Rida 7, koht 2

Mart Jaanson

Vanemuise Sümfooniaorkestri hooaja lõppkontsert 8. V Vanemuise kontserdimajas. See oli minu istekoht Vanemuise Sümfooniaorkestri hooaja lõppkontserdil. Kõige äärmine iste parteris parema rõdu all. Miks ma seda rõhutan? Kui orkester juba pille häälestas, vaatasin vasakule rõdule ja nägin, et see oli peaaegu tühi. Jõudsin juba kahetseda, et polnud taibanud sinna istuda: sealt oleksin ju saanud jälgida muusikute  tegevust nagu peopesalt – nagu kunagi muusikatudengina Estonia kontserdisaali rõdu lavapoolsest otsast. Olin juba peaaegu otsustanud, et järgmisel kontserdipoolel istungi sinna, kui tuli mõte – tegelikult sõltub ju iga mulje vaate- ja kuuldepunktist. Ja igaühel on see alati isemoodi. Jäin rahulikult oma kohale ega kibelenud kuhugi ka pärast vaheaega. Kui rida 7 ja koht 2, siis lõpuni.

Kavas oli kahe eesti muusika suurkuju looming:  Lepo Sumera Sümfoonia nr 2 ja Urmas Sisaski Missa nr 1, op. 23. Mõlemal meistril täitub tänavu sünnist ümmargune arv aastaid: varalahkunud Sumeral oleks neid just kontserdipäeval kogunenud 60 ja Sisaskil täitub septembris 50. Otsus, mida valida meeste loomingust nende tähtpäeva märkimiseks, oli tehtud leidlikult. Nimelt on Sumera Teine sümfoonia kirjutatud 1984. aastal ja Sisaski Esimene missa aastal 1990, seega perioodil, mil eesti muusikas oli valdav  modaalne helikeel. Sumera kahes esimeses sümfoonias (esimene 1981) väljendub see modaalsus aegruumi täitmisena dramaturgiliselt vormitud minoorse või veidi kromaatilisema helikoega, Sisaski Esimeses missas „planeetide laadi”, kvaasirenessanssharmoonia ja prantsuspärase paljutertsilisusena. Hiljem, 1990. aastate keskel, lähenes Sumera helikeel tunduvalt millelegi, mida euroopa modernismi kontekstis võiks nimetada kõlaruumikompositsiooniks. Ta hakkas tegelema  kõlaväljadega, mille materjaliks on modaalsuse kõrval ka muud helisuhted, nt mikropolüfoonia ja organiseeritud müra. Sisaski käekiri aga pole tänaseni suurt muutunud.

Nõnda sobisid Vanemuise Sümfooniaorkestri ja tema dirigendi Lauri Sirbi sünnipäevakingid stiililiselt hästi kokku. Sumera sümfoonia ei kõlanud 7. rea 2. istmel päris nii, nagu olin oodanud. Minu meelest moodustavad selle sümfoonia alustoe kolm instrumendigruppi: kaks harfi, löökpillid ja vaskpuhkpillid.  Harfid annavad muusikale tämbrilise pitseri, löök- ja puhkpillid aga liigendavad aegruumis kulgevat vormi, mille kanga koovad ülejäänud instrumendid. Nõnda sõltub teose ettekande õnnestumine minu arvates peamiselt neist pillidest ja muidugi dirigendi võimest need kohaselt mängima panna. Kaks harfi ei tahtnud üksteisega kõlaliselt hästi sulanduda. Kas tuli see häälestusest või vähesest kokkumängust – ei oskagi ütelda. Harfiduo  sümfoonia lõpuosas mõjus veidi veenvamalt kui alguses. Löökpillidest väärivad kiitust timpanid. Ka taldrikud, tamtam ja suur trumm lõimusid orgaaniliselt helikangasse. Orkestrikellad aga, millel on sümfoonias kohati koguni solistiroll, jätsid kuidagi lohaka mulje. Istusin otse nende vastas ja kogesin mõningate löökide ilmset ebatäpsust. Vaskpillid aga asusid minust üsna kaugel. Sümfoonias on mitu kohta, kus nad peavad orkestrist raksatades ja särisedes välja  kostma, nt metsasarvede sforzato-piano-crescendosforzato’d ja glissando’d I osas, kuid pidin hoolega kõrva teritama, et midagi sellesarnast välja kuulda. Nõnda kõlasid sümfoonia kaks esimest osa veidi kõhklevalt. Veenvamaks kujunes dünaamiline liikumine III osa „helistike trepil”. Kontserdi teises pooles kuulasin oma 7. rea 2. kohalt Sisaski tunniajast missat. Huvitaval kombel ei häirinud nüüd kõlalises tasakaalus miski. Võib-olla sellepärast, et teose mõte oli istutatud  mujale – teksti ning seda esitavasse koori ja solistidesse. Liturgilise teksti viisistamine on igale heliloojale paras väljakutse.

Kõigepealt mängib teose õnnestumises olulist rolli helilooja usutunnistus – et kristlikku usku väljendavad sõnad, mida ta helindab, oleksid tema jaoks ka tõde. Tuleb aga ka hoolega mõelda, kuidas leida muusikaline vaste missa rohkele tekstile, eriti Gloria- ja Credo-osas. Sisaski muusika, mis sest, et varjamatult eklektiline ning lühema tekstiga Sanctus’es  ja Agnus Dei’s veidi üksluine, kiidab tõepoolest Jumala au ja helindab missateksti läbimõeldult. Koori kohta, kes oli moodustatud Vanemuise ooperi- ja Tartu Noortekoori lauljaist (koormeistrid vastavalt Piret Talts ning Kadri ja Riho Leppoja), tahan öelda ainult kiidusõnu. Kogu partii esitati nauditava kõlakultuuri ja täpsusega. Solistidest tõusis esile tenor Mati Turi. Märt Jakobsoni bass sulandus küll puhtalt ansamblitesse, kuid üksikult kõlas veidi puiselt. Sopran  Alla Popova ja metso Karmen Puis laulsid kenasti, ent jäid kuidagi tagaplaanile, võib-olla jälle minu istekohalt kuulates.

Kokkuvõttes pani Vanemuise SO hooajale väärika punkti ja pakkus meie armastatud heliloojate ümmargusteks sünnipäevadeks Lepo Sumera omastele, kohal viibinud Urmas Sisaskile ja kogu publikule ilusa kingituse. Ja lõpetuseks. Kui hetkeks kujutleda Vanemuise kontserdimaja 7. rea 2. koht sümboliseerima  Tartu muusikaelu ja rõdu lavapoolset otsa Tallinna oma, siis on viimasel saadav muusikaelamus ehk terviklikum ja kvaliteetsem. Aga kõik me vaatame maailma just sellelt „istmelt”, kus me parajasti istume, ja pole mõtet muretseda, et see pole parim: alati leidub paremaid ja halvemaid. Ka Tartus „istudes” on võimalik muusikast rõõmu tunda, ja järjest rohkem. Umbes aasta tagasi Eesti noorte heliloojate festivalil näitas Vanemuise SO end tundliku kaasaja muusika tõlgendajana ja  eduka debüüdi tegi Kadri-Ann Sumera juhitav Tartu Uue Muusika Ansambel. Möödunud aasta sügisel taasasutati Tartu ülikooli sümfooniaorkester. Tartu Keelpillivarteti ja K.-A. Sumera sellekevadine ühisprojekt leidis väga head vastukaja. Ning kui lisada Tartu Noortekoori ja Tartu ülikooli kammerkoori kodumaine ja rahvusvaheline edu, siis ei tundugi Vanemuise kontserdimaja 7. rea 2. koht nii kaugel parnassist.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming