei kannata välja mõtet, et tantsimises võiks väljenduda midagi jumalikku. Ka katoliiklased ei ole seni tantsu suhtes eriti positiivsed olnud. Võib-olla on selles süüdi euroopa tantsustiil üldse, mis on tugevalt seotud erootikaga.”

 

Aga kaasaegse tantsu keel selles valdkonnas? Klassikaline on aktsepteeritavam?

R.N.: Fanny de Sievers arutleb, kas klassikaline ballett on üldse võimeline vahendama filosoofilist või usulist arengut, sest selle keel koosneb stereotüüpsetest kujunditest. “Moodsal sakraaltantsul on tulevase Euroopa kultuuris kindlasti oma koht. Ühiskond peab sellega üksnes harjuma,” kirjutab ta aastal 1991!

T.O.: Minu arvates pakub kaasaegne tants rohkem võimalusi inimese tunnete ja mõtete väljendamisel. Klassikalise tantsu väljakujunenud kaanonid on välja töötatud ideaalkeha jaoks, mida looduses kohtab väga harva. Moderntantsu treeningsüsteemis lähenetakse liikumistele tantsija anatoomiast lähtuvalt, tunnustades seda füüsist, mille loodus on andnud.

R.N.: Inimesele on loomuomane otsida, tunnetada, kahelda. Kõik me oleme tundnud vaimsest vapustusest tingitud “judinaid” – kehas, mitte mõttes! Ja võib-olla ei ole klassikalise balleti kaanonite kohaselt fikseeritud poos tõesti võimeline edastama selliseid tundeid.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming