Rock?n?roll:Õiglased rokkarid

Jürgen Rooste

Kuidas Clashi plaadist ?London Calling? sai veerand sajandit tagasi üks rokiajaloo piiritähis.

The Clash. London Calling. 25th anniversary edition. 3 CD-d. Columbia, 2004.

Sel nädalavahetusel mängib ?Rabarockil? The Exploited, üks 1980ndate punkikoone, kelle iseloom, ükskõiksus ja andetus on muidugi imekspandavad, kuid kahjuks oli neil ka üks halb mõju. Nimelt muutus Exploitedi välimus vahepeal punkide vormirõivaks, nii et suur jagu neist nägi välja nagu mingi põrunute armee. Ning punkmuusikagi hakkas astuma ühte jalga ? Clashi kitarrist Mick Jones on öelnud, et kujunes lausa midagi pungipolitsei sarnast. Sõbrad ja kriitikud hakkasid dikteerima, milline õige punk peab olema, kuigi protopunkidele tähendas see eelkõige vabadust olla isemoodi.

Kui vaadata seitsmekümnendate lõppu, siis oli punk palju kirjum asi ning seetõttu ka suurema kõlapinnaga kui praegu. Punklainest kasvasid täiesti omanäolistena välja nt hilisemad pop-bändid Talking Heads ja Blondie, kes on teinud ehtsaid diskolugusid. Sest tegelikult kogunes vähemasti USAs punkliikumiseks üks kummaline ja kirju seltskond: kamp inimesi, kes hängis ja mängis endises homoklubis CBGB. Vangla- ja krimislängis tähendaski ?punk? homoseksuaali või allalastut. See on üks uue liikumise nime võimalikke etümoloogiaid: homoklubi kontingendi kohta kasutatav sõimusõna jäi lihtsalt napakatele noorrokkaritele külge. Brittide poolel ülemere võis veel muidugi tuttav olla vana tähendus ?mäda puit?. Sest eks ühiskonna mädapaisest tekkinud mässuna sääl end lipulaevad Sex Pistols ja the Clash välja pakkusidki.

Igatahes mõtlesid tollased punkarid palju avaramalt: Clash on rokkmuusikasse väga palju uuendusi, kummalisi kokteile ja stiilikooslusi toonud. Ning Johnny Rotten lõi pärast Pistolsi lagunemist Public Image Limitedi (P.I.L.), depressiivse ja rusuva postpunksürrbändi, kes stilistiliselt samuti kaheksakümnendate jooksul väga kummalistel aladel ära käis. Vaid vana ustav Ramones jätkas vahvalt veeremist omaenda punklaadis ning nende kurioossemad katsed produtsent Phil Spectoriga ja veidramate lugudega on siiski vaid väike kõrvalepõige. Au nondele rock?n?roll?i-ratsanikele, kusjuures siinkohal tasub meenutada, et Ramones on ainuke tollastest esiansamblitest, mille liikmed tänaseks pea kõik surnud on.

*

Aga miks rääkida praegu Clashist ja ?London Calling?ust?, nende 1979. aastal ilmunud legendaarseimast albumist? Clash on kummalisel kombel praegu üks mõjukamaid roki näo kujundajaid: uuematest bändidest on the Libertinesi viimane suurepärane album kogunisti Mick Jonesi produtseeritud ja kuidagi tuttavliku saundiga. Ka Eestisse tulemata jätnud ja pea kõik tähtsamad Brit Awards?id korjanud Franz Ferdinand on ilmselgelt Clashi-mõjuline ning isegi Green Day uusim album ?An American Idiot?, millega nad roki-grammy?d ära tõid, sisaldab palju clashilikke võtteid, vasturütme ja katsetusi ekletilise rock?n?roll?iga. Eriti ehk uusim hittlugu ?Holiday?.

Lisaks oleks Elvis Presley selle aasta hakul saanud seitsmekümneseks. Ja Elvise ning Clashi vahel on terav seos. See ei ole ainult see redneck- või koguni whitetrash-suhtumine, millega Elvis rock?n?roll?i lõi ja mis vaatab ilmselgelt vastu punkliikumise ülbetest pungiaetud silmadest ja mässulisest suhtumisest kodanlikku toppavasse ümbrusse. Pungiajaloos märgilise/murdelise tähtsusega plaadi ?London Calling? taga olid idealistlikud noored mehed, laulja Joe Strummer, Mick Jones, bassist Paul Simonon ja trummar Topper Headon. Tuntud rokikriitik, hullumeelne Lester Bangs on kirjutanud oma essees/osalusvaatlusloos ?Clash?, et punkareid iseloomustab üldiselt igavlemine ja ükskõiksus, et nad kuulutavad: meil on halb, paha ja meid ei huvita mittemiski. Clashiga on aga temagi meelest otse vastupidi: neid huvitab kõik, just valusad teemad, tänavavägivald, töötus, armastus, hakkamasaamine oma noorusega jne. Ta kirjutab, et lisaks oma uskumuste eest seismisele on nende viha ja võitlus on õiglased (righteous! see on anglogermaanide keeli üks kõva sõna!). Jah, Clashi iseloomustab hoolimine, poeetiline taju ja eluterve iroonia. Nagu selleski kuulsas loos: ?I?m all lost in the Supermarket / I can no longer shop happily, / I came in here for that special offer / Guaranteed Personality. // I wasn?t born so much as I fell out, / Nobody seemed to notice me/ we had a hedge back home in the suburbs / over which I never could see.? (?Lost in the Supermarket?). Siin on pilget nii iseenda (pungiksolemise), spliini kui tarbimisühiskonna pihta.

Clashi nägemuses hakkas rock?n?roll?i aeg otsa saama, algselt plaaniti plaadi pealkirjaks panna ?The Last Testament?, viimne testament ? poiste endi mõttes viimane rock?n?roll?i-plaat. Sellest ka lõppeks ühe plaadi võimsama loo järgi nime saanud albumi kaanekujundus: foto Paul Simononist oma bassi purustamas pääle üht mitte eriti hästi õnnestunud kontserti, mil publiku passiivsus tas frustratsiooni tekitas. Kogu lahendus matkib Elvis Presley esimese LP kaanekujundust, ainult et siit vaatabki vastu see pettumus ? pettumus, milleni rock?n?roll jõudnud oli.

*

?London Calling? on vahva ja eklektiline plaat, mis peidab endas rockabilly?it, ska-rock?i, ilusaid ballaade, veidike psühhedeelilisi saunde ja Phil Spectori wall of sound?i matkeid, nalja, armastuslaule, sotsiaalset mürgipritsimist, isegi hip-hop-meeleolu ja rütmikat (?The Guns of Brixton?, eriti ent tolle laivversioonid, kus Mick Jones salmiosa peaasjalikult räppis), beatleslikku meloodilist rokkimist. Võiks öelda, et see on Clashi ?White album?, kuid aastakese hiljem ilmunud tuubelplaat ?Sandinista? on veelgi eklektilisem ja eksperimentaalsem.

Clash oli üks esimesi bände, kes inspireerus Jamaica muusikast, reggae ja rock?i segunemisel sündis ska. Mis Bob Marley ja the Wailersiga veel sarnanes, oli see, et Jamaical täitsid need laulud ajalehe funktsiooni, levitasid rahva seas sõnumeid sündmustest ja protestivaimu, uut ideoloogiat, siis Clash jätkas brittide maal sama liini: nende lood rääkisid ühiskonnas sündivast, nende endi igapäevast.

*

Muidugi ei oleks plaati sündinud kahe asjata: kõva eeltööta, millest mineval aastal 25. aastapäeva puhul ilmunud uus väljalase annab tunnistust lisaplaadiga: ?The Vanilla Sessions? on lausa biitlite hiljuti välja lastud ?Let It Be? Steve Martini produtsendikäeta, n-ö bändi oma, toore versiooni vääriline. See on tunnismärk lugude valmimisajast, metsik ja karge atmosfäär, keldriline heli ? need on ikkagi n-ö prooviruumisalvestised. See aga viitab, et Clash tegi kõvasti tööd enne pärisstuudiosse minekut ning ilmselgelt on selletaolistel salvestistel ka enam pungi mekki küljes.

Teine oluline asi on produtsent ? Guy Stevens (veel töötanud nt koos Free?ga, avastanud The Who, olnud Mott the Hoople?i manager jne). Koos heliinsener Bill Price?iga. Uue versiooniga on kaasas ka DVD Don Lettsi dokfilmiga plaadi valmimisest ning haruldaste filmikaadritega stuudiost. Arvatavasti ei ole Guy Stevensiga võrdväärset hullumeelset produtsenti nähtud. Et The Clashile energiat juurde süstida, käitus ta stuudios nagu tavaline segane (mida ta ehk oligi): lõhkus toole, loopis ringi suurt redelit, kallas klaverisse veini, läks heliinsenerile kallale, kui too Stivensi arust heli valesti keeras. See mees suri varsti, 1980ndate hakul, umbes samal ajal kui eespool mainitud rokikriitik Lester Bangs. Clash ise lisas segadust alatihti stuudios jalgpalli tagudes. Kokku tuli üks kummaliselt üllas ja terav ja mitmekesine rock?n?roll?i-plaat.

*

Kui Clash kaheksakümnendate keskel juba ilma Mick Jonesita oma viimase plaadi välja andis, siis oli see püüd naasta oma juurte juurde. ?Cut the Crap?il? on palju laule, mida on hea õllejoomise ja jalkamängimise kõrvalt kaasa möirata, on ikka veel tähenduslikke tekste, aga palju vähem eksperimendihõngu ja iseolemist punk-scene?il. Eks Strummer sai sellest aru, et läks veidi viltu, hiljem tegi ta veel palju põnevaid projekte, muuseas produtseeris iiri folkpunkareid The Pogues ning mängis ühel nende tuuril isegi bändis kidrat. Enne surma, paar aastat tagasi, ilmus Joe Strummerilt ja the Mescaleroselt veel suurepärane album ?Streetcore?, mis oli pigem kantud vana Clashi eksperimenteerivast vaimust. Rääkimata lugematutest muudest ska- ja rokiprojektidest, mis ta ette võttis. See jälg on tegelikult nüüdseks juba biitlite või rollingute vääriline.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht