Robert Jürjendali helged maastikud

MIRJAM TALLY

Robert Jürjendalil ilmus hiljuti koos David Rothenbergiga CD ?Soo-Roo? ning aprillis esitleb ta uut plaati ka trioga Fragile.

Jürjendalil on palju tegemist. Vanalinna muusikakool ja laste õpetamine, kitarristuudio, ansamblid (WGT, Fragile), koostööd mitmete muusikutega, olgu siin näiteks nimetatud Siiri Sisask, Kärt Johanson, Arvo Urb, Riho Sibul, Henn Rebane, David Rothenberg, Petri Kuljuntausta. Nimekiri läheks pikaks… Teda lihtsalt jagub mitmele poole. Tore. Tasakaalukas ja helge natuuriga õpetaja seisab silmitsi keerukate noorte inimestega: ?Koolitöös pead noore inimese n.-ö. jalule aitama ja teda suunama. Nii mõnigi on pärit mittemuusikute perest, kus vanemad lapse tegevust põrmugi ei toeta, ja nii on need lapsed segaduses.? Roberti enda muusikaline olemine võiks aga olla eeskujuks küll, innustamaks noori oma muusikahuvi süvendama. Tema loodki on ?moodsad? ja ?noortepärased?, eri karva mõjutustega, aga põhitoonilt helged maastikud. Avatud olemisega suudab ta sünteesida kõike põnevat, mis maailm pakub.

Kunagi ammu oli Jürjendalil soov saada kutseliseks heliloojaks. Kitarr aga jäi selles ?heitluses? peale, seetõttu on ka enamik tema loomingust seotud kitarriga. Paljud tema helitööd on sündinud improviseerimise ja katsetamise käigus. Kuigi katsu sa seda hetke hoida. Püüa sinilindu. Aga kõike ei peagi suutma kinni püüda, puuri või paberile panna. Improvisatsioon on just selline asi kusagil aimatavuse piiril. ?Enamus asju, mida ma teen, on kollektiivsed tööd. Teised aitavad neid lõpuni viia. Muidugi võib juhtuda, et lahustud teiste arvamuste sees. Aeg-ajalt on tervendav oma mõtted algusest lõpuni ise viimistleda. Näiteks teatrimuusikat kirjutades.? Jürjendal eelistab siiski koostööd teiste muusikutega. Temas lihtsalt on sellist vaimu, mis sulandub kollektiivi. Loob ansamblis vabama atmosfääri. Aga samas on ta alati ?kohal?: terane, humoorikas. Interpreedina eelistab ta lugusid, kus jäetakse vabadusi: ?Mulle meeldib, kui interpreedid saavad teha seda, mis on ainult neile omane. Muidugi nõuab see neilt ka rohkem pingutust. Kui töötan väikeste kollektiividega, nagu näiteks Fragile, Weekend Guitar Trio või Vanalinna Muusikamaja kitarristuudioga, jätan alati võimaluse teha kohapeal kiireid muudatusi ? see on lihtsalt minu tööprintsiip.?

Helisid armastas ta juba lapsena. ?Eriti vaimustusin siis, kui suutsin neid ise luua ja nägin, et sellel protsessil on ka mingi tulemus.? Loojad jäävad ju mingis mõttes ikka lasteks, mänguline moment saadab neid elu lõpuni. ?Nende puhul, kes seda ei arvesta ning teevad oma asju ülikainelt ja emotsioonitult, kahtlen, kas tegemist on loominguga,? on Jürjendal skeptiline.

Loorberitele puhkama ei ole ta saanud ega tahtnud jääda, olgugi et on osaline enam kui viieteistkümnel plaadil ning annab tihti kontserte. ?Endastmõistetav rahulolu oma tegevuse tagajärgedega muutub, mida vanemaks saad, järjest keerukam asi. Siin tunnen natuke sarnasust Riho Sibulaga. Kiire, automaatne reaktsioon loomingulistes küsimustes ei pruugi alati olla adekvaatne ja sõltub paljudest subjektiivsetest teguritest. Küsimus on tundlikkuses, kui tundlik ühe muusiku helikeel üldse on. Kas see on piltlikult jäme tross või tuules vaikselt vilisev keel, mis vajab vaid kerget puudutust. Ideedele peab jätma aega settimiseks. On olukordi, mida ei saa ette näha, näiteks koos improviseerides. Seda on mõistlikum hinnata hiljem. Mul on vedanud, et olen saanud koos töötada selliste inimestega, kes on piisavalt enesekriitilised ja ei lase läbi sobimatut.?

?Ma ei saa jätta rääkimata asjadest, mis häirivad ? standardite pealetükkivus. Rõõm oleks näha, et inimesed teeksid valikuid rohkem oma sisehääle järgi. Standardid võiksid domineerida seal, kus neid tõesti on vaja, näiteks elutähtsates valdkondades, kus ei saa lubada eksimusi.

Teine asi on negatiivse mõttemaailma rõhutamine. Justkui oleks häbiasi rääkida millestki puhtast ja kirgastavast. Kui inimene pidevalt produtseerib negatiivseid väljendusvahendeid oma loomingus, on see jõhker, oletades, et ta ise elab suhteliselt korrastatud maailmas. See teeb haiget. Valu ehk siis ilmavalu parajas annuses on vajalik, et üldse midagi luua. Kui aga ületatakse valulävi, on tagajärjed ettearvamatud. Mulle tundub, et mida turvalisem on keskkond, seda haigemad ideed sünnivad, justkui protestiks oma ?heale olemisele?. Kas me tõesti vajame rohkem virilaid kannatusi, et luua helget ja inimlikku??

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming