Säde, millest tõuseb leek

Ivo Heinloo

Tandem Raivo Tafenau – Sergio Bastos on saanud Eestis populaarseks ka väljaspool jazziringkondi. Räägitakse, et nende suvehõngulised lõunamaised rütmid sobivad iseäranis hästi  Eestile sügistalvel laskuva kaamose peletamiseks. 6. detsembril on Tafenau ja Bastos esinemas „Jõulujazzi” raames Vene teatris koos rohkearvulise bändiga.  Pikka aega Soomes elanud kitarrist ja laulja on nüüdseks kolinud Brüsselisse, kuid tema koostöö Tafenauga jätkub. Kui hiljuti Elioni jazziauhinna pälvinud Tafenaud tunnevad-teavad ilmselt kõik jazzihuvilised, siis mesihäälne brasiillane on hoidnud võrdlemisi madalat profiili. Kes on Sergio Bastos ja kust tuleb tema silmatorkav sümpaatia Eesti vastu?   

Olete mänginud koos mitmete kuulsate brasiilia muusikutega, kuid ühel päeval otsustasite siiski Euroopasse tulla. Miks nii?     

Sergio Bastos: Tahtsin leida uusi võimalusi ja väljakutseid. Brasiilia muusika oli muutumas ja tähelepanu koondus teistele  stiilidele, mis mulle nii väga ei sobinud. Reisimine on mulle alati meeldinud ning seega haarasin varmalt kinni Soomest saadud kutsest. Helsingisse elama asumisel oli ka hulk isiklikke põhjusi. Brasiilias alustasin Sergio Dias Baptistaga, kes tegi kaasa maailmakuulsas Brasiilia bändis Mutantes. Need esimesed sammud olid mu karjääris suurepäraseks visiitkaardiks. Mängisin ka Bebel Gilberto ansamblis siis, kui ta polnud veel väljaspool Brasiiliat väga tuntud.     

Kes teid inspireeris kitarrimängu ja laulmisega tegelema?       

Mõjutusi tuli igalt poolt. Brasiilia, nagu teate, on suur Euroopa, Aafrika ja muude kultuuride sulatusahi. Muusikud nagu näiteks João Gilberto on mulle jätkuvalt suureks eeskujuks, sama võiksin öelda Caetano Veloso ja Gilberto Gili kohta.  Oi, neid lemmikuid on nii palju – Miles Davis, Jimi Hendrix, John McLaughlin. Klassikalistest heliloojatest Debussy, Bach … Ka mõni kunstnik nagu Salvador Dalí. Ma usun, et kõik, mis meie tajusfääri jõuab, avaldab meile vähemal või suuremal määral mõju.       

Raivo Tafenauga kohtusite esimest korda 2002. aastal?       

Soomes viis saatus mind kokku trummar Petteri Hasaga, kellel juba tollal olid Eestiga tihedad sidemed. Ta rääkis minust Raivole ja Mart Mardisalule ning Mardisalu oligi see mees, kes mind Tallinnasse esinema kutsus. Sellel sündmusel oli kohal ka Raivo, kes jättis mulle algusest peale sooja, südamliku ja sõbraliku mulje. Kui olime mõne kontserdi andnud, sain kohe aru, et meie kui muusikute vahel on eriline keemia. Jazz ja brasiilia värvid tasakaalustavad üksteist. Juba 2002. aasta detsembris andsime väljamüüdud saalile kontserdi Estonias. Tafenau on üdini loomulik, siiras ja pühendunud inimene. Ta  on nii tugev isiksus, et see võib inimese esialgu lausa ära ehmatada. Raivo tähendab mulle head muusikat, sõprust ja lugupidamist. Kui tal poleks talisupluse kommet, võiks peaaegu arvata, et ta on sündinud mõnel lõunapoolsemal laiuskraadil.       

Kuidas ladina rütmid ja põhjamaalaste jahe loomus sobivad? Või ei pea säärased stereotüübid teie meelest paika? 

Ärgem unustagem, et ka bossa nova on ju cool stiil. Aga tõsiselt rääkides, meie ansambli repertuaar ei piirdu ainult bossa nova’ga, meil on ka samba ja baião ning veel paljude stiilide elemente, millest kõiki eestlased ilmselt ei tunnegi. Paistab, et  sel muusikal on koguni mingisugune vabastav mõju: üldiselt ei ole ju siinsed inimesed ülearu varmad end tormiliste tantsuliigutustega väljendama, kuid loomulikult on järjest rohkem ka vastupidiseid näiteid. Meie bändil on laval väga eriline energia – justkui säde, millest tõuseb leek. Ja publik on selle energia väga hästi vastu võtnud. 

Küsinud Ivo Heinloo

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming