Romantiliselt, fookuses juubilar

Alo Põldmäe

Valdavalt itaalia ja prantsuse ooperimuusikast koostatud kava eesti tippsolistide osalusel oli Vanemuise teatri kauaaegsele peadirigendile ja muusikajuhile Enel Nõgenele väärikas austusavaldus tema 60. sünnipäeva tähistamiseks. Mäletan seda energiat, millega Endel  Nõgene alustas 1974. aastal dirigendina Vanemuise teatrimajas. Liikusin siis Vanemuises üsna tihti seoses oma balleti „Merineitsi” ettevalmistamisega ja sellest ajast olemegi sagedamini kokku puutunud. Nõgene oli äsja lõpetanud Tallinna konservatooriumis trompeti (Helmut Orusaare klass) ja dirigeerimise erialal Roman Matsovi juures. Paralleelselt teatritööga jätkusid dirigeerimisõpingud Leningradi konservatooriumis ja assistentuuris  Leedu ooperiteatris.

Lisaks igapäevatööle muusikalavastustega asutas ta 1975. aastal teatriorkestri baasil Vanemuise kammerorkestri, mida juhatas aastani 2000. Tema juhatusel kõlas siis mitmel kontserdil Tartus ja mujal Eestis ka minu teos „Kaks ornamenti oboele ja kammerorkestrile”, kus oboesolistina astus üles Arvo Purga. Vanemuisega jäi Nõgene seotuks aastani 1999, mil ta jätkas tegevust Estonias.  Oma 36 dirigendiaasta jooksul on Nõgene juhatanud rohkem kui 60 muusikalavastust ja tegutseb praegugi nii Vanemuises kui Estonias külalisdirigendi rollis. Nõgene on olemuselt dirigenditüüp: näiteks võib ta tagasihoitud pingega juhatada dramaatilist stseeni, samas väljenduda ülevoolavalt lihtsama koega stseeni juures. Igatahes tundis juubilar end galaõhtul üsna erinevate, aga siiski romantilist alatooni  kandvate ooperikatkendite keskel hästi ja jäi mulje, et täit rahuldust tunneb Nõgene just Puccini kiirelt vahelduvate meeleoludega muusikasse süüvimisel. Seesugune õhtu edu sõltub paljuski lauljatest, nende tasemest ja vormisolemisest, nende võimest end sulatada ansamblisse teiste lauljatega. Ilusaid hetki pakkusid Alla Popova ja Oliver Kuusik Puccini „Madama Butterflys” ning „Boheemis”, samuti vanemuislased  Atlan Karp, Taisto Noor ja Karmen Puis ning endine vanemuislane Jassi Zahharov. Kahtlemata hoidis meeli ärevil Annely Peebo väga võluv esinemine: perfektse häälekõla ja -valitsemise kõrval köidab ta ka väga hea lavalise välimuse ja näitlemisoskusega. Tore, et kuulsime Peebot koguni viies numbris, millest eriline oli „Habanera” Bizet’ „Carmenist”.

Kavas oli mitu muusikalist avastust, näiteks  katke meil lavastamata Bellini ooperist „Capulettid ja Montecchid” või duett Bizet’ ooperist „Pärlipüüdjad”. Kulminatsiooniks kujunes aga kvartett Verdi ooperist „Rigoletto” Popova, Peebo, Zahharovi ja Oliver Kuusiku osalemisel. Vaadates-kuulates kerkis üles üks küsimus: nimelt on meiegi teatrites saanud kombeks laulda originaalkeeles. Hoidmaks teatrikülastajat kursis lavatüki tegevuse ja sisuga,  ilmub etendusel tavaliselt lava kohale tõlge. Galakontserdil on aga tegemist katketega paljudest ooperitest, neist igal oma süžeeliin ja dramaturgia, paraku jääb publik seega sisuseletusest ilma. Kuulatakse vaid puhast muusikat. Ongi hea, võidakse öelda – hea muusika jääb ju heaks ka teksti mõistmata. Kuulajasõbralik selline lähenemine siiski pole. Lahendus on minu arvates lihtne: galakontserdilgi peaks saalisviibijat lava kohalt  tõlget lugeda saama. See ei tohiks teatril olla keeruline korraldada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming