Rollikujunduse värvipaletist

Tiiu Levald

Iris Oja Tsiteerin algatuseks kontserdisarja „Vocalis­simo” reklaambukleti teksti: „Igale lauljale on soolokava ettevalmistamine suur väljakutse – võrreldav kunstniku aastaid ettevalmistatava isikunäitusega. Kuulaja ette tuuakse ju peale oma vokaalse ulatuse ja tehnika ka reper­tuaari­valik ja sisuline küpsus.”

Nendes sõnades sisaldub enesestmõistetav tõde. Iseasi, kuidas kellelgi seda tõde õnnestub realiseerida. Kui palju on võimalik ühel või teisel kunstnikul, olgu see koorilaulja või orkestrant, leida leivateenimise ameti kõrval aega ja energiat enese vormishoidmiseks, partnerite kaasamiseks, ühiste harjutamisaegade ning ruumide rentimisel finantside leidmiseks! Kuni ollakse tudeng, on see kõik tasuta käes. Hiljem vaata, kuidas ja kas oskad olla ka enda mänedžer! Neid mõtteid ärgitas väljendama väga aktuaalne dispuut, mille kirglik jätk oli 28. IX Sirbis ilmunud Ülle Marksi „Avalik kiri kultuuriministrile”. Näiteid, kus analoogsed probleemid muusikute maailmas, võiks tuua kuhjaga. Ning müts maha nende tublide ees, kes suudavad selles igat liiki konkurentsis tulla publiku ette värskete mõtete ja huvitavate interpretatsioonidega. Mina räägin siinkohal vaid positiivsest nähtusest meie kultuurimaastikul.

On kiiduväärt, et selline sari nagu „Vocalissimo” möödunud aastal lõpuks käivitati ja et sellel on olnud ka publikumenu. Kõnealusel kontserdil esitati briti Orpheuseks tituleeritud Henry Purcelli (1659–1695) ooperi ja lavamuusikat ning Georg Friedrich Händeli (1685–1759) ooperi- ning oratooriumiaariaid. Vaadates nende kahe suurkuju sünni ja surmaaega, näeme, et nad on astunud säravalt Euroopa muusika-areenile teineteise kannul.

Antud õhtul esitati Purcelli aariaid ooperitest „Haldjate kuninganna”, „Dido ja Aeneas” ning „Bonduca” ja „Pausaniase” lavamuusikast. Imponeeris ansambli (laulja, viiul, tšello, klavessiin) diskreetsus ja fraasi nõtkus. Teatavasti on andmeid, et Purcell soovis retsitatiivides suurt vabadust. Ning et koloratuur ei tohtinud olla mingi suvaline vokaliis, vaid see pidi kindlalt kinnitama mõtte rõhutamist.

Metsosopran Iris Oja järgis meeldivalt neid põhimõtteid ning tema äärmiselt rikka tämbraalse olemusega hääl sulandus täielikult nii viiuli (Helen Västrik) kui tšello soojade intonatsioonidega. Kuna Purcelli vokaalteostes ei ole esikohal lugude metronoomiline tiksumine ja bassiliin on võrdväärne vokaalsega, siis võiks edaspidises koostöös seda ka julgemalt rakendada. Seda enam, et Ardo Västriku käes kõlab tšello ju imeliselt! Kõige mõjusama mulje jättis „Haldjate kuninganna” Juno aaria, kus laulja päästis valla oma särava hääle kõik varud (niivõrd, kui see stiil eeldab) ja sulandus harmooniliselt tundliku ja kompaktse kõlaga tervikuks.

Veidi aga vaidlustaks antud õhtul kuuldud Händeli interpreteerimise mõningaid tahke. Avapalana kõlanud Caesari aaria ooperist „Julius Caesar” kõlas väga hea energeetilise laengu ja täpse koloratuurtehnika valdamisega, äärmiselt hõrguna mõjus ka järgmine aaria „Kulla kaasa” ooperist „Rinaldo”. Kuid juba siin hakkas ilmnema pianissimo-laulmisel tendents, mis tundus põhjendamatu. Raekoja saal on ideaalne just piano’s laulmiseks, kuid see peab olema intensiivsel toel – vastasel juhul tekib väike vastuolu klavessiini intensiivse olemuse ja hääle hajuva iseloomu vahel.

On ju näiteks oratoorium „Semele” kirjutatud 1744. aastal. See oli ajastu, kuhu jättis oma kustumatu jälje kuulus lauluõpetaja Nicola Porpora Napolist (1686–1786), Veneetsia konservatooriumi direktor, kes üritas 1733. aastal Londonisse kutsutuna pakkuda lauluõpetamise kõrval Händelile konkurentsi ka heliloojana! Ta oli Farinelli õpetaja; too jättis samuti vokaalkunsti lukku mõjusa jälje. Parim näide Porpora nõudlikkusest ja põhimõtete kohta on temast maha jäänud harjutuste kogu ja legend sellest, kuidas ta olevat lasknud ühel oma parimatest õpilastest seitse aastat laulda ühte ja sama vokaliisi! See peaks aga olema teatud vihje tänasele tegijale. Ei arva, et peaks taotlema mingit jõulisust või pseudoatraktiivsust, kuid näiteks samas „Semele” aarias oleks soovinud näha rohkem seestpoolt tulevat kirge ja tulisemat küsimust.

Ja veel üks mõte. Kuigi Iris Oja väga suurte võimalustega hääl võimaldaks vist suurema süvenemise puhul sügavuti sukelduda pea igasse klassikalise laulmise žanrisse, julgen soovida, et järgmisel pöördumisel selle stiili juurde leiaks laulja võimaluse Händeli da capo’des fiorituuride lisamiseks – see on põnev ja fantaasiaid võimaldav sfäär. Teades laulja väga heal tasemel prima vista’t (seega omandab ta noodimaterjali väga nobedasti), siis julgen soovitada lavamuusika peast laulmist – rollikujunduse värvipalett saaks nii tegijale kui kuulajale terve vikerkaare jao värve juurde.

Äärmiselt kiiduväärt, et noored muusikud on leidnud nii palju vähetuntud repertuaari ja toonud kuulajani osakese äärmiselt võluvast ja epohhi loonud rikkusest.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming