Rigoletto versus Rigoletto

Tiiu Levald

Rigoletto – Hannu Niemelä ja Gilda – Irina Dubrovskaja. harri rospu  

1850. aastaks oli Giuseppe Verdi loonud ooperi „Nabucco”, mis tegi temast itaalia rahvuskangelase: lavadel mängiti edukalt tema oopereid „Ernani”, „Macbeth”, „Korsaar”, „Luisa Miller” ja „Stiffelio”. Talle tehti pakkumisi kirjutada ooper suure Shakespeare’i tragöödiate „Kuningas Lear”, „Torm” ja „Hamlet” ainetel. Verdi tunnistab ise libretist Francesco Maria Piavele: „Mis puudutab žanrit, siis see võib olla grandioosne, kirglik, fantastiline – see kõik pole minu jaoks oluline, peaasi et libreto on hea. Igal juhul kirg – see on usaldusväärseim teema.” Ning teisal: „„Kuningas lõbutseb” (Victor Hugo draama, mille tsensuur 1832. aastal keelas kohe pärast esietendust) on suurepärane teema, veelgi enam, võib-olla kaasaja suurepäraseim draama. Triboulet (hiljem Rigoletto) on Shakespeare’i vääriv olend.”

Sama aasta 21. novembril tuli Veneetsia tsensorite avaldus, kus muu hulgas kirjas: „Nii nagu poeet nii pole ka kuulus maestro oma talendi tõenduseks leidnud muud valdkonda kui väärastunud kõlblusetus, vääritu vulgaarsus, mis on libreto „Needus” (ooperi tookordne pealkiri) teemaks…” Kogu see „tants” ooperi saamisloo ümber kestis peaaegu aasta, esietenduseni jõuti Veneetsia La Fenice teatris 11. märtsil 1851. aastal. Kadusid igavikku pealkirjad „Kuningas lõbutseb” ja „Needus”, kuid „needuse” teema jäi – Verdi ei andnud sisuliselt alla!

Huvitav on ooperi käekäigu jälg kirjasõnas: Gazzetta di Venezias on kirjutatud muu hulgas, et „uudsuse laviin sõna tõsises mõttes uputas meid, süžee originaalsus, uudsus muusikas, numbrite vormi stiil. Imetlust ning imestust väärib ooperi orkestratsioon. Orkester räägib, nutab ja kallab kuulajasse kirge. Esmapilgul tundub, et vokaalne osa pole nii särav. Ta kaldub kõrvale stiilist, mis seni olnud omane.” Ning lausa jahmatav on arvamus ajalehes Italia musicale: „Täielik ning pidev leidlikkuse puudumine… ja kui mitte arvesse võtta instrumentaalseid kaunistusi, mis on alati kaunid ja välja arendatud, siis ei jää ühtki meloodiat, mitte ühtki takti, mida võiks nimetada uueks. Kõik on jäljendamine ja sealjuures mitte kõige maitsekam.”

Ning ometigi on tänaseks kinnitust saanud Verdi enese väljendatud hõise kirjas Piavele: „Oo, selle „Rigolettoga” algab minu elus uus ajastu!” Isegi meie õhukeses kultuuriloos on ooperit „Rigoletto” lavastatud nüüdseks 12 korda!

 

Kaks „Rigolettot”, kaks vaatepunkti

Ja nüüd siis kahest „Rigoletto” etendusest – üks Vanemuises 19. X ja teine rahvusooperis Estonia 9. XI.

Vanemuise etenduse bukletis avaldab lavastaja Taisto Noor oma kreedo „prokurörina”, kes väidab, et „teie ees seisab deformeerunud kehaga, veelgi hullem, deformeerunud hingega kohtualune. Ma süüdistan teda selles, et kohtualune astub ühe inimsuse põhireegli vastu – ära tee teisele seda, mida sa endale ei soovi. Ma tõestan teile, et kõik, mida ta puudutab, hävib, puruneb ja pöördub tema vastu. Ma süüdistan teda oma tütre Gilda surmas”.

Koos kunstnik Aime Undiga on loodud muljet avaldav visioon: meile on lava portaalides pakutud ajastusse viivad maalingud rõhutamaks lõbujanulise ja ohjeldamatu Mantua hertsogi tegemisi. Rigoletto varjupaika piirab kõrge ja lagunemismärkidega lattaed. Ideed on suurepärased, kahju ainult, et antud etendusel ei toetanud neid alati valgusmäng. Küll aga mõjus lavastuslikult hästi koori individualiseeritud joonis ja muidugi eriline kiitus draamanäitleja Alo Kurvitsale, kes Hertsogi riukaliku teenrina tegutses täpselt, mõtestatult ja orgaaniliselt – igal juhul vaimukas lavastuslik leid.

Rigoletto rollis laulnud Eduards Čuda­kovsil Lätist on itaalia baritonide Mattia Battistini ja Titta Ruffo laulmismaneeri järgiv kantileeni- ja fraasikujunduse valdamine. Lummavalt kõlas tema partii eriti II pildi duetis Gildaga. Väike ebakõla jäi kõrvu siin seoses orkestriga: oboe teema tuli saali harjumatult valjult ja tšello trioolides liikumine oleks võinud olla julgem. Rigoletto II vaatuse palve õukonna poole kõlas veenvalt, kuid duett Gildaga, kus temas lahvatab kättemaksu raevukas teema, jäi veidi kiretuks. Hea intensiivsuse ja kõlaga oli ooperi lõpus Gilda, Maddalena ja Sparafucile tertsett – kõik hääled olid reljeefselt tasakaalus ja pinge kruvis tõusujoones. Siinjuures tahakski esile tõsta Valentina Kremeni (Maddalena) täisväärtuslikku metsosoprani kõla, millel ka eht-verdilik sära ja maht. Üllatavalt kandvalt ja stiilselt kõlas selles ansamblis ka Taisto Noor.

Hertsogi rollis laulnud Kristian Benedikt Leedust jättis kaksipidise mulje. On tal ju jõuline ja omapärase tämbriga tenor, väga veendunud kõrgused, ülevoolav temperament, kuid tooni tekitamise raskepärasus ei lasknud mõjule pääseda Hertsogi rollile vajalikul kerglasel elegantsil.

Gilda roll eeldab kerget koloratuursoprani häält. Alla Popova on erakordselt võluv kunstnik – tema hingestatus, sarm ja musikaalsus on lummav. Kõigis dramaatilistes stseenides pääseb maksvusele tema hääle sära ja väljenduse kirglikkus, kuid laulmata jäid selle rolli juurde kuuluvad kadentsid. Julgen arvata, et ta on siiski lüürilis-dramaatiline sopran.

Märt Jakobson Monterone rollis oli oma kõlaga mõjus, kuid ooperi põhiteema „needus ootab” vajaks veel sisulist arengut. Dirigent Lauri Sirp on tähelepanelik ansamblist lauljate suhtes, võib-olla tasuks järgmistel etendustel julgemalt meeles pidada Verdi põhisoovi – kirglikkust. Lavastusele tahaks soovida pikka kestmist, et jätkuks publikut ka meie noorele baritonile Atlan Karbile Rigoletto rollis.

 

Estonia vaatepunkt

Estonia Rigoletto lavastaja Neeme Kuninga kreedo on sõnastatud ühes tema intervjuus: „Kõigil on olemas oma emotsionaalne mälu, mida on võimalik üles äratada. Minu ülesanne ongi seda teha. Minu eesmärk ei ole selgitada draama sisu või näidata kellegi peale sõrmega. Lavastaja ei ole jumal… Minu sooviks on, et publik näeks, et ka 500 aastat pärast selle draama asetleidmist on inimeste tegutsemismotiivideks jätkuvalt nendevahelised suhted ja kired.”

Kunstnik Kustav-Agu Püüman on loonud visuaalselt ja sisuliselt väga ühtse loo: meie ees avanevad antiiksete varemete fragmendid ja kõik stseenid on nagu fikseeringud gravüüride albumist – kaunid mitmesaja aasta tagused kostüümid ja küllaltki pastelsetes värvides antud karakterid. Teatud vastuolu on aadlike (meeskoori) staatika ja hetääride samaaegse pildisoleku vahel.

Hannu Niemelä (Soome) on kahtlemata tipplaulja, võimsa kõlajõu ja iluga bariton võimaldab tal usutavasti olla väga muljetavaldav näiteks Wagneri ja E.-S. Tüüri muusika interpreteerimisel. Kuid sellel õhtul jäi vajaka eespool jutuks olnud Verdi kantileenist ja veidi kummastav oli ka ta rollilahendus – Niemelä teeskles õukonnas küürakat ja n-ö eraelus mõjus härrasmehena. Minnes nii kaugele Verdi põhimõtetest, peaks seda ka väga kaalukalt põhjendama. Külaline Irina Dubrovskaja Venemaalt jättis äärmiselt veenva mulje: kaunis ja hea koolitusega hääl heljus saali täitvalt igas registris ning kõik kadentsid olid esitatud briljantselt. Eriti kiiduväärne oli I vaatuse aaria sellises tempos väljapidamine!

Dmõtro Popov Ukrainast on kindlasti mõne aasta pärast maailmalavade uhkus – erakordselt terve ja särav tenor ning nii noore laulja kohta vaimustav vokaalne stabiilsus. Jääb üle vaid loota, et tänapäevase, rahast dikteeritud tööstiili juures antakse talle aega sukelduda ka rollisisestesse probleemidesse ja vabaneda füüsilistest kammitsaist.

Selle lavastuse mõjusaim leid oli ooperi finaal: avastanud oma tütre laiba, hakkab Rigoletto nagu meeltesegaduses endale asu otsima ja teda jääb saatma kummituslik Gilda hääl kuskilt teispoolsusest. Lisanduvad nagu nägemusena veepeegeldust kujutavad valgusmängud – needus on täitunud. Leonid Savitski Monteronena ja selle põhiteema kandjana kõlas saali täitvalt. Üldse oli rõõmustav kuulda, et Sparafucile rollis Priit Volmer ja kõrvalosades laulnud Andres Köster ja René Soom on saavutanud muljetavaldava vokaalse kandvuse. Maddalena roll on loodud madalamale häälele, kui seda omab Helen Lokuta – tema musikaalsus ja rollikäsitlus olid veenvad, kuid kuulsas kvartetis jäi tema teema praegu tagasihoidlikuks.

Kiita tahan orkestri suurepärast kõla, lisaks kavalehel märgitud solistidele Mart Laasile ja Tiit Pärtnale kindlasti ka Sigrid Orusaart ja Olev Ainomäed. Dirigent Arvo Volmer on orkestripartiist välja toonud kogu eespool jutuks olnud uudsuse Verdi partituuris, kuid edaspidi tasuks võib-olla üle vaadata mõned tempovalikud. On muidugi iga interpreedi õigus luua oma kontseptsioon, kuid näiteks meeskoor, kelle kõla oli kompaktne ja meeldiva värviga, oleks II pildis vist õnnelikumas seisus, kui annaks aega ka teksti väljalaulmiseks.

Lõpetuseks aga üks retooriline küsimus: kas on otstarbekas meie väikeses riigis tuua samaaegselt lavale üks ja sama ooper kahes teatris, mida eraldab vaid 180 km? Ja samas on meie endi noori ja väga häid tegijaid pikas rivis ootamas rolle rikkalikust muusikavaraaidast.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming