Sajamov äratab tähelepanu

Nele-Eva Steinfeld

Mustpeade majas toimus eelmisel neljapäeval „Klaveripalaviku” sarja teine kontsert, kus esinesid pianist Daniil Sajamov ning Tallinna Kammerorkester, dirigeeris Eri Klas. Kõnealune muusikaõhtu oli Sajamovile juba teine ülesastumine Tallinnas lühikese aja vältel. Tegemist on huvitava isiksusega, kelle auhinnalisi kohti rahvusvahelistelt konkurssidelt võib üles lugeda lausa kahe käe sõrmedel. 2006. aasta Tallinna rahvusvahelisel pianistide konkursil hindas publik ta sütitava mängustiili, hea maitse ja laitmatu pianismi poolest oma lemmikuks ning žürii III koha vääriliseks. Kontserdi esimene pool oli pühendatud Prokofjevi loomingule. Helilooja Esimene sümfoonia pealkirjaga „Klassikaline” op. 25 on autori tagasivaade Haydni loomingule ning üks sagedasti esitatavaid teoseid, alates menukast esiettekandest 1918. aastal. Eri Klasi vaba, ent samas kontsentreeritud hoiak mõjus orkestrile igatahes inspireerivalt ja distsiplineerivalt, mille tulemusena kõlas sümfoonia õhuliselt, värskelt ja haaravalt.

Erinevalt „Klassikalisest” sümfooniast kuuleb Prokofjevi Neljandat klaverikontserti B-duur op. 53 haruharva. Teose esitus nõuab pianistilt ainult vasaku käe kasutamist, mis on mõistagi suur väljakutse. Isegi Paul Wittgenstein, Esimeses maailmasõjas parema käe kaotanud pianist, keeldus 1931. aastal Prokofjevi just temale kirjutatud teose esitamisest. Oli siis põhjuseks tehnika puudulikkus või muusikaliste kujundite mittemõistmine, kes seda teab. Kontsert elas varjusurmas tegelikult veerand sajandit ning see esitati alles kolm aastat pärast helilooja surma.

Sajamovi isikupära ja oskused paistsid silma juba kontserdi esimestest taktidest. Esitus oli tehniliselt laitmatu ja sealjuures ka kujundite esiletoomise poolest väga veenev. Raske on midagi spetsiaalselt esile tõsta, kuna teos moodustas ühtse terviku ning oli otsast lõpuni huvitav ning sealjuures kergesti jälgitav. Klasi ja Sajamovi teineteisemõistmine toimis hästi ning orkestergi oli muusikalisse kulgemisse täielikult kaasa haaratud.

Sajamovi muusikalise hariduse juured ulatuvad sügavale kunsti traditsioonide ning väärt teadmiste pinnasesse. Tema õpetajaks Moskva konservatooriumis oli Vera Gornostajeva – legendaarse Heinrich Neuhausi õpilane. Sajamovit kuulates tekib pilt spontaansest muusikust, kelle tähtsaim ülesanne on luua erinevaid muusikalisi pilte, karaktereid ning kõlaatmosfääri. Tema mäng annab tunnistust sellest, millise mõjuga on noore muusiku jaoks kokkupuuted parima õpetuse ning suurte teadmistega. Ilma selleta võib jõuda suhteliselt osavale praktilise pillivaldamise tasemele, pidades seda ägedaid virtuoostükke üksteise järel vallutades koguni saavutuste laeks. Sajamov liigub aga teed mööda, mis ei vii ettemääratult tupikusse.

Rõõmustav oli ka see, et Mustpeade maja Valge saali mitte just parimate omadustega Estonia kontsertklaver oli asendatud korraliku Steinwayga, mille kvaliteet tuli kasuks eriti Chopini „Variatsioonidele Mozarti teemal” op. 2 ettekandel. Mozarti helikeel ja teadmised olid Chopinile eeskujuks ning 17aastase helilooja loodud variatsioonid põhinevad teemal „La ci darem” ooperist „Don Giovanni”. See on Chopini esimene teos orkestrile ja klaverile, mis tõi talle heliloojana kiire kuulsuse ja tunnustuse.

Sajamovi Chopini-tõlgendus oli kõrgetasemeline, sest harva kuuleb esitust, kus on ühendatud jõud, peenus ja mõõdutunne. Chopini muusika puhul on täiesti vastuvõetamatu ülikiire, efektitsev või lihtsalt sentimentaalne esitus. Teisisõnu siis mäng mängu pärast, milles puudub sisemine kultuursus ning muusika „areng” toimub üksteise otsa lükitud tehnilistes plokkides, mistõttu muusikaline mõte ja tervik hääbuvad. Ainuüksi sisemine taktitunne, teadmised ja hea maitse võivad esitajat aidata, võimaldades muusikal kõlada elitaarselt ja väärikalt. Seega siis nõuab Chopini loomingu ettekanne interpreedilt vaimset küpsust. Sajamovi esitus oli iga parameetri kohaselt suurepärane.

Keelpilliorkestri esituses kõlas ka kolmas teos, mida luues oli helilooja pilgu ilmselt minevikku pööranud: Griegi „Süit Holbergi aegadest” on kirjutatud algselt klaverile, hiljem aga seatud helilooja poolt keelpilliorkestrile. Teos on inspireeritud 1684. aastal Bergenis sündinud filosoofist ja näitekirjanikust Ludvig Holbergist, keda on nimetatud Põhjamaade Molière’iks. Tegemist on väga ilusa teosega, mis oli kõnealusel kontserdil ka hästi esitatud – vanade tantsude iseloomu ja romantilise helikeele vahel valitses kena tasakaal.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming