Saksa jazzimess toob Eestisse uut hingamist

Madli-Liis Parts

25. – 28. aprillini kogunesid jazzielu korraldajad ja muusikud Bremenisse muusikamessile „jazzahead!”, mis on kaheksa toimumisaasta vältel kujunenud jazziga seotud professionaalide kõige olulisemaks kohtumispaigaks maailmas. Meie jazziliit tõi tänavuselt messilt koju põnevaid rahvusvahelisi koostööpakkumisi ja kontakte, mis avavad meie muusikutele juba lähitulevikus uusi uksi. Arvestades, et jazzikogukond on väike ja sündmus oli suunatud just professionaalidele, mitte muule publikule, siis avaldab „jazzahead!” muljet arvudeski: nelja päeva jooksul 80 kontserti showcase’idel, kus oli muusikuid 19 riigist; 646 organisatsiooni, kellel oli oma boks; 2534 registreerunud professionaali; 11 500 külastajat, lisaks kümneid ajakirjanikke üle maailma. Uued liitunud olid seekord Leedu, Argentina ja Poola. Kaugematest paikadest tulid kohale Brasiilia, Jaapani, Egiptuse, Korea, Austraalia, Kanada ja USA esindajad. Partnerriigiks oli tänavu Iisrael, kes sisustas 26. aprilli õhtul kaks showcase’i lava. Traditsiooniliselt anti Bremenis välja kolm auhinda. Saksa aasta jazziajakirjaniku preemia 5000 eurot pälvis Ralf Dombrowski. Teised kaks auhinda läksid Hollandisse. Messi Škoda preemia 15 000 eurot sai Eestiski korduvalt esinenud ja kitarrist Jaak Sooäärega äsja plaadi välja andnud muusik Han Bennink. Europe Jazz Networki auhind leidliku ja põneva muusikaprogrammi eest anti Amsterdamis asuvale Bimhuisi kontserdimajale ja selle juhile Huub van Rielile.

Eestlased käisid Bremenis neljandat korda. Pianist Kristjan Randalu esines Baden-Württenbergi jazzansambli koosseisus, esmakordselt väisas messi Taanis elav saksofonist Maria Faust, kes tutvustas oma plaadifirmat Barefoot Records. Jazziliitu esindasid Jaak Sooäär, Tanel Ruben ja uustulnukana kontrabassist Peedu Kass. Nimelt on jazziliidul tore tava võtta igal aastal kaasa üks noor muusik ja aktiivne jazziliidu liige, et anda talle uusi kogemusi ja võimalusi kontakte luua. Et jazzivallas sünnib koostöö paljuski just muusikute ja korraldajate endi initsiatiivil ning klassikalist vahelüli agentuur-mänedžment on vähem, siis on „jazzahead!” kindlasti koht, kus vahetult ideid arutada ja n-ö õigete inimestega tuttavaks saada.

Juba messi esimesest õhtust oli selge, et Eesti Jazzliit ei pea tutvustama oma tegevust ega tõestama tõsiseltvõetavust. Uustulnukal võib olla keeruline messi virvarri sisse elada, aga kui olla aasta ringi rahvusvaheliselt aktiivne, eristuvad terad sõkaldest vaevata. Kuna eestlased kuuluvad Euroopa jazzikorraldajaid ühendavasse Europe Jazz Networki, teevad regulaarset koostööd nii muusikaõppeasutuste kui klubide ja festivalidega, siis tuntakse Eestit kui usaldusväärse tööstiiliga partnerit ja riiki, kus on andekaid muusikuid. Väga head vastukaja kuulsime tänavuse Tallinna muusikanädala (TMW) kohta mitte üksnes Tallinna külastanud delegaatidelt, aga ka korraldajatelt ja muusikutelt, kes olid TMWst kuulnud kolleegidelt ja avaldasid nüüd soovi seda külastada.

Meie visiitkaardiks Bremenis on kujunenud Eesti jazzi kogumik, mis anti tänavu välja duubelplaadina ja sisaldab muusikat 25 koosseisult. Juba enne messi võtsid mitmed muusikaajakirjanikud meiega ühendust palvega tuua konkreetsete muusikute uudisloomingut või lihtsalt Eesti jazzi uuemaid plaate, et nad saaksid neid oma raadiosaadetes või ajakirjades kasutada. Euroopa jazziajakirjanikke ühendava Europe Jazz Media grupi igakuisesse plaadiedetabelisse on jõudnud Eesti muusikute plaadid kahel korral.

Kui analüüsida messi esimesi tulemusi, siis tänavu tekkis olulist lisa nn bändivahetustele. Laienes geograafia ja tekkis uusi huvilisi, kes soovivad Eesti gruppidele oma piirkonnas kontserte korraldada ning keda ka Eesti Jazzliit on valmis Eestis võõrustama. Jazziliiduga võttis ise ühendust mitu väga mainekat jazzifestivali, kellel on juba selge, keda meie muusikutest kutsuda oma festivalile. Eestlastega on arvestatud ka paaris uues rahvusvahelises projektis, mille esimesed tulemused peaksid publikuni jõudma hiljemalt 2014. aasta alguses. Taktika „olla pildil ja alati professionaalne” on kandnud vilja.

PEEDU KASS, kontrabassist, Eesti Jazziliidu juhatuse liige: „Julgen öelda, et jazziliidu tööd jõudsin Bremenis kolme päevaga teha rohkem, kui olen osanud teha aastaga Eestis. Siin on palju võimalusi – tuleb neist lihtsalt kinni haarata ja inimestega suhelda. Suur töö seisab küll veel ees: saadud kontaktid üle vaadata ja uurida, kes millest huvitatud oli ning siis tööle hakata. Eestil on oluline olla kaardil ja protsessides sees, sest nii näeb kõige paremini, kus ja kuidas üldse kokkulepped sõlmitakse. Oluline on ka see, et meie kohaloluga hakatakse juba harjuma ega vaadata meid enam kui tundmatuid outsider’eid, vaid pigem kui tärkavat muusikariiki, kellesse suhtutakse üldiselt viisaka lugupidamisega.

Mulle kui muusikule tõi „jazzahead’i” kogemus tagasi usu millessegi, mis hakkas juba kaduma. Vabakutselisena, kes peab end kogu aeg n-ö müüma, läheb enamik minu juttu ju vastu halle kivimüüre. Bremenis kogesin, et on inimesi, kellele läheb korda, mida mina ja paljud teised teevad. Tuleb näiteks ajakirjanik Poolast, kes on tutvunud eesti muusikaga ja on sellest väga heal arvamusel, ning ütleb, et kui mõnel Eesti jazzkollektiivil on tulemas Poolas kontsert, millest oleks hea kirjutada, siis võib temaga alati ühendust võtta. Sellised kohtumised sisendavad lootust, et inimesed, kes on valmis aitama, on ikkagi olemas, nad tuleb ainult üles leida.

Kui showcase’e kuulasin, siis midagi otseselt pahviks ei löönud. Ükski Eesti bänd Euroopa showcase’ile küll ei pääsenud, kuid kindlasti mitte taseme pärast – konkurents on lihtsalt tohutu ja valik sageli kergelt poliitiline. Tore oli tõdeda, et me ei pea Eesti taset häbenema.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming