Roman Toi elupildi ees istudes

Sirje Vihma-Normet

Roman Toi. Kaunimad laulud pühendan sull’: mälestused. Toimetanud Tiina Sarv. kujundanud Katrin Kaev.  Toronto, Viljandi, 2007. 400 lk.        Otsustasin Roman Toi 2007. aastal ilmunud mälestusteraamatu uuesti läbi lugeda. Alustasin fotode lehitsemisest. Esimestelt piltidelt vaatavad vastu Westholmi XVII lennu poiste intelligentsed, samas kelmikad näod, viimastelt aga meie laulupidude üldjuhtide tammepärjastatud pead, kelle seast tunned naerulohkudega Toi eksimatult ära. Nõustun täiesti Roman Toi endaga,  kes oma elulooraamatu sissejuhatuses kirjutab: „Kui istud oma elupildi ette, mille servad enam su silmavaatesse ei mahu, siis esimeseks ehmatuseks on materjali tohutu hulk ning inimeste galerii, kes ühel või teisel moel on sinu elurada mõjutanud ja sillutanud”.

       

Roman Toi elust võiks tõesti mitu raamatut kirjutada – niivõrd mastaapsed on olnud ta ettevõtmised. „Kaunimad laulud  pühendan sull’…” on kirja pandud Toi enda käega ja see on raamatu üks suur lisaväärtus. Oleme ju kõik, kes maestroga kohtunud, nautinud tema vaimukat sõnaseadmisoskust ja täpselt naelapea pihta panemist. Juba väliseestlaste asemel ulgueestlastest rääkimine näitab Toi keeletundlikkust. Kui palju assotsiatsioone „ulgueestlane” tekitab – alates ulgumerest ja lõpetades ulgumisega. Põgenes ju Toi isegi üle  ulgumere Saksamaale ja kui pommirahe alt pääsedes kuivale maale jõudis, koges, mida tähendab ellujäämise üle rõõmust ulguda.     

Roman Toi elulugu on ulgueestlaste lugu. Teda peetakse õigustatult „väliseestlaste Ernesaksaks”. Toimusid ju kodueestlaste laulupidudega paralleelselt ka väliseestlaste laulupeod, mis üle nelja aasta kulmineerusid üleilmsetel ESTO-pidustustel.  Laulu- ja võimlemispidude ning kunstinäituste kõrval peeti ka poliitilisi koosolekuid, mis aitasid elus hoida mälestust iseseisvast Eestist. ESTOd olid N Liidu poliitilistele ringkondadele niivõrd vastuvõetamatud, et ESTO-le kodueestlasi ei lastud. Mäletan 1980. aasta ESTO pidustusi Stockholmis, millest saime osa Rootsist saadetud kirjade ja fotode vahendusel. Ainuüksi see, et suurlinna liiklus pandi eestlaste  laulupeorongkäigu ajaks kinni, tundus uskumatu. Salakaubana lipsas Toi koostatud kavadesse kodueesti heliloojate koorilaule, paraku tõi see kaasa pahandamist nii siit- kui sealtpoolt „raudset eesriiet”. Selle teadmise taustal olid 1990. aasta laulupidu, kuhu tulid esmakordselt ka väliseesti koorid, ja 1994. aasta ESTO Tallinnas nagu suure unistuse täitumine. Kahju, et nii paljud sümpaatsed ulgueestlased seda enam  kogeda ei saanud. 

Praeguste väliseestlaste suurürituseks on Toronto dokumentaalfilmide festival. Sellest on saanud Kanada kultuuri kuuluv üritus, mida külastavad teistegi rahvuste esindajad peale eestlaste. Selle hästi promotud elujõulise filmifestivali kõrval toimuvad  ikka veel ka eestlaste kohalikud laulupeod. Roman Toi 95. sünnipäev Toronto Eesti Majas oli juba ise nagu üks laulupidu. Väliseestluse olemuse, mis on ju ka maestro enese olemasolu õigustus, on Toi tabavalt kokku võtnud Eesti Vabariigi aastapäevakõnes 1964. aastal Toronto esinduslikus Massey Hallis. „Lahkusime kodumaalt protestiks kommunistliku režiimi vastu. See lahkumine oli vägivaldne ja ülekohtune  paratamatus ajal, mil asju aeti veel kahuritorude ja püssitääkide keeles … Meist lõviosa on võõrsil elanud juba 20 aastat. 20 aastat oleme pidanud mängima elavat küsimärki: mis on lahti rahvaste enesemääramise õigusega? Senise 20 aasta jooksul oleme kogenud, et kommunismivastases võitluses on vaba maailm olnud abitu nagu Kanada hokimeeskond hiljutisel taliolümpiaadil – amatöörid nõukogude orbiidi  professionaalide vastu … Seisame siin püstipäi teiste vabade rahvaste peres ka nendel aegadel, mil sõjaline okupatsioon on vallutanud meie maa. Ta on vallutanud puud ja põõsad, kivid ja kännud, põllud ja heinamaad, aga eesti rahva hing on vaba ja nõuab vabadust oma sünnimaale.” Roman Toi ja tema aatekaaslased pidid ootama veel 26 aastat, et näha Eesti riigi iseseisvuse taastamist. Juba aasta enne  seda, 1990. aasta suvisel laulupeol, saime kogeda Toi sõnade õigsust, et „eestlased olid eksiilis poliitiliselt, mitte vaimselt”. Väliseesti koorid laulsid heas, aktsendita eesti keeles ja teadsid meie kõige olulisemaid koorilaule peast. Ulgueestlased olid üle ulgumere tagasi kodumaale jõudnud.     

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming