Ristumine kõrvalteega

Kaie Tanner

Luule, see ei tule tuulest – Mart Saare kaunimad laulud. EESTI FILHARMOONIA KAMMERKOOR MIKK ÜLEOJA dirigeerimisel Mart Saare lauludega Mustpeade majas 16. VI.

 

“Kui tore, et Mart Saare tähtpäevade puhul ikka tema muusika ka kõlab,” rõõmustas üks tuntud muusikainimene neli aastat tagasi helilooja 120. sünniaastapäeva puhul korraldatud festivalil.

Iseenesest näitab see, et midagi on korrast ära. Looming, mis ainult looja juubeli puhul tolmust puhtaks pühitakse ja vitriini vaatamiseks tõstetakse, muutub eksponaadiks. Eksponaat ei ela ega hinga, ei kõneta väljaspool omaenda aega ühtegi inimest. Eksponaadil on enamasti kopituse hõng ja seda koheldakse lugupidamisega – seda mitte asja väärtuse, vaid vanuse tõttu. Kui muusikast saab eksponaat, ei saa see olla enam elav muusika.

Eesti Filharmoonia Kammerkoori Saare kontsertide sari on eriliselt väärtuslik just sellepärast, et kontserdid anti tähtpäevaväliselt ja muu sunduseta. “Kaunimad laulud” on iseenesest vaieldav määratlus, kõlab natuke nagu best of ning on Saare umbes 350 laulust koosneva kooriloomingu hulgast ikkagi väga väike osa. Aga kava sai väga hea ja hakkas kõnelema, ehk just sellepärast, et dirigent Mikk Üleoja oli valinud laulud oma maitse ja eelistuste järgi. Nii ei saanud kontserdist eksponaadihõngulist kohustuslike lugude ettekannet, vaid kõlas elav muusika.

Mart Saare koorilooming on suures osas küllalt komplitseeritud ning amatöörkooride kavas kohtab enamasti selle lihtsamat osa. Kammerkoor tõi õnneks välja ka tiheda polüfooniaga ning vokaalselt nõudlikud lood nagu “Metsalaul”, “Sii om leelo liinast tuudu”, “Noore veljo, veeritäge!”, “Latse hällütamise laul”, “Jaan läeb jaanitulele”, “Seitse sammeldanud sängi”, mida kontserdilavadel ei kuule kuigi tihti. Ja ei saagi kuulda, sest 99 protsendile eesti kooridest käivad need laulud lihtsalt üle jõu. Ka kammerkoorile kulunuks ilmselt ära veidi pikem prooviaeg (või üleüldse rohkem Saare muusika laulmist), mis aidanuks vältida kohatist rabedust ja intonatsioonilist juhuslikkust, aga ka “ülekulturiseeritud” hääletekitamist (selle all pean silmas karge rahvaviisimeloodia esitamist pateetilisel ooperihäälel). Õnneks ei tulnud seda väga palju ette.

Muljet avaldas dirigendi respekt partituuri vastu ning sellele lisanduv muusikaline emotsioon, mis kokku andsid väga sümpaatse tulemuse. Hästi toodi välja laulude karakter, oma nägu said nii rõõmsalt kerged “Allik” ja “Kasehaldjate laul”, tõsine “Põhjavaim” kui romantiline “Luule, see ei tule tuulest”. Saar paneb oma muusikalise tahte partituuri väga täpselt kirja, selle sama täpset järgimist paraku alati ei kohta. Seda enam punkte Eesti Filharmoonia Kammerkoorile ja Mikk Üleojale, kes mitte ainult ei esitanud helilooja partituuri, vaid interpreteerisid seda. See vist ongi eksponaadi ja elava loomingu vahe.

Me ju tegelikult ei taha, et Tubina muusika kõlaks ainult Tubina festivalil, Kappide looming Kappide festivalil ja Saart saaks kuulata tema juubelite puhul. (Muidugi, parem siiski nii, kui üldse mitte.) Teisest küljest on naljakas kiita Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Mikk Üleoja selle eest, et nad Saare koorimuusika vitriinist välja tõid, arvestades asjaolu, et tegu on eesti koori, eesti dirigendi, Eesti maa ja eesti muusikaga. Et meie klassika esitamine võiks ju olla pigem reegel kui erand, pigem mainstream kui kõrvaltee.

Kontserdil kavas olnud Mart Saare laulud salvestatakse ka Eesti Raadio fonoteeki, aasta lõpuks peaks valmima ka CD. Loodetavasti jäävad need laulud ka Eesti Filharmoonia Kammerkoori kavadesse edasi, nii järgmiste juubeliteni kui tähtpäevaväliselt.

Mart Saare koorimuusika on seda väärt.

Kaie Tanner

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming