Roosa pilv

Leelo Kõlar

Boris Berezovski klaveriõhtu 26. XI Estonia kontserdisaalis. Meie selle aasta kontserdikavades pole väljastpoolt Eestit saabunud pianiste eriti raske üles lugeda, kuna siin aitab ühe käe sõrmedestki (Joyce Yang, Nikolai Demidenko ja Peeter Laul orkestrisolistina, Sergei Kasprovi ja Boris Berezovski klaveriõhtu). Ega me hakka ometi Kalle Randalut välissolistiks pidama?  Boris Berezovskist rääkides ei jõua loetleda kõiki maailmatasemel orkestreid ja dirigente, kellega ta on esinenud. Pärast Tšaikovski konkursi peapreemia võitu 1990. aastal algas Berezovski aktiivne kontserdielu kogu maailmas, mis on kestnud tänini. Tal läheb hästi: kontserdigraafik on tihe ja publik vaimustatud. Ta tunnetab oma positsiooni, tema esinemisest kiirgab enesekindlust ja enesega rahulolu. Selleks on ka põhjust – ta ju mängib  väga hästi klaverit! On keerulistest mängutehnilistest probleemidest kõrgelt üle, valdab suurepäraselt faktuuri ja kõla, tal on hea haare ja mastaabitunnetus ning oskus püüda kuulajad oma „õngekonksu otsa”.

Näib, nagu võiks Berezovski teha klaveri taga takistusteta kõike, mida vaid soovib. Millised soovid ta siis seekord kuulajate ette tõi? Kava äratas ootust: R. Schumanni „Davidsbündlerite tantsud” (mis pole eriti tantsud,  vaid Florestani ja Eusebiuse muusikalised dialoogid) ja F. Liszti alati elevust tekitav Sonaat h-moll. Schumanni tantsude tarvis oli Berezovski leidnud läbipaistva ja kerge koloriidi, juhindudes enamasti autori antud karakteri- ja tempomärgistustest nagu zart, einfach, innig (õrnalt, lihtsalt, intiimselt), mis mõjutasid kaudselt ka elavama ja erksama iseloomuga osi nii, et enamasti kulges teos, nagu Schumann on määranud 17. palas: wie aus der  Ferne (nagu kaugusest). Kuulaja kerkis ilusate kõlade uttu nagu roosasse pilve. Selles pilves oli mõnus ja veidi igav olla. Paiguti oli tunne, et esineja „ei viitsi” eriti praegu. Kas oleks võinud anda teosele rohkem sisulist kaalu ja ilmestada osi selgemalt? Liszti kuulus h-moll sonaat, maailma tipppianistide professionaalsuse mõõdupuu, tõstis saalitäie kontserdi lõpul vaimustunult püsti. Säravad passaažid ja mürisevad oktavid,  peadpööritavad tempod ja aplombikad kulminatsioonid!

Kogu teose dramaatika, hea-kurja vastandamine ja konflikt kujunes aga pigem üksteisele järgnevate tehniliste etteastete hiilgavaks demonstratsiooniks. Kas ülikiires tempos fugato ei teinud seda osa teenimatult koomiliseks? Loogiline arenguline side ja osade põimumised jäid küsitavaks, sportlik pinge tekkis bravuursemates lõikudes. Lüürilisemad osad kutsusid meid jälle roosasse pilve, kus viibida  päris kena. Berezovski on väga osav temposid kokku ajama, süüdimatult nurki ümardama ja teatud momentidest üle libisema, jättes mulje, et see oligi nii kavandatud. Sellest kujunes nagu kerge flirt publikuga, mis mõjus ilmselt nakatavalt. Ma ei ole kindel, kas kuldrahad, mida meie jalge ette toodi, ei muutu peagi kaselehtedeks … Kuid head ju needki.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming