Rituaalne teekond rahvusliku müüditeadvuse voogudes

Evi Arujärv

Tõnu Kõrvitsa autorikontserdist: mõni mõte ja tunne Tõnu Kõrvitsa autorikontsert: solistid Kadri Voorand ja Anja Lechner (tšello), Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste. 6. II Metodisti kirikus. Tõnu Kõrvitsa autorikontsert Metodisti kirikus oli eelmäng ECMi plaadisalvestusele. Kavas vaheldus helilooja originaallooming Veljo Tormise teoste seadetega. Laval olid Tallinna Kammerorkester ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor koos Tõnu Kaljustega ning solistidena džässilaulja Kadri Voorand ja saksa tšellist Anja Lechner. Ettekandele tulid „Seitsme linnu seitse und” (2009/2012, Maarja Kangro tekst, seade tšellole ja keelpilliorkestrile), „Labürindid” (2010, keelpilliorkestrile) ja „Laul” (2012/2013, tšellole ja keelpillidele) ning Veljo Tormise meeskoorilaulude töötlused: „Tasase maa laul” (1964/2008, häälele, kandlele ja keelpillidele) ja „Viimane laev” (1981/2008, meeskoorile, suurele trummile ja keelpillidele), lisaks töötluse töötlus „Peegeldused tasasest maast” (2013, tšellole ja koorile). Kõik kokku oli midagi enamat kui teoste rida. Tasapisi tuli teadmine, et seda järgnevust ei saagi kuulata nagu „kontserti”. See oli peaaegu maagiline toiming, väga täpsete rõhuasetustega rituaalne teekond rahvusliku müüditeadvuse voogudes. Tormis ja Kõrvits Mulle tundub, et aeg ja ruum on Tõnu Kõrvitsa muusikas aasta-aastalt üha tähtsam, mõnikord isegi tähtsam kui muusikaline materjal. Ka autorikontserdi läbiv joon oli eriline, hüpnootiline aeglus ja ruumilisus – kõlakihtide, kõlamaailmade polüfoonia. Sama tähtsad olid aega ja kõlamist liigendavad tsesuurid ja vaikusehetked. Aeglaselt hingavasse aegluubi-maailma viis juba avapala, Tormise „Tasase maa laulu” seade, kus kulgesid kihiti Kadri Voorandi kahiseva tämbriga lauldud meloodia, müütiline kandlekõla ja orkestriliinide tumedad viirud. Melanhoolia ja vabastav avarustunne – kummaline kogemus ... Kava lõpetas fantaasia sellesama avapala ainetel – „Peegeldused tasasest maast”.

Müütiline aeglus värvis ka Tormise Juhan Smuuli tekstile loodud tuntud meeskooriteose „Viimane laev” seadet. Selle teose eksistentsiaalne hingepalang on Kõrvitsa käe all läbinud hingematvalt kauni ümbersünni. Originaaliga võrreldes on seades kõlalist intensiivsust ja üldist dramatismi tugevasti „maha keeratud”, ühtlasi laevad muusikat leebed üleminekud ja grandioosne, raskepärane valsirütm – otsekui hiiglasliku ajahammasratta pöörlemine. Üsna nappide vahenditega omandasid Tormise laulud ebamaise värvingu. Muusika saladus ei peitugi ainult nooditekstis …

Aegluse esteetika ei ole eesti muusikas midagi uut, pigem on see „pealiini” juurde kuuluv nähtus. Valdavalt käib aeglusega kaasas intoneerimise ja kõladetailide toomine tähelepanu keskmesse, reljeefsus ja tähendusrikkus. Kõrvitsa muusikakõne on pigem introvertne ja „äraolev”, kaemuslikkust katkestamas harvad dramaatilised puhangud. Tema vormikujunduses kohtuvad impressionistlik vabadus ja ennustamatus ning strukturaalne seotus, püsivate helikomplekside varieerimine. See kõik erineb vägagi Tormise autentsusetaotlusest ja karmselgetest struktuuridest. Tulemus seadete näol oli rabavalt väljendusrikas. Kahe üsnagi erineval moel rahvuspärandit mõtestava helilooja energiaväljas viibides tundus üsna kentsakas meenutada parasjagu käimas päeva- ja olupoliitilisi kemplusi rahvusidentiteedi ja ajaloo ümberkirjutamise teemadel. Kollektiivne identiteet on miski üsna sõnastamatu inimese lihas, veres ja alateadvuses. Seda vormivad aastatuhanded ja seda ei saa ümber kirjutada.

Unenäod ja labürindid

Autorikava südameks olid kaks originaalteost, mille ühisjooneks arvumaagia (7 – universumi, makrokosmose number) ja habras, nägemuslik atmosfäär. „Seitsme linnu seitse und” kõlas nagu impressionistlik hällilaul, mida vikerkaarena ääristavad lainetavad akordikaskaadid ja täidavad linnulaul ning tšello ja koori kahekõned. Teose muutlik faktuur hõlmab värvikaid akordimustreid ja heterofooniat, tundelisi tšellomeloodiaid ja rahvalaululiselt loitsivaid motiiviahelaid.

Keelpilliorkestrile kirjutatud seitsmeosaline „Labürindid” on korduvat põhimaterjali varieeriv miniatuuride rida, mis rahvalaululistest hällitustest ja sillerdavast akordivertikaalist jõuab ka dramaatilise heterofoonilise loitsimiseni, taandudes haprasse kõlavärvimuusikasse. „Labürindid” on tähendusrikas pealkiri, arhailine sümbol, millel palju tähendusi. Paleoliitikumis kehastas see teekonda Maa-ema, jumaliku neitsilikkuse keskpunkti, kristlikus traditsioonis palverännakut Pühimasse Keskmesse. XVII sajandist peale need tähendused taandusid ja labürindist sai eksiteel, segaduses teadvuse võrdkuju või meelelahutuslik eksitusmäng. Jungiaanlikus traditsioonis on labürint alateadvuse sümbol. Muusika loomuses on hüljata konkreetsusi ja kehastada puhtaid intentsioone. Nii võib öelda, et unenäoline, otsiv kulgemine on Tõnu Kõrvitsa muusika läbiv joon, „tähendagu” see mida tahes. Autorikontserdi mõlemast kesksest teosest õhkus salapära, soojust ja looritatud nukrust, mis tõi meelde helilooja kammerooperite metafüüsilise atmosfääri.

Paganlikust vaatepunktist

Kõrgkultuuri heliloomingut ümbritseb enamasti ikka mingi tähendusrikas lugu – helilooja omamüüt, mille aluseks on tema kompositsioonitehnika ja kujutlused, aga ka kuulajate-tõlgendajate omad. Tõnu Kõrvitsa loominguga käib kaasas lugu arhailisest põhjamaast ja (rahvamuusikas peituvast) kollektiivsest ürgteadvusest. Samasugust lugu annab varieerida mitme teisegi eesti (ja mitte ainult eesti) helilooja puhul. Sellistel lugudel on püsiv turunduslik väärtus. Seda lauset ei pea siiski tingimata negatiivses võtmes mõistma. Müüt on köitnud inimest ja inspireerinud loojaid läbi aegade kindlal põhjusel: see seob mineviku, oleviku ja tuleviku üheks kestvaks ja pühitsetud nüüd-hetkeks. Müüt tähistab alati ka tagasiminekut turvalise algseisundi või -tähenduse juurde. Muusika on müüditeadvuse võimsamaid kandjaid.

Kõrvitsa väljenduslaadi „äraolev” aeglus, ajakoe katkestused ja hüpnootiline kõlamaaling on tõesti nagu uks „sellest maailmast” „teistesse maailmadesse”. Mine tea, ehk on loojad tõesti ühenduses „kosmilise mäluga” või „kõrgemate ilmadega” ja tajuvad (nagu ütleb kavaleht) rahvaviisi kodeeritud „varjatud informatsiooni, millele nüüdisinimene oma urbanistlikult piiratud vaatevälja tõttu tavaliselt ligi ei pääse”. Mina, looduseusku „pagan”, ka ei pääse. Selle puudulikkuse märgiks on veendumus, et Kese on pigem igal pool ja „siinsamas” kui „kõrgemates maailmades” ja et tõeluse puudutus on elusam ja ülem kui kehatud supertähendused.

Tõnu Kõrvitsa muusika puudutus on kordumatu. Tema meloodiad on üsna sageli otsekui loobumust tulvil, vaikse puhanguna lõpmatusse hääbuvad. Mõni soojalt laulev meloodia puhkeb ootamatu õiena, kuid hajub nagu põgus ilmutus. Faktuurimustrid on muutlikud: puhaste intervallide kestev mängitamine ja sillerdavad akordidekaskaadid, diatoonika ja kromaatika, heterofoonia ja koloreeritud kolmkõlalisus, kaskaadidena voolavad kaanonid, arhailised terts-sekund-struktuurid ja tumedad bassihelid, väga kõrge ja väga madal register, ülemhelispekter. Ja palju vaikust, katkestusi, hääbumisi. On kunstiloomingu paradoks, et puudumine, katkestus ja tühjus võib olla täidetum kui kohalolek, jõud ja väljendamine.

Tundub ka, et müüt ja rahvapärimus on Kõrvitsale eelkõige fantaasiamängu lõppematu allikas. Ja et need fantaasiad ei vii monoteistliku Absoluudi jalge ette. Pigem kangastuvad lapseea fantaasiad ja unenäolised teekonnad alateadvuse salakambrites. Enne sellise muusika kuulamist peab väga vaikseks ja tähelepanelikuks saama. Õieti vajabki selline muusika täiuslikku vaikust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming