Sümfooniakontsert kui poliitiline deklaratsioon?

Toomas Velmet

Tundub, et seitsmega lõppevad aastanumbrid annavad põhjust siduda muusika edukalt poliitikaga. Meenub aasta 1957, kui Estonia kontserdisaalis juhatas sümfooniakontserti esimene pärast sõda Eestit külastanud välisdirigent Tauno Hannikainen ja Sibeliuse „Finlandia” kõlades tõusid tollased muusikakooli õpilased püsti ning pidid hiljem oma teguviisi kohta KGBs seletust andma. 1967. aastal olin tunnistajaks, kui juuni alguses tormas filharmooniasse maestro Roman Matsov ja nõudis, et ta soovib ette kanda, ja kohe, Händeli oratooriumi „Iisrael Egiptuses” – paar päeva tagasi oli just alanud kuue-päevane sõda nimetatud riikide vahel. Seda ettekannet muidugi ei tulnud, kuna NSVL oli kindlalt egiptlaste selja taga. Tõenäoliselt leiab midagi sarnast ka järgmistel kümnenditel, kui hoolega otsida.

Ei ole palju aega tagasi, kui ka siinmail kehtis kohustuslik arvamus, et kultuur (ja muusika) on ainult poliitilise ideoloogia propagandistlik väljendusvahend. Aeg-ajalt jäid need ideoloogid armetult vahele muusikale just selliste siltide kleepimisega. Ei ole ju väga vaja otsida muusikaloost neid juhuseid, kus autor mõtles üht, ütles teist ja kriitikud deklareerisid kolmandat ning publik mõistis neljandat. Üldjuhul on tegemist suurepäraste teostega ja õigus on alati kuulajate poolel. Meenub kas või Šostakovitši V sümfooniaga seonduv: 1935. aastal ilmus tollases NSV Liidu ainupartei ajalehes Pravda stalinliku reaktsioonina Šostakovitši ooperile „Mtsenski maakonna leedi Macbeth” artikkel „Muusikaline korralagedus, mitte muusika”, millele järgnes otsekohe Šostakovitši materdamine, mis pärssis mõneks ajaks ta loomingu ning jättis jälje kogu eluks.

1937. aastal toimus Leningradis Šostakovitši V sümfoonia esiettekanne (IV, aastast 1936, läks sahtlisse 1961. aastani). Kui publik väljus Leningradi Filharmoonia suurest saalist, kostsid laused: „Vastas ja kuidas veel vastas!”. Kuulajad kuulsid sümfoonias autori vastust Pravda juhtkirjale, õigemini Jossif Vissarionovitšile endale, ja nad ei eksinud. Venemaa on harjunud olukorraga, kus loominguline eliit peab autoritaarse riigiga dialoogi mõistukõnes, millest kuulajad saavad aru, kuid ideoloogid-tsensorid ei saa tähte närida, kui seda tähte lihtsalt polegi.

Pärast hooaja avakontserti oli 30. XI jälle ERSO ees peadirigent Nikolai Aleksejev, kelle kavas kaks teost: Sergei Prokofjevi süit muusikast filmile „Porutšik Kiže” (1934) esimeses kontserdipooles ja Dmitri Šostakovitši Sümfoonia nr 10 e-moll op. 93 (1953). Prokofjevi süidis, mille autor on koostanud kahes variandis, s.t kas vokaalsolistiga (bariton) või saksofoniga, on võimalik ja vist ainuõige kasutada ka lugejat, kelleks seekord oli Raivo E. Tamm. Teksti vajab teos selleks, et mõista iroonilist satiiri (Juri Tõnjanov), mida Prokofjevi muusika illustreerib. Tõnjanovi satiiri idee on üsna sarnane Gogoli „Surnud hingedega”, aga tegevus viidud keiser Paul I (1754–1801) aega – tegelikult on vene bürokraatia nürimeelsus ja sellele alluvate nutikus aegumatu teema. Jutt käib olematust porutšik Kižest, kes hakkab bürokraatlikes paberites ning kuulujuttudes oma elu elama ning kes sureb lõpuks, mingi aasta märtsis, kindralina ja maetakse kõigi sõjaväeliste austusavalduste saatel. Prokofjevile oli see süžee hästi meelt mööda ja muusika on autori vääriliselt vaimukas.

Isegi nii vaimukas, et haarab kaasa kavalehelt Raivo E. Tamme eluloo, tsiteerin: “Raivo E. Tamm on lõpetanud Tallinna 32. keskkooli BC-kategooria autojuhina, Tallinna 19. tehnikakooli autoremondilukksepana, Tallinna Riikliku Konservatooriumi näitlejana, Eesti Esimese Aeronautikaklubi lennukooli erapiloodina ning Võru Lahingukooli vabatahtlikud reservohvitseride kursused reservlipnikuna” (braavo!). Kes siis veel, kui mitte reservlipnik Tamm porutšik Kiže rolli etendama.

Šostakovitš hakkas oma X sümfooniat kirjutama pärast 1953. aasta märtsikuud, kui Stalin oli surnud. Esiettekanne tehti Leningradis sama aasta detsembris. Sümfoonial puudub programm, kuid ikkagi seostatakse seda türanniast vabanemisena, kuigi autor polnud selle lootuse suhtes just eriti optimistlik. Mingi lootusrikkus, kuigi isiklikku laadi, on siiski teosesse programmeeritud, sest esmakordselt kasutab ta III osas oma muusikalist monogrammi D.Sch. = D-Es-C-H. Ning veel motiivi metsasarvelt E-A-E-D-A = E-l(a)-mi-r(e)-a, mis lahti harutatuna seondub autori õpilase Elmira Nazarovaga, kelle kohta räägitakse, et sel perioodil pööranud Šostakovitš talle suurt tähelepanu.

Igal juhul süstib see Šostakovitši üks tippteostest kuulajasse lootust ka tänapäeval. Siia sobivad tema tagasihoidlikud sõnad tütar Galinale, kui see oli isale teatanud Stalini surmast ning lootusrikkalt küsinud, kas nüüd kõik muutub. Šostakovitš vastas elutargalt: „Jääme lootma.”

ERSO esitas koos oma peadirigendiga Prokofjevit vaimuka eelsoojendusena kirglikule Šostakovitšile ja kõrv salvestas viimases nii kõrgtasemel solistid (Vavilov, Peäske, Sarapuu, Leibur) kui kogu orkestri hästi tasakaalustatud ansambli. Tuleb nõustuda Nikolai Aleksejevi veendumusega, et Šostakovitš oli selle maailma viimane sümfonist.

Muuseas – kaks päeva pärast teoste esitust toimusid Venemaal Riigiduuma valimised ja märtsis tulevad presidendi valimised.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming