Süüdi ettekavatsetud melanhoolias

Jürgen Rooste

Eesti Keeled. Kella tiksumist? Jaak Johanson, Riho Sibul, Jaak Sooäär, Tuule Kann, Pille Karras, Ain Agan. CD AVA MUUSIKA 002, 2004.

Mäletan, kui The Eagles tegi üheksakümnendail unplugged-kontserdiga comeback?i. See pilt, mis Eesti Keeltest plaadiümbrise sisemusse peidetud, meenutab natuke toda sündmust, kitarristide olemine ja ilmedki kuidagi… isegi koomiliselt. Sellega sarnasused õnneks piirduvad, sest Eagles on ses mõttes õnnetu bänd, et neil on harva õnnestunud maagiat tabada, see kamp siin istub aga nõiduse soonel.

 

 

Mind võiks süüdistada melanhoolias (melanhoolia on ju kuritegu ja luuserlus, ohhoi, sellega juba kuskile ei jõua), et need lood mulle meeldivad, sest tõesti ? kõik on sordiini all ja imetasane, mõni asi veidi jää-ääreline, sekka mõni folgitöötlus, ikka pikkade talveõdakute meeleolu, aja kuratlikult aeglane kulg. Selle nimel on Johanson ja Sibul end kuidagi isetumalt muusika teenistusse rakendanud kui tavaliselt, nende hääled Sooääre lauludes on kasutet teisiti, instrumentaalsemalt, kui nad oma asjades tavatsevad.

Keelte muusika on säärane, et sul on valida, kas võtta see vastu või mitte, nagu mingi leebe usund ? kas tunnistada oma sisimat melanhoolsust, kas vajada pääsu kiirusepöörisest, sest jah, see muusika on peatumine. On meil tarvidust ilmselge helindatud nukruse, rahu, päikesepuudutuse ja teistmoodi lõhnaga ärevuse järele?? mille kuulamine on ise nagu meditatsioon, eeldab meditatsiooni. ?13 meditatsiooni muusikas ja laulus? polekski väär pääliskiri.

 

 

Plaadil pesitsevad kolme sorti lood: Sooääre tasased laulud, sekka paar särtsakamat, ütleme, et mingi määratlematu, müstilise filmimuusika meeleoluga (näiteks ?Waltz for A. A.?) instrumentaali, mis võiks jääda kuskile vanadesse Ida-Euroopa tasastesse komöödiatesse; siis rahvalaulutöötlused ning paar klassikatöötlust. Debussy leidumine plaadi viimasel äärel, serval, kella allalibisemise hetkes, on täiesti loomulik, sest enim on see plaat impressioon, mälestus mingitest kõladest ja kajadest. Kõla on see, mis jääb meelde, eraldab sind hiljem saginast.

Sibula-Johansoni lauldud lugudes pole midagi nii hirmus uut ja üllatavat, mis ilmselgelt ei ole ka eesmärgiks seatud, sest Kaplinski luules/laulutekstis (?Kella tiksumist?) räägitakse siin sõnumi valmissaamisest, mis jääb kuskile kahe miljardi aasta taha. Milles see plaat võiks olla siis sekundiosuti liigahtus?

Kui need lood kokku sulavad, siis tekkib küsimus: milline on Sooääre muusika suhe folgiga, kuidas nad üksteisesse imbuvad? Esmalt arvatavasti inspiratiivne, ja ma ei mõtle motiive, vaid meeleolusid? Selle tõestamine oleks muidugi ohtlikult hämar tegevus. Näiteks Sooääre enda sõnadega ?Vaiksel ööl? võiks alguses olla Vennaskonnaliku punkbändi lugu, kui seda töödelda, ilus rockikoega mõtisklus. Ja ?Aprill?, teine ta enda tekstiga lugu, on midagi imeilusat väikestele kampsunites ja linase märsiga folgitüdrukutele, kes parajasti armunud või armuda ihkavad? See seisund on neil muidugi pea alati, ja ma ei ole pääle mõnd Jää-ääre lugu jupp aega midagi nii ehedat ja selget kuulnud, mis seda pilti, tunnet, olemist kannaks.

 

 

Kõige nõiduslikumad on aga Tuule Kanni lauldud rahvalaulud ?Vaeslapse laul? ja ?Aiamäng? ning ansambli üheskoos loodud instrumentaalne ?Pühad?, mille helipildis on peidul kollektiivse alateadvuse iha kunagise pühademeeleolu järgi ? see, mis on ehk petlik, meelde jäänud ?Kevadest? (võta raamat või film, kama kolm) või-mine-sa-tea-kust. Aga see üle metsatuka leviv helgus ja ootusärevus, õnnelik rahutus, noh, muidu ütleks, et poes seda ei müüda, aga Eesti Keeled on midagi tabanud?

Tuule Kanni laulmine on ent rohkem sõnamine, veider loitsimine; viimase aja ühed veenvamad ja hirmutavalt sööbivad rahvalaulusalvestised leiab just selt plaadilt.

 

 

Ma usun, et muusika ja luule võivad päästa ilma, elu selle ilusamas, sisukamas tähenduses; ma ei mõtle siin ähmast eksistentsi kui miskit iseväärtust. Kõik otsivad, kõik on teel, selle seltskonna rada on üks võimalik, ja nad on oma õigele kursile üsna lähedal. Võib-olla jääb see plaat pääle Kanni lauldud ?Aiamängu? natuke seisma ? laulud on ikka ilusad, aga tähtsamad asjad on juba ära öeldud. Aga meditatsioon ei katke, kulg, tiks ja tuks ammugi mitte. Kui süldist ja muust hääst ja moraalitust hämaral ajal nuumatud saab, on see hää lohutus. Kümblemine paremas vees. Haavade lakkumine parema keelega. Heh-heh, eesti keelega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht