Sündmuse võrra rikkam

T?Reimann

Kui võrrelda tänapäeva kontserdilavadel soleerivaid viiuldajaid mõnekümne aasta tagustega, torkab silma vanema põlvkonna suurmeeste vahetumine noorte naisviiuldajate põlvkonnaga, kes on olnud edukas konkurssidel ja kellel sellele lisaks tagataskus plaadistamisleping mõne suurema firmaga. Reklaamitumad on hetkel kümmekond 20–30aastast noort, kelle tööandjad on järgmised plaadifirmad: Hilary Hahn (sündinud 1980, Deutsche Grammophon), Sarah Chang (1980, EMI), Leila Josefowitz (1978, Warner), Janine Jasen (1979, EMI), Baiba Skriede (1981, Sony/BMG), noorimana Nicola Benedetti (1988, Deutsche Grammophon) jne. Nad ei võta vastu kontserdipakkumisi, vaid suunavad need mänedžeridele. Oma otsustes ei ole nad kuigi vabad ehk iseseisvad – kui mõni aasta tagasi tekkisid Viktoria Mulloval (1959) Philipsi firmaga plaadistuste suhtes erimeelsused, pidi ta firmat vahetama (nüüdseks Onyx).

Loomulikult on neil noortel, kuhu pürgida – staatus, mida omab naisviiuldajate kuninganna Anne-Sophie Mutter, on tõeliselt ihaldatav nagu ka tema kontserdihonorar (umbes 1 miljon krooni). Nende noorte selja taga on terve rida andekaid viiuldajaid, kes on juba mõne kontserdiagentuuriga seotud. Samuti neid, kes selleks alles võimalusi otsivad. Aga kindel on see, et ilma Joeske van Walsumi agentuuri toetuse ja Eri Klasi noori soosiva suhtumiseta me vaevalt oleksime 20aastast Laura Zariņat niipea ERSO solistina kuulda saanud.

Sellest oleks olnud kahju, sest ta tutvustas ennast meeldiva, viiulimängu põhikomponente valdava interpreedina, kellele Beethoveni Viiulikontsert D-duur op. 61 on jõukohane repertuaar. Viiuldaja toon on kvaliteetne, ta kuulab seda ning suudab vajaduse korral ka juhtida. Intonatsioon on korrektne ja juhuslikkust kohtab vähe.

Belgia viiuldaja ja helilooja Eugène Ysaÿe on Beethoveni Viiulikontserdi kohta öelnud: „See kontsert ei ole viiulist lähtuv, vaid viiulile kirjutatud – rohked kolmkõlad (klaverifaktuur) ja nendel põhinevad figuratsioonid annavad lõputuid võimalusi selle muusika suursugusust ja õilsust esile tuua.” Praeguses esituses jäi enim kõlama kontserdis leiduv lüüriline alge. Dramaturgiliselt vajaliku pinge eest hoolitses rohkem ERSO Eri Klasi juhatusel.

Eri Klas on vormis. Lihtne tõdemus üle tunni kestnud Wagneri “Tristani ja Isolde” Henk de Vliegeri orkestriseade (an orchestral passion) esituse järel. Ja mitte lihtsalt vormis, tema puhul nagu akumuleeruksid aastate jooksul saadud kogemused, eesmärgi saavutamise nimel toimiv energia on muutunud paremini juhitavaks, tal on aega – ehitada tõuse, luua pingeid ja neid ka lahendada, et asuda teisele, kolmandale või neljandale ringile – võimsamale ja veenvamale. Oli tähelepanu vääriv, kuidas orkester esituse käigus üha enam üheks organismiks muutus, koosmäng paranes ja saalis tekkis ehtne muusikategemise atmosfäär.

Eri Klas on alati silma paistnud energiat andva dirigendina, seekord sai ta seda ka tagasi – orkestri kontsentratsioon oli väga hea. Enesekindlust lisasid ka rohked, õnnestunud soolod Arvo Leiburilt, Liina Žigursilt, Pärt Tarvaselt, Madis Karilt – kõige krooniks meisterlikult mängitud suur inglissarve soolo Tõnis Traksmannilt.

Pika aplausiga lõppenud Wagneri esituse järel oli orkester silmanähtavalt väsinud, maestro rahulolev ja publik tõelise sündmuse võrra rikkam.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming